Välismaailm on meie sisemaailma peegeldus. Me tõmbame ligi selliseid olukordi ning inimesi, kellega meil on midagi ühist. Kasvõi osaliselt. Meid ärritavad, haavavad, häirivad või rivist välja löövad olukorrad ning inimesed on vaid katalüsaatoriteks meie reaktsioonide esile toomiseks. Ja muidugi ka suurepärasteks suunanäitajateks iseenda arengukohtadele. See ei tähenda kellegi ega millegi õigustamist, vaid see annab võimaluse asendada “Miks see minuga juhtus?” küsimusega “Mida see olukord mulle õpetama tuli?” Antud mõttekäik on miski, mis iseloomustab hästi minu ellusuhtumist.
Mina olen Maris, 20-aastane Raplamaalt pärit neiu. Kõrg- ega kutsekooli nimekirjadest mind ei leia, kuid igasuguste veebikursuste omadest aga küll. Olen läbinud näiteks Peaasi.ee “Vaimse tervise esmaabi” koolituse ning hetkel õpin näiteks Tartu Ülikooli e-kursusel psühholoogiaaluseid, Tallinna Teeninduskooli e-kursusel videotöötlust ning kujundamist ja Shaw Academys täiendan end turundusalaselt. Ma ei ole veel leidnud seda “ühte enda asja”, mis mul silmad tõeliselt särama lööks, kuid kui mõelda, mis mind emotsionaalselt kõige rohkem sütitab/mõjutab, siis on selleks teemaks inimsuhted. Ülekõige sooviksin, et inimesed suhtuksid üksteisesse suurema empaatia ning sõbralikkusega, sest mul on tohutult valus näha igasugust tagarääkimist, õelutsemist, mõistmatust ja seda eriti muidugi sotsiaalmeedias. Kui imeline oleks, kui inimesed suunaksid selle energia hoopis iseendaga tegelemisse. Vaataksid otsa enda lapsepõlvehaavadele ja muidugi panustaksid aega ka enesearengusse.
Soov panustada enesearengusse on tegelikult ka üks põhjustest, miks ma sattusin Changemakers Academy noorteprogrammi. Olin oma Facebooki ajajoonel korduvalt nende reklaami näinud. Tahtsin registreerida, kuid olin vaimse tervise murede tõttu kaotanud julguse uusi asju ette võtta. Kuid võimalus õppida turundust ning ümbritseda end edumeelsete noortega tundus olevat täpselt see kogemus, mida ma vajasin, et leida endas üles taas siht ning julgus ja huvi olla aktiivsem. Panin end kirja ning mõne aja pärast potsatas mu postkasti kiri, et olen välja valitud. Rõõmustamise asemel tõusis esialgu minus hoopis kohutav ärevus ja ma mõtlesin loobumisele. Minu ärevus asendus üsna pea aga elevusega, kui meid jaotati tiimidesse ning saime teada, et hakkame koostööd tegema Pärnus asuva noorte innovatsioonikeskusega HUUB. Täpsemalt öeldes asusime turundust tegema HUUBis asuvale noorte loodud kohvikule.
Mis mulle selle turundusteekonna juures siis meeldis? Ilmselt ütlevad seda kõik, aga vahet pole, ma ütlen ka: mul oli parim tiim, kellega koostööd teha. Jah, eks meil esines ka probleeme, aga kokkuvõttes olid kõik nii toredad, meie klapp ja koostöö sujus hästi. Mentor Karoliine oli ka üks päikesekiirekene. Kõige õnnelikum olen aga selle üle, et Changemakers Academy andis mu elule uue hingamise, aitas mind veidike rajale tagasi.
Mul oli enne programmiga liitumist pikalt olnud probleeme depressiooni ja ärevusega, mis tõttu olin ma pigem aktiivsemast sotsiaalsest elust eemaldunud, elu sisu oli peamiselt töö-kodu-töö. Aga nüüdseks võtan osa erinevatest kursustest ja üleüldse otsin võimalusi enda arendamiseks. Lisaks tärkas minus huvi turunduse ja ettevõtluse vastu. Väga palju õppisin ka iseenda kohta. Sain aru, et mul on päris mitu tugevat külge, nagu näiteks julgus, tugev tahtejõud ja oskus teisi sütitada. Samuti sain kinnitust, et tekstide kirjutamine on endiselt minu pärusmaa.
Avastasin endas ka uusi külgi. Olin alati arvanud, et ma ei ole eriti loominguline inimene. Üllatus oli aga suur, kui turundusplaani tehes hakkas mu ajust ideid tulema nagu Vändrast saelaudu. Mulle meeldib selle kohta öelda, et mu loovuse kraanid olid enne umbes, aga nüüdseks on ummistus tänu torumees Changemakersile likvideeritud.
Aga nagu elus ikka, siis kogesin ma antud programmis ka raskuseid. Enda kuhjamine paljude ülesannetega viis mind ühel hetkel stressi. Mul oli kadunud igasugune motivatsioon üldse meie tegemistesse panustada. Sellistel hetkedel ma tõmbusin veidi tagasi, andsin endale puhkust ja siis toimetasin jälle edasi. Teiseks ja ühtlasi minu jaoks kõige raskemaks katsumuseks oli finaalgalal meie tiimi esinemise ajal rahu säilitamine ning nutu tagasihoidmine. Kui mina pidin enda osa rääkima hakkama, siis otsustas mu mikker minuga koostööd mitte teha. Kuna mul oli varemgi antud probleemi esinenud, siis oli meie tiim selleks valmistunud. Minu osa esitas edasi armas tiimikaaslane Triin ning kõik läks hästi. Kuid kuna antud esinemine oli miski, mida ma olin südamest soovinud ja pikisilmi oodanud, siis sellest ilmajäämine oli minu jaoks tohutult valus löök. Esinemise lõpus panin kohe kaamera kinni ja hakkasin krokodillipisaraid nutma. Oli paras väljakutse antud olukorraga leppida ja minu hing valutas veel pikalt.
Hoolimata raskustest olen antud programmi eest väga tänulik. Tavaliselt on mulle selline jutt kõlanud paraja klišeena, kuid nüüd olen ise elav näide kinnitamaks, et sellised kogemused võivad olla elumuutvad. Sulle, armas noor, kes sa kahtled, kas osaleda selles noorteprogrammis või mitte, võin ma kaks kätt südamel öelda, et osale kindlasti. Teadmised turundusest, ettevõtlusest, esinemisest ning uued tutvused tulevad elus alati kasuks, lisaks aitavad uued kogemused sul välja filtreerida valdkonnad, mis sind näiteks üldse ei köida. Mina jäin kogemusega rahule, kuid pea meeles seda, et lõpuks kujuneb sinu kogemus täpselt selliseks, nagu sa ise selle lood. 😉
Neile kes mõtlevad ise osalemisele, te ei kahetse. Uued tutvused ja põnevad elamused on kindlad märksõnad mida Changemakers Academyst kaasa saad.
Artikli kirjutas Maris Adoma 2021. aastal.
