Tegime intervjuu huvijuhi Piret Otsaga, kes kergitas saladusloori noorsootöölt koolis, rääkis huvijuhiks olemise helgetest külgedest ning avaldas ka selle töö tumedama poole. Muuhulgas saime teada, miks on seltskonnatantsud Reaalkooli pidude lahutamatu osa ning mida arvab Piret alkoholi tarbivatest noortest inimestest.
— Rääkige pisut endast
Olen Tallinna Reaalkooli huvijuht ja pidanud seda ametit üle 30 aasta. Õppisin Tallinna Pedagoogilises Instituudis algõpetuse ja kasvatustöö metoodika erialal ja tulin viimasel kursusel Reaalkooli huvijuhi praktikale. Mulle meeldis Reaalkool ja koolile meeldisin mina ka, sest mind kutsuti kooli huvijuhiks tööle. Tulin ja jäin. Tänasel päeval annan põhikoolile ka inimeseõpetuse tunde.
— Millega tegeleb huvijuht?
Huvijuht on noorsootöötaja koolis. Koolid on väga eriilmelised ja ka huvijuhi tööülesanded on kooliti erinevad. Suures koolis on huvijuht rohkem koordinaator, kes toimetab õpilaste tunni- ja koolivälise tegevusega ning huviringidega, ta juhendab õpilasomavalitsuse tööd ning on ühenduslüli õpilaste ja õpetajate vahel. Lisaks sellele korraldab huvijuht ülekoolilisi sündmusi. Minu ülesandeks on suhelda ka kooli vilistlaskoguga.
Huvijuhi tööpäevad on erinevad. Palju aega tuleb arvutis veeta. Igasugused meiliga tulnud pakkumised tuleb läbi lugeda, vastata või edasi suunata. Tuleb planeerida üritusi, kokku leppida kokkusaamisi, kohtuda vajalike inimestega, kooskõlastada, osaleda koosolekutel. Kui on mõni sündmus, siis on vaja seda läbi viia või jälgida. Samuti on oluline hiljem tehtut analüüsida.
— Kuidas kaasate oma töösse noori?
Minu töö seisnebki noorte kaasamises. Pakun võimaluse välja ning räägin, mis kasu see võib tuua, ja annan järelemõtlemiseks aega. Ma ei solvu, kui keegi ütleb ära, sest see on ju ikkagi vaba valik.
— Miks Teile see amet meeldib?
Mulle meeldib töö vaheldusrikkus ja noored õhinat täis inimesed. Olen rahul sellega, et mind usaldatakse ja ma saan oma aega ise planeerida. Mulle meeldib vana Reaalkool oma sümbolite ja kommetega ning kooli deviis: „Üks kõikide, kõik ühe eest!“. Ma arvan, et tänu sellele ametile on kool toredam paik ja huvijuht aitab erinevaid võimalusi pakkudes kaasa noorte inimeste arengule.
— Millised raskused kaasnevad huvijuhiks olemisega?
Tüütu on ühise aja leidmine kokkusaamisteks, koosolekuteks, läbirääkimiste pidamiseks. Tuleb arvestada perioodõppe muutuvate tunniplaanide, tundide ja vahetundidega. Ebameeldivad on ka alkoholi tarvitavad noored inimesed. Seda on koolis toimuvatel üritustel võrreldes varasemaga õnneks tunduvalt vähemaks jäänud. Eks ole minu töö üks eesmärke näidata noortele, et pidu saab pidada ja rõõmus olla ka ilma alkoholi või muude aineteta. Aga nagu vanasõna ütleb: „Üks tilk tõrva rikub meepoti“.
— Kellele Te seda ametit soovitaksite?
Huvijuhi amet sobib hakkajale inimesele, kellele meeldib suhelda ja organiseerida ning teistele rõõmu valmistada. Lisaks sellele peavad meeldima lapsed ja noored inimesed. Sellegipoolest on kõige tähtsam tahtmine.
— Kuidas Te kõige jaoks aega ja tahtmist leiate?
Niipalju teen, kui jõuan. Mulle meeldib ette teada, mis tuleb. Kui kooliaasta tööplaan on valmis, siis on kohe parem tuju. Ja kui ära väsin, siis magan ja vedelen diivanil, vaatan televiisorist krimkasid, kuulan raadiot või loen raamatut. Kui motivatsioon on maas, siis suhtlen sõpradega, käin saunas ja mere ääres.
— Jutustage mõni huvitav seik oma tööst.
Koolis oli tulemas suur tantsupidu gümnaasiumiõpilastele. Pidulikult riides ja elevil inimesed olid juba kogunenud, ent ansamblit, kes pidi tantsuks mängima, ei olnud. Ja siis helistas bändi juht, et ajas päevad segamini ning nad on teises Eesti otsas ja jõuavad alles tund aega pärast väljakuulutatud algust kohale. Tol momendil tuli hästi ruttu mõelda, mida teha. Olin just käinud Viljandi kultuurikolledžis Paul Bobkovi seltskonnatantsude kursusel ja mõtlesin, et proovin nüüd omandatud teadmisi ja oskusi kasutada. Kursusel õpitud tantsud olid lõbusad, aga siis osales 20 inimest, mitte 200. Rääkisin peo peremehe ja perenaisega läbi, nemad olid nõus, ja nii läkski seltskonnatantsude õppimiseks ja tantsimiseks. See, mis toimus, oli uskumatu. Noored tulid kaasa, tantsisid ja lustisid täiel rinnal. Ansambli saabumise ajaks oli pidu täies hoos ning nalja, naeru ja säravaid silmi oli terve maja täis. Pärast pidu tuldi minult küsima, millal neid tantse veel saaks tantsida ja miks me neid varem pole tantsinud. Sellest ajast alates on seltskonnatantsud meie koolis pidude lahutamatu osa.
Artikli autor noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Lisette Tarto.
Foto: Ingrid Kuusk.
