fbpx

Getteri persoonilugu: näitlejatöö on mäng

Noorteinfoportaali Teeviit augustikuu teemaks on minu elu, milles keskendume iseseisva elu, õppimise ja karjääri teemadele. Käesolev intervjuu on tehtud 26-aastase Eesti Noorsooteatri näitleja Getter Meresmaaga.


Kuidas jõudsid teatrini? Kuidas tegid sellise karjäärivaliku?

Ema sõnul olevat ma olnud lapsest saati esineja, selline edev. Põhikooli lõpus läksin kooli etlemiskonkursile, kust kirjandusõpetaja mind üles korjas ja hakkas siis erinevatele etlemiskonkurssidele saatma. Mingil hetkel jõudis mu teadvusse NUKU teatri noortestuudio, kuhu ma kohe gümnaasiumi alguses kandideerida ei julgenud, kuid aasta hiljem võtsin kätte, läksin katsetele ja sain ka sisse. Pärast seda sain aru, et teatriga juba on nii, et annad sõrme, võtab käe. 

Ei saa öelda, et teater karjääri valikuna oli minu elus selline „pean saama näitlejaks, muidu suren.“ Mu teine valik oli informaatika Tallinna Tehnikaülikoolis, aga läksin teatrikatsetele just selle mõttega, et ma lähen ja proovin. Võin ju TTÜsse proovida uuesti millal tahes, aga teatrikooli katseteks võib julgus aastatega kuhtuda.


Kas ülikooli oli raske sisse saada? 

Ma olin paras oivik, nii et SAIS keskkonnas vaatasid mulle vastu TTÜ roheliseks värvunud erialade nimetused – vali, mida tahad! Aga teatrikooli katsed on ikka midagi muud kui lihtsalt paberite sisseandmine. Kuna katsed vältavad mitu päeva, siis see nõuab suurt vaimset ja füüsilist vastupidavust. Valmisolek on kõik! Teatrikooli katsetel on ettevalmistusel väga suur osa: mitte ainult, et oled valmis proosat, luulet ja laulu peast esitama, aga pead olema ka valmis improvisatsiooniks ja välkülesanneteks. Mida rahulikumaks selle juures jääd, seda parem – kerge öelda, keeruline teha.


Mis köidab sind näitlejatöös enim?

Mäng. Näitlejatöö on mäng. Selles mõttes on see teatavas mõttes lapsepõlve pikendus – saad palka selle eest, et mängid päevad läbi teiste omasugustega.


Millisena kujutasid ette tudengielu ning kas see vastas ootustele? Millised müüdid sooviksid ümber lükata seoses ülikoolis õppimisega?

Just eile mõtlesin selle peale, et mul tegelikult puudub keskmine ülikoolikogemus. Ma ei tea midagi ainepunktidest või nende täitmisest, sest meie õppekava oli kõik ette antud. Eksamisessiooni pingest olen ma ka vaid kuulnud. Jah, oli semestreid, mille lõpus pinge oli suurem ja teha oli palju, kuid ütleme nii: samal ajal kui mu gümnaasiumiaegsed klassikaaslased õppisid meeleheitlikult eksamiteks, õppisin mina, kuidas kõrgharitud kukerpalli tegemine käib. Seega ei ole ma ilmselt kõige õigem inimene müütide lammutamiseks.


Oled lõpetanud nii gümnaasiumi kui ka ülikooli kiitusega. Millised on sinu õppimise nipid?

Planeerimine, planeerimine, planeerimine. Oma aega planeerides on võimalik väga palju ära teha. Kui on teada, et kahe nädala pärast on mingi essee tähtaeg ja sul on juhuslikult praegu vaba aeg, siis tee see praegu ära, sest kahe nädala pärast võib lisaks esseele olla veel sada asja teha, mida sa ette ei näe. Ja kui ei ole sada asja lisandunud, siis palju õnne – said kätte oma vaba aja ja jäid ilma mõttetust stressist. Loomulikult tuleb osata ka puhata ja kogu aeg ei saa ainult kohustustele mõelda, kuid kui ära prioritiseerida, mis on parasjagu kõige tähtsam, siis jääb meeldivateks asjadeks hiljem rohkem aega ja neid tehes ei kummita kuklas tüütud kohustused. Sellel teemal võiksingi rääkima jääda, sest see on minu arvates vaimse tervise seisukohalt äärmiselt oluline. Me saame elus nii vähe asju kontrollida ja oma ajakasutus on üks neist vähestest asjadest, mis allub meie kontrollile.


Kuidas alustasid sina enda iseseisvat elu? Millised olid suurimad raskused? Millised nipid aitasid sind edasi?

Ma mäletan selgelt hetke, kui kodus asju pakkisin, et Viljandisse kolida. Seni olin kodust ära käinud ainult pikemates laagrites või nädalastel reisidel, kuid nüüd istusin kapi ees, suur kohver lahti, ja mõtlesin: „Isver küll! Ma pean ju kõik kaasa võtma!“ See tundus väga sürreaalne. Kui Viljandisse jõudsin, ootas mind seal ees tuba, kus oli maas üks madrats ja nii see iseseisev elu algas. 

Ma ei mäleta, et mul oleks ülikooli ajal olnud suuri raskusi või koduigatsust. Keerulisem aeg oli just pärast ülikooli lõppu, kui ma tagasi Tallinna tulin ja teatrisse tööle asusin. Nelja aasta jooksul oli kursusega arenenud väga tugev ja kindel side, sõbrad olid kogu aeg käe-jala juures ja kunagi polnud tegevustest puudust. Nüüd olid sõbrad ühtäkki mööda ilma laiali ja mul oli tunne, et ma olen hästi üksi. See oli väga keeruline aeg ja ega ma seda tunnet tegelikult vist väga teistega ei jaganud ka. Olen sellest rohkem tagantjärele aru saanud. Arvan, et sellises olukorras aitab pealehakkamine. Ei tohi ennasthaletsevalt mõelda, et „minust ei hoolita“ või et „mind on unustatud.“ Ei ole! Inimestel on nii palju teha ja sõprus, nagu iga teinegi suhe, on kahepoolne. Kui sõber parasjagu toru ei haara, siis see ei tähenda, et sinust ei hoolitaks. Inimene ei tohi üksi jääda, aga oluline on ka märkida, et inimene ei tohi ennast ise üksi jätta. 


Mida tahaksid soovitada noorele, kes alustab sügisest ülikooli/ gümnaasiumi õpinguid?

Õpi iseenda jaoks! Kuulsin just hiljaaegu mõttekäiku, et enesetõestamine on negatiivse märgiga, samas kui eneseteostamine on positiivse märgiga. Soov õppida ja areneda on väga edasiviiv jõud ja kui me õpime ja arendame endas seda, mis meid päriselt huvitav, on meil võimalus väga kaugele lennata. Samas, ennast pidevalt tõestades ja läbi teiste endale väärtust andes, me ainult pidurdame oma teekonda ja võimalusi arenguks. Sul ei ole vaja ennast mitte kellelegi tõestada, aga sul on kohustus teostada oma potentsiaali iseenda pärast ja iseenda jaoks.


Kas sooviksid veel midagi lisada?

EMTA lavakunstikoolis on rebaste nädalal komme saata esmakursuslasi igasugustele seiklustele ja kohtumistele erinevate teatraalidega. 2020. aasta sügisel kohtusin mõne lavaka esmakursuslasega ja kui ma neist lahkusin, mõtlesin, et peaks neile teatri kohta ikka midagi tuumakat kah ütlema. Ja ma ütlesin: „Teater ei ole kõige tähtsam!“ Järgmisel päeval kuulsin oma kolleegidelt, kes sinna tudengitega maha jäid, et noored olid selle eest olnud väga tänulikud, sest „Keegi ei ütle sulle teatrikoolis niimoodi!“ Aga ma arvan, et see on laiendatav kõikidele erialadele koolis või ülikoolis: „[Sisesta eriala/õppeaine siia] ei ole kõige tähtsam!“ Tähtis on olla ise terve ja õnnelik inimene.

Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga.

Küsis Maris Praats ning toimetas Sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus