„Võib-olla oli COVID minu loterii võidupilet,“ nendib loo peategelane, modell Birgit Veegen. Ja see võib ka tõesti nii olla! Kuigi elus juhtuvaid sündmusi tõlgendame me tihtipeale läbi oma elamuste ja ootuste, tabavad meid ka need ootamatused, mis meie tahest sõltumata määravad terve elu suuna. Seekord sukeldume modellinduse maailma ning anname vastused ka neile küsimustele, mis keerlevad peas, kuid jäävad vastamata!
— Tutvusta ennast lähemalt: kes sa oled, kust pärit oled ja millega siis tegeled.
Tere! Mina olen Birgit — sündinud Tallinnas, üles kasvanud metsade ja mere vahel Lääne-Harju vallas, kus alustasin ka oma haridusteega. Hetkel on mul päikese ümber tehtud 23 tiiru ning töötan täiskohaga modellina.
— Kuidas sa modellimaailma sattusid? Kas keegi aitas sul n-ö haljale oksale jõuda või pigem ehitasid oma karjääri omal käel?
Minu teekond algas juhuslikult. 2015. aasta suvel tekkis mul soov proovida näitlemist kaamera ees. Kust see tahtmine tuli — ma siiani ei teagi. Ma ei olnud julge tüdruk — hoopis vastupidi. Kritiseerisin end kõiges, mida tegin: kuidas välja nägin, millised olid hinded — ning nagu põhikooliealised ikka, võtsin oma koolikaaslaste pahatahtlikud ütlused liigselt südamesse.
Sellest hoolimata saatsin oma enesekirjelduse agentuurile Agency Icon, kes oli Facebookis postitanud kuulutuse, et otsivad minu tunnustele vastavat tüdrukut ühte reklaami. Mõne päeva pärast sain vastuse, et nende kliendile ma ei sobinud, kuid agentuuri enda tiim soovis minuga kohtuda — hoopis modellinduse pärast! Pärast mõningast kõhklemist ja kaalumist käisime emaga Iconi kontoris ning paari kuu pärast sõlmisime nendega emaagentuuri lepingu.
Tänaseks oleme peaaegu kümme aastat koostööd teinud ja jaganud üksteisega nii tõuse kui ka mõõnasid. Modellindus on tiimitöö — üksi on väga keeruline alustada ja jalga ukse vahele saada. Enda kohta võin öelda, et ilma oma agentideta, nii Eestis kui ka välismaal, ei oleks ma kuhugi jõudnud.
— Paljud inimesed seostavad modellitööd teatud suundumustega, nt sale või isegi kõhn keha, need pidevad dieedid, mis kurnavad organismi, ning kättesaamatu ideaali poole asjatu püüdlemine. Ütle mulle, kas see tõesti nii ongi, kui me räägime tänapäeva modellinduse kontseptsioonist? Kas selles valdkonnas on kehtestatud mingeid rangeid piiranguid/standarte või soovitatakse ebatervislikest dieetidest kinni pidada?
Mitte ükski eelarvamus ei teki tühjast kohast. Kuigi enamik modelle, keda tunnen, on loomult kõhnad ja pikad — enamasti tänu geenidele —, leidub kahjuks ka neid, kes ei hoia oma figuuri tervislikel viisidel. Ohtlikud dieedid jäävad pigem 1990.–2000. aastatesse, mil modellidele esitatud nõudmised olid oluliselt rangemad.
Samal ajal sõltub palju ka sellest, millises agentuuris modell on, kes on tema agendid ja millised on kliendid. Kõige rangemad märkused, mida mina olen kuulnud, on soovitused süüa vähem magusat ning alustada pilatese treeningutega, et lihased oleksid rohkem toonuses. Samas tean modelle, kes on enne moenädalaid pidanud üsna rangeid, ent tervisenõustaja poolt kontrollitud dieete. Moenädalad on paljude modellide jaoks aasta kõige olulisem aeg.
Näiteks, Pariisis tuleb enne moenädalate castinguid käia arsti juures, et saada tõend modelliks sobivuse kohta nii füüsilise kui ka vaimse tervise osas.
— Kuidas sa ise arvad, kas modellimaailmas on ideaal siiski saavutatav? Miks? Ja mis see ideaal siis on, kui on?
Keeruline on öelda, mis on ideaal. Lõppude lõpuks on see igal inimesel erinev, sealhulgas ka moe- ja modellimaailma inimestel. Mina, kes peaks modellina justkui kuuluma „ideaalide“ hulka, võitlesin varem pidevalt sisimas sellega, et ei võrdleks end castingutel teiste „ideaalsete“ tüdrukutega. Olgu selleks nende juukselõikus, huvitav silmavärv või kiirgav enesekindlus — alati on võimalik leida teises midagi, mida endal ei ole.
Mina isiklikult ei ole kaugeltki ideaalne, aga see ei tähenda, et ma arvaksin endast halvasti. Kõik sõltub sellest, kuidas „ideaali“ defineerida.
— Kuidas modell võib karjääriredel tõusta? Milliseid etappe tuleb selleks läbida? Kuidas see edutamisprotsess on üles ehitatud?
Modellinduses ei ole karjääriredelit nagu tavapärases kontoritöös. Sõpradega naljatleme sarkastiliselt, et meie amet on justkui igakuine loterii — „Kas see kuu üldse tööd tuleb?“. Modellide edukus sõltub suuresti sellest, kuidas nad ise seda defineerivad, mida nad soovivad ja milles on oma agendiga kokku leppinud.
Kui modelli eesmärk on teha suuri kampaaniaid tuntud brändidele, peavad tema agendid omama õigeid kontakte ja saatma modelli castingutele õigel ajal ja õigesse kohta. Samas mängib olulist rolli see, millised modellid on disainerite seas hetkel moes. Kuigi esimene kohtumine on casting direktoriga, jääb lõplik otsus alati disainerile.
Kui aga modelli eesmärgiks on pigem teenida stabiilset sissetulekut, ilma suurt tuntust saamata moemaailmas, võib ta suunduda Hiinasse või teistesse Ida-Aasia riikidesse, kus töövõimalused võivad lähtuvalt modelli tüübist olla lääne turgudega võrreldes mõnikord kindlamad.
Modelli karjäär on väga individuaalne ja oleneb isiklikust taustast, eesmärkidest, riskijulgusest ja paljust muust. Näiteks võib juhtuda, et modell veedab kaks kuud Pariisis, teenimata sentigi, samal ajal kui võlad agentuurile kasvavad ning igapäevased kulud vajavad katmist. Võib aga sama modell pool aastat hiljem naasta linna ja töötada peaaegu terve kuu järjest. Me ei tea kunagi, mis meid ees ootab — ei finantsiliselt ega emotsionaalselt.
— Kas sinu meelest on moetööstus Eestis arenenud? Miks?
Viimastel aastatel ei ole ma peaaegu üldse Eestis töötanud ja seetõttu ei oska modellitöö osas siinset olukorda kommenteerida. Küll aga meeldib mulle see, et suur osa Eesti moest põhineb käsitööl – seda ei toodeta masstootmise tehastes. See on küll tore, iseäranis siis, kui arvestada, kuidas mõnede maailmakuulsate moemajade rõivaste hind ja kvaliteet ei ole tihti tasakaalus, teeb mulle rõõmu, et eestlased hindavad oma tööd ning püüavad samal ajal hoida seda tarbijatele kättesaadavana.
Peale selle ongi tore näha, kuidas taaskasutus ja rõivaste ringlus on Eestis tähtsal kohal. Alates EKA tudengite loovkollektsioonidest kuni väikeettevõteteni, mis aitavad tarbijatel leida kasutatud Eesti disainerrõivastele uusi omanikke — näiteks Nordic Retrend.
— Kas modellindusega tegelemine on Eestis praegu moes või siiski jääb vähem nõutavaks tegevusalaks?
Usun, et huvilisi leidub alati — kuni kuuldakse, kui palju tuleb ohverdada ja vaeva näha, et teha modellindust päris tööna. Modellindus ei ole nii lihtne, nagu paljud arvavad, aga see on ka sõltuvust tekitav.
Kui jälgida maailma trende, siis tundub, et rohkem inimesi soovib tegeleda suunamudimisega. Sellel valdkonnal on kindlasti oma võimalused, kuid need võivad modellinduse puhul olla kas keelatud või raskesti teostatavad. Selle enamasti määrab see, mida inimene ise soovib. Kas modellinduse populaarsus on tõusuteel või mitte, näitab aeg.
— 2020. aastal tabas ka Eestit kõikehõlmav pandeemia. Kuidas mõjutas see erakorraline olukord sind isiklikult, sinu tööd ja valdkonda laiemalt?
See aeg oli alguses väga närvesööv — nii eraelus kui ka töös. Olin tol ajal abiturient, ja kodus eksamiteks valmistumine tekitas paljudele stressi. Elasime koos klassiõega Põhja-Tallinnas, kuid hirm ühistranspordist haiguse pisik külge saada ning see vanematele koju viia hoidis mind tagasi ka neid külastamast.
Teisest küljest oli 2020. aasta suvi mitme aasta jooksul esimene, mille veetsin koos oma sõpradega maal, mitte Tokios tööd tehes. Algne plaan oli, et pärast gümnaasiumi lõpetamist hakkan tegutsema Euroopa turul, kuid tundsin, et ma ise ei osanud rahulikult olla. Justkui universum oleks mind üheks suveks sundpuhkusele pannud.
Septembris tegin oma esimese reisi Lõuna-Koreasse, kuna see oli üks vähestest riikidest, mis veel tööviisasid väljastas. Töö osas olin üsna ebakindel ja mõtlesin, kas see valdkond on üldse minu jaoks. Ütlesin endale: „Vaata, mida järgnev aasta toob, ja siis tegutse vastavalt!“.
Naljakal kombel avanesid just 2021. aasta kevadel minu jaoks uksed Itaalia turule. Tagantjärele vaadates arvan, et kuna lendamine oli paljudele piiratud, oli Milanos ka vähem modelle — see tähendas omakorda väiksemat konkurentsi. Tänu sellele olid minu esimesed kliendid väga head ning aitasid mul turul tugeva aluse luua. Imelik mõelda, aga võib-olla oli COVID minu loterii võidupilet.
— Millist nõu sa annaks endale karjääritee alguses? Mida ütleks teistele noortele, kes mõtlevad modellikarjääri peale?
Iseendale ma midagi ei ütleks. Laseksin kõigel juhtuda täpselt nii, nagu see oli — muidu ei oleks ma täna see, kes olen. Neile, kes soovivad modellindusega alustada, võin aga anda mõned soovitused:
Ole alati sina ise
See võib tunduda klišeena, kuid kedagi teist mängides ei jõua sa kuhugi.
Pole olemas rumalaid küsimusi
Minu ema õpetas mulle seda juba lapsepõlves, ja modellinduses on see reegel veelgi olulisem. Hoia end alati kursis saadava informatsiooniga, aga kui midagi jääb arusaamatuks, küsi kindlasti üle. Agendid eelistavad töötada modelliga, kes küsib palju ja on oma töö osas hästi informeeritud, mitte kellegagi, kes jõuab pildistamise päeval teadmatuses teise linna.
Loe lepingud enne allkirjastamist kolm korda läbi
Modellimaailm võib tunduda suur ja särav, kuid sellel on ka varjukülgi. Mõned lepingud võivad panna modellid juriidilisse lõksu, millest on raske väljuda. Kui leping on kirjutatud keerulises keeles, mida sa ei mõista, küsi asjatundja abi. Kuigi juriidiline nõustamine võib olla kallis, on hilisem lepingutest vabanemine veelgi kulukam ja stressirohkem.
Hoia silmad ja kõrvad lahti
Sul on võimalus õppida tohutult lihtsalt asju tähele pannes. Modellindus on minu jaoks olnud suur elukool – olen omandanud palju tarkusi ja oskusi, teisi kuulates ja nendega vesteldes. See on aidanud mind ka igapäevaelus meeletult.
Ole viisakas ja meeldiv
Keegi ei taha elada ega töötada modelliga, kes ei austa teisi. Austus ja professionaalsus viivad sind alati edasi!
Intervjuu on avaldatud Teeviit noorteinfoportaalis aastal 2025.
Intervjueeris Teeviit noorteinfoportaali vabatahtlik Alina Baranova.
Toimetas Teeviit noorteinfoportaali vabatahtlik Daria Dmitrijeva.
Kaanepilt: Filippo Tarentini.