fbpx

21. sajandi odüsseia ehk tehistaip ja seadused

Tehisintellekt, see paljutõotav tulevikutehnoloogia, tekitab üha enam ja enam küsimusi, millest paljud seostuvad eetika ja seadusandlusega. Näiteks, kas tehistaip väärib oma töö eest autoriõigusi? Kes on töö tegelik autor: A.I. või talle loomiseks sisendi andnud inimene?

Mis on tehisintellekt?

Tehisintellekt ehk tehislik mõistus viitab masina inimesesarnastele võimetele, näiteks nagu oskus mõelda, õppida, planeerida ja luua. Tegu on süsteemiga, mis põhineb õppimisvõimelisel tarkvaralisel algoritmil. Kusjuures on tehisintellekti kasutusvõimalused palju laiemad kui praegu aktuaalsed tekstirobotid. Näiteks saaks tehisintellekti kasutada tervishoius suurte andmehulkade analüüsimiseks ning põllumajanduses, kus robotite kasutamine rohimisel vähendaks keemilise umbrohutõrje vajadust.

Euroopa komisjon jaotab tehisintellekti kahte liiki: 

  1. Tarkvara, mille alla kuuluvad virtuaalassistendid, pildianalüüs, otsingumootorid, kõne- ja näotuvastussüsteemid
  2. „Füüsiline“ tehisintellekt, mis hõlmab roboteid, isejuhtivaid autosid, droone jms

Tehisintellekt ja autoriõigused

Praeguste seaduste järgi ei ole A.I.-l võimalik oma tehtud tööle autoriõigusi saada. Miks? Sest autoriõigustega kaitstakse vaid inimautorite tehtud tööd. Näiteks otsustas kohus, et kuulsa “ahvi selfie” autoriõigused ei saa kuuluda kaameranuppu vajutanud makaak Narutole, sest tegu pole inimesega. Kusjuures praeguse tehisintellekti küsimusele sarnaselt arutleti 19. sajandil selle üle, kas fotodele üldse peaks rakenduma autoriõigused. Vaieldi selle üle, et foto vaid kujutab asju nii nagu nad on ning seega pole sel loominguga seost. Kuid siiski leiti, et fotograaf panustab loominguliselt foto loomisesse kompositsiooni, kaamera sätete ja objektide paigutuse, aga ka pildistatava objekti enda valiku kaudu. Just inimese enda looming ja loovus on autoriõiguste puhul olulised märksõnad. Nimelt on sätestatud minimaalne lävend, kui palju peab autor loominguliselt teosesse panustama, et sellele oleks võimalik autoriõigusi omada. Seega pole pilt ka nii mustvalge kui algselt tundub ning autoriõigused võib saada ka tööle, mille loomiseks on teatud määral tehisintellekti kasutatud.

Näiteks taotles Kris Kashtanova 2022. aasta sügisel autoriõigusi oma koomiksiraamatule “Zarya of the Dawn”, mille ta ka sai. Hiljem aga selgus, et teose illustratsioonid olid A.I. loodud ning kohus tühistada illustratsioonide autoriõigused. Teos tervikuna aga säilitas autoriõigused, kuna kohus leidis, et piltide paigutus ja raamatu tekst on Kashtanova looming ning seega on teoses piisavalt inimese loomingut. Seadustest rääkides on aga hetkel ebaselge, mis on see lävend, kust alates kohus leiaks, et teoses on ka piisavalt inimloovust, ning seda saaks autoriõigustega kaitsta.

Loomevargus

Paljud kirjandusteosed on intertekstuaalsed, muusikud kasutavad oma laulude loomisel sämpleid teiste muusikute lugudest – seega võib öelda, et ka inimesed kasutavad oma kunstis tihti teiste autorite ideid või loomingut. Kuid selleks, et enda töös teise loomingut kasutada, tuleb küsida luba sellelt, kellele autoriõigused kuuluvad. A.I. seevastu kasutab omavoliliselt kogu internetis leiduvat kunsti, et uut kunsti toota ning seega oskab ta kopeerida ka mõne autori stiili.

Näiteks võiksid A.I.-l paluda luua pildi kaelkirjakust eesti kunstniku Navitrolla stiilis. Sel juhul toodaks tehisaru tõenäoliselt pildi, mis on inspireeritud olemasolevatest Navitrolla teostest.  Kas sel juhul on tegu autoriõiguste rikkumisega ja kes peaks sellises olukorras vastutama? Robotile on antud oskus Navitrolla stiili kopeerida, samas aga andis A.I.-le käsu inimene. Hetkel on tegu aga kaardistamata alaga, keerukas on leida lahendust, mis sobiks mõlemale osapoolele ja ei teeks liiga kunstilisele loovusele ega jääks ette tehnoloogia arengule.

Privaatne teave

A.I. süsteemidel on potentsiaal koguda ja analüüsida suurel hulgal isiklikke andmeid, mida aga on soovi korral võimalik kurjasti ära kasutada. Näiteks on andmetel oht häkkimise tõttu sattuda halbadesse kätesse, mis omakorda võib viia identiteedivargusteni. Lisaks on teateid juhtumitest, kus pilte genereerivat A.I.-d on kasutatud teistest inimestest ebasündsate piltide loomiseks. 

A.I. kasutamise reguleerimine seadustega aitavad vältida üksikindiviidi kahjule lisaks ka kahju ühiskonnale. Kuigi A.I.-l on potentsiaali olla abiks ühiskonna valupunktide leevendamisel, võib see aga teha ka kahju, süvendades näiteks töötust, kuna töö, mida varem tegi inimene, teeb nüüd ära robot. A.I. võib ka süvendada sotsiaalset ebavõrdsust, kui süsteemi treenida kallutatud/erapoolikutel andmetel.

A.I. kallutatus

Kas teadsid, et ka A.I. võib olla rassistlik või seksistlik? See sõltub eelkõige aga andmetest, millega tehisaru on treenitud. Näiteks suudavad A.I. mudelid toota uut infot, mis sarnaneb infoga, mida süsteemi õpetamisel on kasutatud. Tavaliselt on aga õppealgoritmid järelvalveta, mis tähendab, et A.I õpib genereerima uut infot, kasutades olemasolevat infot, kuid seda ilma selgesõnaliste juhisteta. Seega on väga oluline, milliseid andmeid A.I. treenimisel kasutatakse. Näiteks avastas tehisintellekti töötajate värbamiseks kasutav Amazon 2015. aastal, et algoritm eelistas meeskandidaate. Põhjus seisneb selles, et algoritm põhines viimase kümne aasta jooksul esitatud CV-del ning suurem osa kandideerinutest olid mehed, õppis tehisaru eelistama mehi naistele.

Kes vastutab?

kindlaks teha süüdlane või vastutav isik. Üks võimalus on võtta vastutusele autos viibinud inimene, nii nagu tavaliste liiklusõnnetuste puhul on vastutajaks juht. Teine võimalus on panna vastutust kandma süsteemi tootja. Seda rakendatakse jällegi ka tavaliste autode puhul, kus defekti eest vastutab tootja. Asjad läksid valesti seetõttu, kuidas toode oli toodetud. Kolmas viis on vastutama panna A.I. süsteemi arendaja, nagu tarkvaraarendajad vastutavad oma toodete defektide eest. See aga on keeruline, kuna raske on välja selgitada, kes on antud defekti eest vastutav, sest sellega tegeleb palju inimesi ning süsteemid on keerulised. 

Tehisintellekt võib olla väga tõhus ja kasulik tööriist, kui seda vastutustundlikult kasutada. Selleks, et tehistaipu ei saaks kuritarvitada, tuleb paika panna kindlad piirangud ja seadused. Seaduste loomine võtab aga aega ning tehnoloogia arenedes ilmneb üha enam seadusandlust puudutavaid küsimusi. Seega on hetkel A.I. kasutuse reguleerimine keeruline.

Artikli autorid on noorteinfoportaal Teeviit vabatahtlikud Laura-Liisa Tõldsepp ja Jakob Mürk.

Skip to content