Persoonilugu koolipsühholoogi Kadri Tolsbergiga: me loome enda reaalsust ise

Noorteinfoportaali Teeviit augustikuu teemaks on suhted, milles keskendume erinevatele suhtele ning nende tervisele.  Seekord oleme teinud artikli koolipsühholoogi Kadri Tolsbergiga.

Lemmik saade? Vaatan väga vähe telekat aga kui vaatan siis meeldivad igasugused dokumentaal saated ja sarjad.

Lemmik raamat? Oi neid on palju ja need on sageli erialased aga mõned, mida soovitaks kõigile noortele on Sue Johnson’i “Armastuse kunst”, R.Cialdini “Mõjustamise psühholoogia”, Kreet Rosina “Mina olen väärtuslik”. Oh ja siis mulle meeldivad muidugi Kivirähki “Rehepapp” ja “Mees,kes teadis ussisõnu”.

Parim viis nädalavahetuse veetmiseks? Olla oma mehega reisil või võtta ette mõni tore seiklus looduses.

Kuidas oled jõudnud tänase ametini? Milline teekond on Sul olnud? Assa pagan. Ma ei tea, kas kellelgi on selline takistusterada olnud teekond oma unistuste tööni. Ma tahtsin juba keskkooli lõpus minna psühholoogiat õppima aga selleks oleksin tol ajal pidanud tegema matemaatika eksami. Ma kartsin, et kukun läbi ja ei valinud seda eksamit. Läksin õppima siis sinna kuhu sisse sain ja mis tundus ka huvitav – Mainori Kõrgkoolis ärijuhtimist spetsialiseerumisega turundusele. Sain väga noorelt turundusjuhiks ja mulle väga meeldis mu töö aga üks hetk tundsin, et see ikkagi ei ole minu kutsumus. Jõudsin isegi magistrikraadi ära teha enne kui lõplikule otsusele jõudsin, et pean siiski psühholoogiat õppima minema. Olin siis 27 aastane ja ei kujutanud ette, kuidas panen lihtsalt oma töö maha, et minna päevaõppesse. Olin ju hästi teeninud ning ei tahtnud ka sellist elu elada, et pean õppimise kõrvalt kogu aeg töötama, et ots otsaga kokku tuleks. Läksin siis aastaks Austraaliasse raha teenima, et saaksin tagasi tulles oma unistusi täitma hakata. Mõeldud tehtud. Tulin tagasi ja raha oli olemas, et vajadusel ka õppemaksu maksta. Ma ei saanud esialgu tasuta kohale sisse ja olin pettunud aga otsustasin, et maksku mis maksab, ma pean saama psühholoogiat õppima. Asutusin Tallinna Ülikoolis avatud ülikooli, mis tähendab, et maksan kõikide ainete eest ise ja ostan neid justkui koolitust. Ma poleks isegi kraadi saanud aga mul oli lootus sealt edasi sisse saada. See osutus keerulisemaks kui ma arvasin. Sain info õppekonsultandilt, et uuesti pole vaja sisseastumiskatsetele tulla, et kui vabu kohti tekib siis avaldan soovi ja saan varem või hiljem ametlikult õppima. Kui sügisel aeg käes oli, et vabu kohti täita, siis sain vastuseks, et vabu kohti otsustati mitte täita kuna psühholoogiat õppivaid tudengeid on rohkem kui riigil vaja oleks. Olin täiesti löödud ja mõtlesin, et kas tõesti minu unistus õppida psühholoogiat jääb täitumata. Ma olin segaduses, õnnetu ja võiks öelda, et isegi peaaegu meeleheitel aga otsustasin jätkata ainete ostmist ja järgmisel aastal (viimasele õppeaastale) proovida siiski uuesti sisse saada. Kui aeg käes läksid katsed hästi ja sain ka esimeste hulgas sisse. Lõpuks ometi oli minu unistus täitunud. Lõpetasin Cum Laudega ning sain oma lõputöö eest ka riikliku tunnustuse ja preemia. 

Mis sulle praeguse ameti juures meeldib? Mulle tõesti meeldivad inimesed, eriti lapsed ja noored inimesed. Ma näen alati inimestes seda, mis on positiivne ning olen väga mõistev. Mulle meeldib suhelda noortega ja aidata muuta kellegi elu paremaks. Oleksin ka ise noorena vajanud head koolipsühholoogi aga meie koolis polnud sellist ametit.

Oled teinud kindlasti palju valikuid. Mis Sind aitas?  

Ma olen elanud au ja uhkuse tundega, teades, et olen hea inimene (sest ma otsustasin nii) ning olen oma valikutes püüdnud alati lähtuda sellest, mis käib kokku minu minapildiga ning tundega, et ma ei lasku madalamale tasandile. Püüdsin alati teha nii nagu on õige ja kui see vahel ka välja ei tulnud siis ei jäänud pikalt süüd ega häbi tundma, vaid otsustasin, et edaspidi olen targem.

Mis Sind elus inspireerib? Teadmine, et me loome oma reaalsust ise. Oma valikute ja otsustega kui me ei jää mugavustsooni, vaid võtame asju ette.

Mu isa armastas rääkida kui raske kõik elus ikka on ja et ei tasu olla naiivne ja arvata, et kõik läheb libedalt. See võtab eneseusku ju vähemaks ning nii ei saagi elus hakkama kui ainult karta, et äkki läheb midagi valesti. Aga äkki läheb hästi? Ja mis siis kui vahel läheb ka kõik pekki ja peab oma elu killud uuesti üles korjama ja otsast peale alustama. Olen ka seda teinud aga elasin tol ajal lootuses, et ühel päeval on kõik just nii nagu ma unistan. Praegu on mul just selline elu. Unistused saidki teoks! 🙂

Tänasel päeval on palju erinevaid võimalusi noortele. Üks soovitus noortele, kuidas leida elus oma „kirg“?

Ega seda enamasti enne ei tea, kui peab ka mõned valed valikud tegema.Mis puudutab koolivalikuid siis tuleks vist valikuid vähendada näiteks kolmele alale, mis tundub huvitav, kandideerida igaks juhuks neile kõigile ja vaadata, kuhu elu sind viib. 

Muus osas peab lihtsalt elama, reisima, õppima tundma elu ja kõike, mida see pakub. Küll siis ühel hetkel saab aina enam selgeks, mis ikkagi kõige rohkem meeldib. Ja inimestena me ju muutume ka. Tänased kired ei pruugi olla meie kired 10 või 20 aasta pärast.

Milliseid soovitusi annad noorele, kes ei suuda valida? Kuidas ületada elus ette tulevaid raskusi?

Ma annaks ülesande tutvuda oma pereliikmetega. Tõesti ja sügavalt. Ükskõik, kas nad meile meeldivad või mitte. Õppides tundma neid inimesi teise nurga alt, nende lapsepõlve ja kogemusi, saame paremini aru, ka kes me ise oleme ja miks. Mõistes ja andestades, suhteid luues ja parandades, loome omale turvalist baasi, kuhu eluraskuste korral tagasi tulla. Just seda peaks ju perekond pakkuma. 

Kas tänasel päeval on noorel raske alustada iseseisvat elu? 

Mulle tundub, et tänases Eestis on 2 äärmust – kas ollakse harjunud, et noored saavad ise hakkama ja ei ole piisavalt toetust või vastupidi, tehakse laste eest liigselt ära ja ei õpetata vastutust võtma (näiteks me kõik teeme kodus midagi selleks, et meil oleks siin hea olla). Minu ema toetas mind kui ma kolisin kodust välja 17aastasena, nii rahaliselt kui emotsionaalselt ning ma olen täna ja olin ka juba 20aastasena väga iseseisev. Toetan teda kui ta on vana vastu. 🙂 Ühesõnaga vanemad ei peaks kartma, et noored ei saa ise elus hakkama kui nad veel 21-se eluaastani vanemate kulul on. Pigem võiks vaadata, kas asjad on tasakaalus – kas noorel on aega kodu koristamise ja õdede-vendade hoidmise kõrval ka õppimiseks ja puhkamiseks. Ning samas ka vastupidi, et kas noor panustab ka kodus või istub ainult telefonis ja arvutis. Aga kõige olulisemad on suhted. Kui suhted on peres halvad siis ei saa õppida ega ole motivatsiooni ka mitte millekski muuks. Suhteid võiks rohkem väärtustada ja nende nimel tööd teha.

Mis teemad köidavad noori hetkel? Miks?

Ma niimoodi ei oska öelda aga loodetavasti mitte narkootikumid ja muu enesehävitamine. Ma tahaks loota, et pigem eneseareng ja reisimine. Õnneks tundub, et noori köidavad ka psühholoogia teemad. Õpetan ise ka Tallinna Kunstigümnaasiumis psühholoogiat, perekonnaõpetust ja reklaamipsühholoogiat ning tundub, et need asjad huvitavad küll.  

Kõige ekstreemsem asi, mida oled elus teinud?

Alguses mõtlesin, et ütlen kohe langevarjuhüpe, minu pöörased reisid, 10m vettehüpe või abielu brasiillasega aga tegelikult vist pereteraapia väljaõpe. See on üks pikk ja vägev, võiks öelda isegi ekstreemne osa minu elust. 

 

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus