Paljud teavad INGERit kui lauljat, kuid vähesed teavad seda, et lisaks lavalaudade vallutamisele aitab ja inspireerib ta ka teisi. Nimelt õpetab Inger lastele ja noortele ukulelet ning oli aasta aega koguni muusikaõpetaja. Lisaks on INGER oma elus viimastel aastatel läbi teinud suuri muutusi ning just eneseotsingutest ja teest iseendani temaga juttu tegimegi.
Sul tuli äsja välja esimene eestikeelne lugu, said kätte oma bakalaureusediplomi – tegevust on olnud omajagu. Kuidas lõõgastud ja hoolitsed selle eest, et ületöötamine su sära ei rööviks või et sa töötuhinas iseennast ei kaotaks?
Mul on iga nädal üks selline päev, kus ma ei tee mitte midagi ning püüan ka igapäevaselt leida hetki iseendale. Näiteks hommikul ärkan üles, mediteerin, olen veidi iseendaga ning siis jätkan muude toimetustega. Kuid eks ta on vahel raske ning ka minul on elus olnud neid ületöötamise hetki ja need pole väga meeldivad. Kuid ma leian, et kui sul on nii kiire eluviis, siis on see ka ilmselt paratamatu kogemus. Samas aga paneb see olukord mõistma ning väärtustama seda, mida su keha vajab. Kindlasti on üks aspekt endale puhkuse andmine. Anna endale nädalas üks päev, kus sa ei tee mitte midagi, lihtsalt püüagi puhata, chillida, käia võibolla kuskil rannas ja peesitada.
Mida tähendab sinu jaoks eneseleidmine? Mis andis tõuke sinu eneseotsingutele ja kas tuntuks saamisel oli selles oma roll?
Ma arvan, et need kaks asja (tuntus ja eneseotsingud) on siiski lahus. Eneseleidmine on iga inimese individuaalne protsess, me kõik teeme seda läbi. Ma usun, et see protsess ei lõppe kunagi, ta alati on ja alati jääb. Me ei jõua ju kunagi sinnani, et nüüd olen perfektne, alati leiab inimene midagi, mis ei meeldi ja mida tahab teha paremaks. Kui sa aga saad aru selle protsessi võlust, siis perfektsus polegi enam nii oluline. Pigem tuleks nautida enesearengut kui protsessi, teades, et olen iga päevaga parem inimene iseendale ja tervele maailmale.
Minul ongi see nii käinud, lapsest saadik. Lapsena ei saa sa küll väga aru, mis protsessid sinus käivad, tiinekaeas hakkad juba mõistma, et midagi on valesti ja siis hakkavad käima väga suured muutused. Öeldakse, aga et kahekümnendad on kõige keerulisemad, sest siis käid sa läbi kõik muutused oma elus.
Mina, praegu, 24- aastaselt, saan öelda, et eks need muutused on keerukad ja ühelt poolt minul aitasid seda muutust luua koroona-aastad. Sa ei saanud kuskile minna, sa ei saanud kellegagi väga näost näkku näha. Sa oled omaette kodus ja pead ise tegelema emotsioonidega, mis üles tulevad. See on üldpildis väga oluline ja ma leian, et mingil määral olen ma tänulik ka nendele aastatele, nad olid rasked, aga olulised. Ma olen selle ajaga hakanud ennast rohkem mõistma, õppinud ennast väärtustama. Sel perioodil kirjutasin ka oma EP “Higher self”, mis ei tähenda, et oleksin nüüd mu kõige kõrgem mina, vaid pigem, et olen jõudnud mingisse etappi, kus mul on hea olla ja ma olen valmis järgmiseks etapiks. Ma arvan, et eneseareng on selline mõnus protsess.
Mainisid juba oma albumit “Higher self”. Kas ja kuidas on muusika seotud sinu eneseotsingutega? Kas muusika loomine aitas kaasa mingi selguse saavutamisele?
Muusika oli kindlasti üks asi, või kui sa üldiselt tegeled millegi loomingulisega, olgu see kunst, tants, muusika, siis see aitab väga palju kaasa. Minu jaoks on see muusika ja kindlasti leidsin ma ka meditatsiooni, hingamisharjutused, looduses käimise. Need on olnud mulle olulised aspektid ka aastatel, kus oligi natuke keerulisem. Nende abil selginesid mulle asjad, mis tol hetkel võibolla veel selged polnud. Lisaks meeldib mulle kindlasti sporti teha, nii et sport on ka väga tõhus vahend, kuidas saada iseendast aru ja jõuda iseendani.
Loomingulisus ja mediteerimine seostuvad eelkõige üksi olemisega. Kui suur roll on aga sel teel üldse perel ja sõpradel?
Kindlasti on perel ja sõpradel oma mõju, eriti perel, kuna nad on ikkagi lähedased inimesed ja nende tunnetel ja emotsioonidel on mõju. Oluline on ka kuidagi mingitel hetkedel neid aidata. Muidugi seal on see piir, sa ei saa iseennast täiesti ära anda, sa peaksid ka iseendale jätma energiat, aga kindlasti on oluline aidata kui inimesed vajavad abi ja ei oska iseennast aidata. Enda aitamiseks on tegelikult loodud nii palju erinevaid vahendeid, olgu see siis meditatsioon, vaikuses olemine, mere ääres käimine, inimestega suhtlemine, päeviku pidamine, emotsioonide välja kirjutamine. Ma olen neid ise jaganud oma sõprade ja pereliikmetega ning neid ka ise proovinud. Kuid muidugi on ju meil olemas ka psühholoogid ja inimesed, kes oskavad aidata teistmoodi. Mina usun, et igal inimesel on enda vahend, kuidas ta ennast aitab, sa ei saa kellelegi öelda, et vot nii on õige, inimene peab ise leidma selle, mis talle sobib.
Kuidas tuled toime inimestega, kes käituvad sinu suhtes eitavalt, ületavad hea tava piire?
Ma arvan, et see algab iseendast, sellest kui enesekindel sa oled või kui palju sa end väärtustad. Millised on sinu sisemine ja välimine ring. Kui välimine hakkab sind mõjutama, siis tähendab see, et sisemises ei ole kõik hästi. See tähendab, et sa oled pigem ebakindel ja ma arvan, et tulebki alustada sellest, et sina ise väärtustad ennast ja kõiki neid tundeid ja mõtteid ning saad iseendas kõik paika. Nii, et peeglisse vaadates ei otsi sa vigu, vaid sa vaatad ennast ja sulle meeldib see, mida sa vaatad. See võtab väga palju aega ja muidugi, mingid perioodid on olnud need, kus ka mul on sellest välisest ringist tulnud palju mõjutusi: “Miks sa oled selline?”, “Miks sa nii käitud?” või “Miks sa nii räägid?”. Tuleb leida arusaam, et need on lihtsalt kellegi sõnad kuskilt välisringist, see on minu ring, mina teen nii nagu mina tunnen, et on õige ning see, mis sealtpoolt tuleb, tähendab tegelikult seda, et temal on oma siseringis midagi valesti. Ehk siis see kõik on seotud sellega, kuidas me siin siseringis ennast tunneme. Ma püüan neile asjadele pigem mitte reageerida, ma pigem naeran selle peale või lasen sel minna, sest see on lihtsalt ütleja enda ebakindlus, mis neis sõnades peegeldub.
Sina tundud hästi enesekindel inimene ja paljud noored tahaksid kindlasti sinu moodi sama enesekindlad olla, mida sa soovitaksid neile: Kuidas tunda ennast hästi sellisena nagu oled ja kuidas halvustajatest mitte välja teha?
Suure ebakindluse leevendamiseks tuleb midagi teha. Kirjuta üles oma mõtted või kasvõi see, mida sa enda juures väärtustad, mis sa soovid et läheks paremaks, kuhu sa tahad oma elus jõuda. Kõik mõtted on mingil määral nagu manifesteerimine, sa kirjutad sinna paberile just seda, mida sa soovid – milline sa tahad välja näha, milline sa tahad olla – ja ühel hetkel, kui sa ka ise sinnapoole liigud, hakkabki terve elu selles suunas liikuma. See ei tähenda muidugi, et kirjutad need asjad üles ja siis ootad, et ta mingil hetkel juhtuks. Pigem tähendab see iseendaga tegemist. Leidke momente, kus oled iseendaga, kus sa reaalselt oled oma mõtete ja tunnetega selles hetkes. Näiteks mina olen täna oma mõtete ja tunnetega siin kohvikus, ma ei mõtle homsele päevale. Ehk leidke aeg olla hetkes. Mul on tunne, et väga paljud inimesed tahavad olla tulevikus või minevikus, aga nad ei ole hetkes.
Lisaks olen ma endasse enesekindluse süstimiseks katsetanud ka iseendaga läbi peegli rääkimist. Mine peegli juurde, ütle, et sa oled ilus, ütle, et sa oled enesekindel ja mitte üks kord kuus, vaid kasvõi iga päev enne kui sa lähed kodust välja. See kõik üle üldises pildis aitab sind ning üks hetk kui inimesed välisringist midagi ütlevad, ei kõiguta see sind, sest sa tead, et sa oled ilus ja enesekindel.
Lisaks annab enesekindlust juurde mõne meeldiva hobiga tegelemine. Minul on see muusika, ma ei saaks muusikata elada, see on üks mu elu osa ja ma tunnen end sellega tegeledes enesekindlalt. Ma soovitan noortel, kes veel otsivad seda oma asja proovida erinevaid hobisid ja tegevusi, mis on huvipakkuvad, sest kui sa leiad mingi tegevuse, mida sa naudid, siis see tõesti tõstab enesekindlust.
Enesekindlusel on väga palju tahke, aga alustuseks tuleb iseendale süstida neid häid mõtteid, et sa oled väärt siin olemist.
Mida on su teekond sulle õpetanud? Kas oled leidnud mõne hea põhimõtte või filosoofia, mida oma elus järgid?
Ma ei järgi mingit konkreetset mõtet, vaid lähen pigem vooluga kaasa. See ongi kõige parem. Kui sa ka ei võida seda võistlust või mis iganes sul käsil on, siis päeva lõpuks on kõik ikka hästi – sa oled siin, sa elad, sul on reaalne keha ja hing. Ma olen aru saanud ka sellest, et mingid pisiasjad ei ole tegelikult nii olulised kui me kohati tahame neid oluliseks teha. Need pisikesed osad meie elus tegelikult ei mängi üldse nii palju rolli kui mingid suured maailmas toimuvad asjad. Seda näitasid ka koroonaastad ja sõja-aasta. Me tahame kohati minna mingitesse detailidesse, et mida kõike me ei saanud ning muuta neid detaile nii suureks, kuid need asjad ei jää tulemata, kõik tuleb oma ajal, mine lihtsalt vooluga kaasa.Tunne, armasta, ole, lihtsalt ela. Üldse see tunne, et sa oled siin, sa eksisteerid reaalselt, sa saad hingata värsket õhku – nii äge ju! Ma arvan, et tuleks hinnata rohkem neid hetki, mis meile antud on ja mida me ise loome. Siinkohal ma tahangi noortele öelda: looge erinevaid ägedaid hetki, sest et selles kehas saad sa olla siin ühe korra. See on veits nagu noorte ütlus “yolo” – you only live once. Aga reaalselt nii ongi, sa elad selles kehas ühe korra nii et võtke sellest elust viimast, tehke kõike head ja toredat, mis ette tuleb.
Intervjueerisid ja artikli toimetasid noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Laura- Liisa Tõldsepp ja Jakob Mürk.
Fotod: Mia Tohver
