Noorteinfoportaal Teeviit kuulutas välja Euroopa noorte aasta raames loomekonkursi, kuhu oodatakse nii arvamus- ja kogemuslugusid, proosa- ja luuletekste kui sisuartikleid. Seekord oleme teinud intervjuu Eesti Noorsooteatrist Peep Ehasaluga, kes on loomekonkursi žürii liige.
Rääkige veidi endast. Millega tegelete Eesti Noorsooteatris?
Noorsooteatri töötajana on igati õigustatud lastekirjandusklassiku tsiteerimine: olen „ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates.“ Naljaga pooleks kahtlustan, et mind võeti tööle mitte ilu ja ülitarkuse tõttu, vaid hoidmaks vanuselist mitmekesisust. Noorsooteater on ülimalt põnev töökoht, loomingulised ja palju targemad inimesed ümberringi – teater on ju ennekõike inimesed ja hindan oma kolleege väga. Kommunikatsioonijuhina pean olema kursis kõigega, mis teatris ja Nukuteatrimuuseumis toimub, kuid vaatajatele tuleb ennekõike vahendada lavastuste ja sündmuste infot. Stereotüübina arvatakse, et kommunikatsiooniinimesed peavad kõike ilustama ja paisutama, minu töö on selles osas lihtne – saan rahuliku südamega soovitada kõike, mida kolleegid laval teevad ning pärast etendust publiku kiitust kuulates tõdeda, et „no mis ma ütlesin!“
Kuidas olete seotud loominguga? Miks on loominguga tegelemine oluline?
On väga raske ette kujutada inimest, kellel poleks loominguga mitte mingit kokkupuudet. Inimlooming ümbritseb meid kõikjal ning julgen arvata, et enamik meist tegeleb mingit moodi loominguga, olgu tööl või vabal ajal. Kui keegi näiteks ütleb, et koristaja töö pole loominguline, siis pole ta lihtsalt kunagi koristanud.
Igasugune looming ehitab maailma, enda ja teiste maailma. Loomingu läteteks olevad küsimused on ju samad sõltumata loomelaadist – miks, kuidas, kellega jne. Kui inimene ei suuda neid küsimusi endale esitada, on tal põhjust asjatundjatelt abi paluda. Vastused pole sugugi nii lihtsad kui küsimused, aga vastamise protsessist saabki igasugune looming alguse. Utreeritult võib siis öelda, et ilma loominguta on inimeseks olemisest midagi olulist puudu.
Kuidas on omavahel seotud teater ja omalooming?
Kui rääkida loomingust kitsamalt, siis ka teater kuulub kirjanduse, kujutava kunsti ja kõigi teiste õpikutesse raiutud kaunite kunstide hulka. Praegu on töine elu täis intensiivset kirjutamist, nii et oma kirjandusliku loomingu jaoks väga palju jaksu pole. Võib-olla on tekkinud ka selline enesekriitiline vaakum, kus andekatest inimestest ümbritsetuna pigem eelistan teisi esile tõsta.
Kaunite kunstidega tegelemine annab võimaluse mõista loomeprotsessis ennast ja teisi. Olles mõne raamatu kirjutamisega kõvasti vaeva näinud, siis mõistan ka teiste valdkondade inimeste pingutusi paremini. See ei ole küll minu originaalne mõte, kuid keegi tark inimene ütles, et loominguga tegelemine pole veel julgus, oma loomingu avaldamine aga küll. Teatris on see võib-olla kõige selgemalt mõistetav – lavastaja koos meeskonnaga on toonud lavastuse publiku ette, näitlejad annavad endast laval kõik, ja kui eesriie langeb, siis on publiku otsustada, mis nad asjast arvavad. Püüdke endale ette kujutada, et sa astud igal õhtul – meie teatris ka päeval – publiku ette ja annad neile vabaduse sind arvustada. Lisaks oskustele ja kogemustele nõuab see ka omajagu julgust. Jah, julgust mõnikord vastu võtta ka arvamusi, mida viisakamalt väljendatakse „mulle ei meeldinud“. Sama julgust läheb vaja nii raamatu avaldamisel, maali näitusele viimisel või kontserti andes.
Medali teine külg – või õigupoolest esimene – on tunnustus loomingu eest. Loojana tahad midagi öelda või väljendada ning kui see õnnestub, su töö kõnetab vaatajat-lugejat-kuulajat, siis on see kirjeldamatut rahuldust pakkuv. Seepärast soovitan väga, kui olete näinud mõnd etendust, mis teile tõsiselt korda läks, siis kirjutage sellest meile, võib kasvõi üldmeilile saata, me toimetame selle edasi teie kiitust või tänu pälvinud inimesele. Sellist tunnustust on igale loomeinimesele vaja nagu õhku.
Mis te arvate kui suured kirjutajad on tänapäeva noored?
Olin äsja Edasi novellikonkursi žüriis ja tuli läbi lugeda 115 novelli! Osales ka kogenud kirjutajaid, ent suur osa osalejatest olid noored. Nii et mu meelest on noored väga kõvad kirjutajad. Muidugi oli konkursi tase väga ebaühtlane, kuid üldiselt rõõmustas just julgus enda mõtteid lugudeks vormida. Noortelt oli väga vaimukaid ja sügavaid arutlusi, kuid parimateks osutusid siiski veidi kogenumad kirjutajad, kes oskasid mh paremini oma lugusid vormida. Loen aeg-ajalt Värsket Rõhku, sealsed kirjutajad on ääretult põneva mõttemaailmaga, on väga häid kirjutajaid. Ilmselt läheb mõnel neist oma mõtete avaldamise tuhin üle, mõnest kasvab tuleviku klassik.
Mida ootate loomekonkursist “Mina olen muutus”?
Julgust olla muutus. Noorsooteatris ja noorte keskel töötades näen, millistesse loomingulistesse kõrgustesse inimesed võivad tõusta, kui neis on julgust, olgu julgust muuta või luua või kuidas iganes seda protsessi nimetada, mis endast pihta hakkab.
Milliseid nippe annaksite noortele, kes alustavad enda loomingu kirjutamist?
Ei tasu lasta ennast heidutada mõttest, et „mis nüüd mina“ – see mõte kummitab tegelikult ka küpses eas kirjutajaid. Kui sees pakitseb, siis tuleb see pakitsus endast välja kirjutada. Inimestes on ka mingi abstraktne hirm, et siis keegi naerab ta üle. Tegelikult juhtub seda väljanaermist haruharva ja nendelgi kordadel tuleb aru saada, mis komplekse väljanaerja ise põeb. Nii et jällegi, olge julged.
Kirjutamine on nagu klaverimäng. Keegi ei arva ju, et kui noodid on selged ja nende asukohad klahvidel teada, siis oledki valmis klaverimängija – ikka peab pidevalt õppima ja harjutama. Kirjutamisega on sama asi – ei piisa tähtede tundmisest ja võimest lauseid moodustada.
Parim soovitus on lihtsalt kogu aeg midagi kirjutada, näiteks päevik on selline asi, kus alguses on laused lihtsad ja kirjapandu markeerib põgusalt päeva sündmusi, pikkamööda muutub tekst aga sisukamaks ja tekib harjumus oma mõtteid kirja panna, edasi arutada. Teine soovitus on palju lugeda, nii klassikute kui kaasaegsete avaldatud tekstidest on alati palju õppida. Ja kolmandaks – leidke endale mõni hea sõber või usaldusalune, kellega oma varajast loomingut jagada, kes annaks ausat tagasisidet. Lõpuks peate leidma endas julgust pakkuda oma tekste avaldamiseks, sest kaotada pole teil midagi, võita aga küll.
Ja kõige lõpuks – ärge uskuge kõike, mis „ülitargad parajalt paksud mehed“ räägivad, katsetage, looge ja eksige ise.
Küsis Teeviit sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats
