Ma ei olnud see õpilane, kes oleks unistanud vahetusaastast. Kui kuulsin põhikoolis esimest korda, et on võimalik aastaks välismaale õppima minna, tundus see põnev, aga samas liiga hirmus. Terveks aastaks kodust ära? Väga suur samm.
Mõni aasta hiljem, gümnaasiumis, muutus aga midagi. Meie klassi tuli õpilane, kes oli veetnud vahetusaasta Uruguays. Tema lood teisel pool maakera elamisest ja õppimisest köitsid kõiki . Mida rohkem ma kuulasin, seda enam tekkis tunne, et äkki on vahetusaasta siiski midagi ka minu jaoks.
Hakkasin uurima YFU võimalusi ja rändasin kaardil riigist riiki. Ameerika, Itaalia ja Prantsusmaa tundusid ahvatlevad, kuid millegipärast jäi mu pilk pidama Ungaril. Kesk-Euroopa, keel, millest ma midagi ei teadnud, ja kultuur, mis tundus salapärane. Just see tundmatus tekitas minus kõige suurema uudishimu. Nii otsustasingi, et ma proovin.
Vahetusaastaks ettevalmistus oli põhjalik ja toetav ning juba enne ärasõitu loodud sõprused andsid kindlust. Enne minekut valdas mind eelkõige ootusärevus – kõik tundus uus ja põnev. Mu vanemad kartsid ilmselt rohkem kui mina, sest neil puudus varasem kogemus vahetusaastatega. Ka minus endas tekkis vahetult enne lendu pakkides hetkeline hirm: “mis siis, kui ma ei saa keelega hakkama või ei leia sõpru?” Need kahtlused kadusid aga kohe pärast maandumist.
Ungarlased osutusid uskumatult sõbralikeks ja avatud meelega inimesteks. Isegi bussipeatuses vestlesid võõrad omavahel ning mind imetleti siiralt – olin ju keegi, kes üritab ungari keelt õppida koos kõigi nende käänetega! Tundsin end oodatuna juba esimestest hetkedest alates.
Eestist lahkusin augusti varahommikul, korralikult riides, nagu Eesti jahedale suvele kohane. Budapestis ootas mind aga 38-kraadine kuumus ja kollaseks kuivanud muru.
YFU vabatahtlikud küsisid murelikult, kas mul palav ei ole. Esimesed neli päeva möödusid aasta alguse seminaril koos teiste vahetusõpilastega, kus õppisime keelt ja kultuuri ning harjusime mõttega, et see võõras koht on nüüd meie kodu.
Minu vahetuspere elas Nyíregyháza väikelinnas, umbes kahe tunni kaugusel Budapestist. Esimesed tunnid veetsin autos jutustades vahetusõega, kes oli minust paar aastat noorem. See sõit on siiani mu mälus eriline – just siis nägin esimest korda neid mägesid, mis Budapesti ümbruses kõrguvad, ja mõistsin, kui kaugel kodust ma tegelikult olen.
Koolis paistsin oma heledate juuste tõttu kohe silma ning üksi jäämist ma kartma ei pidanud. Nii nagu mina tundsin huvi Ungari vastu, olid ka klassikaaslased uudishimulikud Eesti suhtes. Paljude jaoks olin esimene ja ainus eestlane, keda nad kunagi kohanud olid. Kõik tundus nii uus ja põnev, et hirmule lihtsalt ei jäänud ruumi.
Koolielu erines Eestist päris palju. Tunnid algasid juba kell 7.30, kuid see tähendas ka varajast kojuminekut. Söögivahetund kestis vaid 20 minutit ning paljud õpilased ei käinudki sööklas, vaid võtsid kaasa võileibu – ungarlased armastavad saia väga. Värsked köögi – ja juurviljad olid haruldased ning mind üllatas, kui salatina pakuti puuviljakompotti ja sooja toiduna makarone moosi või tuhksuhkruga.
Elutempo oli Ungaris aeglasem ja rahulikum. Klassidesse mindi alles siis, kui koolikell helises, ning hilinemine oli pigem tavaline kui erand. Eestlasena mõjus see üllatavalt vabastavalt, sest keegi ei kiirustanud. Ka pärast tunde jäädi sageli kooli jutustama. Õhkkond oli soe ja vahetu: õpilased kallistasid üksteist ning õpetajaid kutsuti hüüdnimedega või isegi tädideks ja onudeks.
Kuna elasin teistest vahetusõpilastest kaugel, said mu kõige lähedasemateks sõpradeks
klassikaaslased. Nad võtsid mind kiiresti omaks. Sama oluline oli mu vahetuspere, kellest kujunes mulle päris pere. Koos rändasime läbi kogu Ungari, matkasime mägedes ning käisime isegi Austrias suusareisil ja see oli minu ühe unistuse täitumine.
Vahetusaasta oli parim kogemus mu elus! Lisaks uutele sõpradele, perele, keelele ja mälestustele õppisin ma iseseisvust ja julgust. Julgust teha esimene samm ka siis, kui kõik tundub alguses hirmus. Just see kogemus muutis mind avatumaks ja enesekindlamaks ning äratas huvi rahvusvaheliste suhete vastu – seetõttu õpin täna riigiteadusi. Tagantjärele mõeldes sain vahetusaastalt palju rohkem, kui oskasin oodata. Mõnikord tulebki oma tuleviku kujundamiseks astuda välja mugavustsoonist ja vaadata maailma natuke kaugemalt kui oma koduuks.
Artikli kirjutas YFU vilistlane Martha Toom.