Uus linn, uued sõbrad ja iseseisev elu – ees seisis täiesti uus eluetapp, mida olin väga oodanud. Arvasin, et kõik saab olema põnev ja lihtne, kuid kiiresti selgus, et see teekond toob kaasa ka väljakutseid, mida ma ei osanud ette näha.
Esimene aasta iseseisvalt elades ei olnud sugugi lihtne. Olin kasvanud üles suures ja elavas peres – mul on kolm nooremat õde, mistõttu oli meie kodu alati täis sagimist, nalja ja soojust. Üksi elama kolides kadus see kõik hetkega. Vaikus, mis varem tähendas puhkust, muutus nüüd millekski võõraks.
Nii sõitsin peaaegu igal nädalavahetusel vanematekoju. Tagasi sinna, kus kõik oli tuttav ja turvaline, kus ma ei pidanud olema üksinda. Tagantjärele mõistan, et hoidsin niimoodi kinni oma mugavustsoonist, teadmata, kuidas astuda sammu iseseisvuse poole.
Umbes poole aasta möödudes sain aru, et vajan muutust. Tahtsin õppida ise toime tulema ja tundma end hästi ka siis, kui olen ainult iseenda seltsis. Selle mõttega võtsin endale kassi – väikese seltsilise, kes muutis mu korteri üleöö koduseks. Keegi ootas mind jälle koju, keegi tõi mu päevadesse soojust ja rõõmu. Ühtäkki ei tundunud iseseisev elu enam nii hirmutav.
Samas hakkasin ülikoolis looma ka uusi sõprussuhteid. Leidsin oma kursuselt inimesed, kes said mulle väga lähedaseks ja kellega koos õppimine ning igapäevane üliõpilaselu muutus palju toetavamaks ja rõõmsamaks. Uued inimesed võivad alguses tunduda hirmutavad, kuid just nemad osutusid minu teekonna kõige suuremateks toetajateks.
Oluline samm minu kohanemisel oli ka liitumine üliõpilasesindusega. See avas ukse uude kogukonda – inimesteni, kellega jagasin sarnaseid huvisid ja eesmärke. Tänu neile muutus ülikoolikeskkond veelgi kodusemaks. Sain aru, et iseseisvus ei tähenda üksi olemist, vaid oskust luua endale ümber toetav ja turvaline võrgustik.
Täna tagasi vaadates näen, kui palju olen nende aastatega kasvanud. Olen õppinud suhtlema erinevate inimestega, julgema proovida uusi asju ja usaldama iseennast. Iseseisev elu on õpetanud, et kuigi algus võib olla raske, sünnib enesekindlus just nendest väljakutsetest.
Ülikool ja iseseisvus on andnud mulle kogemusi, sõpru ja kindlustunnet, mida ma poleks osanud ette kujutadagi. Ja ehk kõige olulisem – olen õppinud, et kodutunne ei ole pelgalt koht, kus sa üles kasvasid. Kodutunde saab luua ka ise, samm-sammult, nendest inimestest ja kogemustest, mis sinu elu päriselt rikastavad.
Artikli kirjutas Karoliine Orav, Haridus- ja Noorteameti Noorte Osaluse Programmist.