Enesevigastamine – mida see tegelikult tähendab?

Enesevigastamine tähendab seda, kui inimene teeb iseendale teadlikult valu. Samas võib see olla seotud ka sooviga elust lahkuda. Igal juhul tuleb nii iseend kui ka oma sõpra sellises olukorras aidata.

Enesevigastamise puhul võib juhtuda nii, et inimene ei soovi sellel teemal rääkida, peidab haavu ja väldib teemat. See on igati normaalne, sest enesevigastamine ei olegi olukord, millega eputada või teistele näidata. Teema üle arutlemine ja lahenduse leidmine võivad olla keerukad. Tihti on enesevigastajatel raske teha naha kriipsutamisele või lõikamisele või enesetapumõtetele lõppu, sest neil on tekkinud sellest olukorrast sõltuvus.

Enesevigastamine on see, kui inimene:

  • lõikab või kraabib oma nahka;
  • kõrvetab ennast;
  • lööb ennast, taob pead vastu seina või esemeid;
  • taob või viskab ennast vastu asju;
  • torkab nõelu jms läbi naha või naha sisse;
  • takistab haavade paranemist, kraabib haavu;
  • neelab esemeid või mürgiseid aineid;
  • tekitab endale teadlikult ja tahtlikult ohtlikke olukordi: ohtlik autoga sõitmine, söömissööstud, narkootikumide või alkoholi kuritarvitamine, ebaturvalised seksuaalkontaktid.

Enesevigastamine on oma olemuselt üsna sarnane sõltuvuskäitumisele nagu ülalpool nimetatud. Valu tundes hakkab meie keha tootma kehaomaseid valuvastaseid heaoluhormoone ehk endorfiine. Endorfiinid koos oma peas loodud enesevigastamise põhjendustega loovad tugeva, sõltuva iseloomuga harjumuse. Vaata siit ka enesevigastamise tunnuseid ning loe enesevigastamise müütide ning reaalsuse kohta siit.

Koostatud Peaasi allika põhjal

Loe veel sarnasel teemal: