fbpx

Doris Tislari persoonilugu: keskkonna säästmiseks võiks alustada iseendast

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu teema on „Mina ja keskkond“. Sellega seoses oleme teinud intervjuu näitleja Doris Tislariga, kes püüdleb igapäevaselt rohelisema eluviisi poole, inspireerides sellega ka teisi.

Minu nimi on Doris Tislar. Ma töötan Eesti Noorsooteatris näitlejana, aga teen selle kõrvalt ka igasuguseid teisi projekte, millest suurim praegusel hetkel oma kodu rajamine – seda nii toas kui õues. Ma olen alati olnud natuke nii-öelda metsa poole ja uudishimulik ümbritseva keskkonna suhtes. Ma ei ole veel spetsialist teemadel nagu taimekasvatus-, metsa- või keskkonnahoid ega tunne täpselt nendevahelisi süsteeme, aga iga päev õpin midagi uut ja see ongi üks pikk elukestev retk.

  • Milline on sinu seos keskkonnaga?

“Keskkond ehk miljöö on asjade, tingimuste ja suhete süsteem,” ütleb Vikipeedia. Võiks küsida, milline on üldse inimese seos keskkonnaga? Mulle tundub isekas arvata, et meil pole looduskeskkonnas suurt osa. Paratamatult oleme osa loodusest ja sõltume, täiendame ja kohaneme vastastikku. Mina olen hingav, toituv, liikuv olend ning paratamatult hävitan igal sammul mõne organismi, ent üritan luua ja olla kasulik osa eluringist ning mitte lihtsalt parasiit. Minu seos looduskeskkonnaga on katkematu!

  • Kuidas on seotud keskkond ja teater?

Keskkond võib olla ka majanduslik, kultuuriline, tehnoloogiline ja nii edasi. Kultuurikeskkonna ja teatri seos on tihe ja toetav. Kui aga vaadata looduskeskkonna ja teatri suhet, siis seal näen ka mitmeid vasturääkivusi. Teatril on hea võimalus tuua fookusesse probleeme, millele saaksime suuremat tähelepanu pöörata või mis vääriksid põhjalikumat arutelu. Samas on just teater see, kus toimub suur tarbimine dekoratsioonide, kostüümide, suure hulga tehnika kasutamise ja muu taolise näol. Siinkohal võiks enam mõelda, milline on taolise tegevuse mõju loodusele ja kas meil on igas lavastuses vaja uusi kingi või saab mingeid teisi lahendusi otsida. Tarbimiskultuur ehk ongi see kõige ohtlikum vaenlane teatri seisukohalt.

  • Kust sai alguse sinu keskkonnateadlik käitumine? Kuidas oled seda endale mõtestanud?

Mul oli suur õnn kasvada üles väikeses külas, kus oli üks pood ja väga vähe autosid. Kui ma Tallinnasse kooli läksin, siis muutus sellega minu ümber ka keskkond ja see ei meeldinud mulle väga. Tohutult palju prügi, suured kaubanduskeskused, kesiselt puid ja vähene linnulaul selles uues pildis ei meeldinud sugugi. Aga tänu sellele tekkis ka huvi, kuidas saada tagasi see lapsepõlvest tuttav elukeskkond. Ma tahaks loota, et looduskeskkonna väärtustamiseks pole vaja maal üles kasvada. See peaks olema sama loomulik nagu hingamine. Peab olema huvi maailma ja iseenda vastu! 

  • Milliseid harjumusi/nippe kasutad? Millised on peamised põhimõtted, millest lähtud nii oma tegemistes kui ka tarbimises? 

Proovin alati läbi mõelda, et kas miski on mulle lihtsalt mugav, harjumuspärane või pole veel paremat lahendust loodud. Mõni muster või käitumismall on nii tugevasti sisse juurdunud, et sellele ei oskagi alati tähelepanu pöörata. Sellepärast on kasulik vähemalt kord poole aasta jooksul kogu oma elustiil korra lahti võtta ja muudatused sisse viia. Nüüd juba paar aastat kasutan näiteks puidust käepidemega ja vahetatava otsikuga küürimistarvikut, mille kasutatud otsa saab hiljem rahuliku südamega lõkkesse visata. Enne olid köögis aukohal värvilised nuustikud. Piinlik küll, et seda varem ei teinud, aga see on tagantjärele tarkus, millega pole palju peale hakata. Kunagi pole hilja – kuni on!

Toidujäägid lähevad komposti, millest saab pärast hea mulla uue toidu kasvatamiseks. Kasulikum ja tihti ka maitsvam on ise kodus süüa teha. Peaaegu kõiki tarbeesemeid saab soetada taaskasutusest. Kahjuks see küll ei lõpeta täna nende juurdetootmist, aga ehk aitab natukenegi ja on ka põnevam. Katsun tarbida nii palju kodumaist kraami kui saab, sest selle teekond minuni on tunduvalt lühem ja seetõttu ka vähem raiskav. Kuna maailm muutub kogu aeg ja pidevalt tuleb uusi keskkonnasäästlikke lahendusi, peab olema valmis kohe ka neid katsetama. 

  • Millised on Sinu peamised eesmärgi sellise elustiiliga?

Minu peamine eesmärk on elu nautida, aga seda saab teha ainult puhta südametunnistusega. Me kõik teeme vigu, aga tahaks, et need oleksid apsud õppimises, mitte mugavusest ja rumalusest tingitud suurte tagajärgedega prohmakad, mille tulemuseks on looduskatastroofid.

  • Kas on raske sellist eluviisi järgida?

Vahel ikka on, aga see on minu jaoks oluline. Kui miski on oluline, siis sama palju kui see on raske, on see ka inspireeriv ja arendav. Ma ei ole kindlasti taaskasutuse ja keskkonnakaitse meister, aga ma proovin seda iga päev ja see on minu arvates hea viis maakera hoidmiseks. 

  • Kuidas saaks iga noor keskkonda säästa ja selle heaks midagi ära teha? Millest peaks üks noor alustama?

Alustada võiks iseendast. Meil on internetis, filmides, raamatutes tohutult palju informatsiooni keskkonnasäästlike võtete kohta. Aga oma kõhutunne on ka üsna taibukas. Keskkonna eest hoolitsemine on põhimõtteliselt sama mis enda eest hoolitsemine. Tihtipeale inimesed ei tunne kahjuks piisavalt suurt huvi enda keha ja vaimu vastu – seega alustakski endast. Kui sööd värsket toitu, liigutad regulaarselt ja tunned huvi looduse keerdkäikude vastu, siis oled astunud juba suure sammu. Meil Eestis on see lihtsam, võrreldes paljude teiste riikidega.

Kindlasti on hea sõpradega keskkonnateemadel arutleda. Koos on kergem suuremaid muutusi läbi viia ja ühtlasi on põnev seda maailma vastastikku lahti harutada ja saada üksteiselt uusi mõtteid ja ideid. Üksi on ka tore, aga koos on põnevam. Alusta mõne dokumentaalsaate vaatamisega ja võta poodi kaasa oma isiklik riidest kott juba täna – su elu muutub raudselt põnevamaks!

Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats ning toimetas Mariliis Lulla. Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus