fbpx

Iti-Jantra persoonilugu: noorsootöö peaks olema inimeseks olemise õpetus

Noorteinfoportaalis Teeviit on novembris kuuteemaks juba mitmendat aastat “Minu noorsootöö võimalused” ning sellel aastal on meile oma loo kirjutanud Iti-Jantra Metsamaa noorsootööst.

Veidi üle veerandsajandi on elatud, enamuse sellest Saaremaal, neli ülikooliaastat Viljandis ja viimased kolm aastat Ida-Virumaal, Kiviõlis. Erinevaid töökohti on olnud juba omajagu, aga Kiviõlis viimase kolme aasta jooksul olen olnud mitmes koolis õpetaja, ühe suve seikluskeskuses programmijuht ning õpetaja töö kõrvalt pidasin ka  koristaja ametit. Nüüd töötan vallas haridusspetsialistina. Tagasi vaadates oma senisele elule on lihtsalt see “jama”, et mul on olnud kõik väga hästi. Mul on suurepärane perekond, ma olen ennast saanud täiendada ja teostada, minu kasvukeskkond ja koolitee on olnud turvaline ja nii üles sirgudes ei oska lihtsalt mõeldagi, millistest probleemidest tulevad noored nii kodus kui koolis läbi. Kuulen lugusid ja saan vaid aru, et inimesed, kes on valinud töö noortega, peaksid võtma oma ülesannet väga tõsiselt, sest nende tegevus võib omada noore hetkelises ja edasises elukäigus suurt kaalu.

  • Kuidas olete jõudnud tänase ametini? Milline teekond on olnud?

Üks asi viis teiseni, sest otsest ambitsiooni haridusametnikuks saada küll ei ole olnud, kuid hariduse saamise ja andmise vastu on mul alati olnud kõrgendatud huvi. Kuigi leiduks hulganisti lihtsamaid ameteid, mida pidada. 

Saaremaal lõpetasin keskkooli ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppides sattusin ühe väljasõiduga Kiviõli Kunstide kooli, mis avaldas sügavat muljet. Otsustasin, et sooritan oma viimase praktika kodukooli asemel teises Eesti otsas ehk Ida-Virumaal, täiesti uues keskkonnas. Sain aru, et ma ei taha teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ma tahtsin sellest kogemusest maksimumi. Ja sain ka. Jäin praktikale kauemaks ja peale praktika lõppu sain hooajalise töö Kiviõli seikluskeskuses programmijuhina. Peale seda töötasin kahes Lüganuse valla koolis õpetajana ja siis arvasin, et nüüd aitab. Tassisin oma suure Ida-Virumaa kogemuse seljas Saaremaale ja leidsin uue töö kodu lähedal. Ma ei teagi, kas ida ei tahtnud minust lahti lasta või mina idast, aga minuni jõudis soovitus kandideerida Lüganuse valda haridusspetsialistiks. Kandideerisin ja kuigi ei uskunud, et valituks osutun, siis peagi tassisin end jälle itta tagasi. 

  • Millised on praegu teie tööülesanded?

Vast kõige olulisem on huumorisoone säilitamine, sest inimestel on tihti väga huvitavad nõudmised ja kui neid täita ei suudeta, siis saadetakse sind sinna, kuhu päike ei paista. Kui huumorisoont pole, siis juhtub, et hakkadki minema. Kõikide soove pole selles ametis võimalik täita ja seda ei saa isiklikult võtta.

Ülesandeid on palju – lühidalt kokkuvõttes on Lüganuse valla kõigi 5 üldhariduskooli (millest kahe koosseisus on ka lasteaed), 3 eraldi lasteaia, 2 huvikooli ja 8 noortekeskuse mured ja rõõmud ka minu mured ja rõõmud. Koostada tuleb eelnõusid, pidada erinevaid arvestusi, korraldada haridusvaldkonna üritusi,  koolitransporti, tegeleda koroonapiirangute ja sellega kaasnevate ümberkorraldustega asutustes, jagada noorteinfot ning hallata noortekeskuste toimimist.  Lisaks sellele tuleb näha üldpilti ja planeerida arengusuundasid ning korraldada kõike, mida ühes haridus- ja noortevaldkonnas korraldada on vaja. 

  • Kuidas on mõjutanud viiruslik olukord teie tööd, tegemisi ja mõtteid?

Mulle meeldib mõte, et sõna apokalüpsis tuleneb kreekakeelsest sõnast ja algselt tähendab ilmutama, paljastama suurt tarkust või seda, mis enne oli varjatud. Apokalüpsis on küll filmidele mõeldes kange väljend, aga tõdeme, et maailm pole enam see, mis varem ja selle käigus oleme me saanud palju targemaks. Minu silmis on paljastunud järgmised asjaolud: kodukontor ei ole enam ülemuste poolt kardetud võõrsõna; distants- ja hübriidõpe ei ole uued utoopilised katsetused; digipädevusega ei saa enam tingida; õpilaste ja õpetajate sisemine motivatsioon tekib teistel tingimustel kui seni ehk arvati. Eelnevalt mainitud asjadel võib olla juures omamoodi maik, aga need on vahendid kohanemiseks ja ka kõige selle analüüsimiseks, millega oleme harjunud. Kui me selles olukorras ei suuda õppida ja kohaneda, siis millal veel?

Pean tõdema, et olengi sellele ametile tööle tulnud just peale pandeemia puhkemist, seega ei ole mul võrdlusmomenti, kui tugevalt koroona on minu töö olemust mõjutanud. See on nüüd lihtsalt uus reaalsus.

  • Miks just noorsootöö? Mis teid köidab selle juures?

Noorsootöö peaks minu arvates olema inimeseks olemise õpetus, mida viiakse ellu läbi erinevate tegevuste ja kaasamiste. Ametlikult on noorsootöö noorele ehk 7-26-aastasele isikule tingimuste loomine mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab tal vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda. Noorsootöö on suunatud küll kindlale vanusevahemikule ja annab noorele võimaluse areneda ja ennast teostada, aga see mõte, kuidas me teeme noorsotööd võiks laieneda ka kõikidele nendele valdkondadele, kus me teeme üleüldiselt inimestega tööd. 

Mulle meeldib see, et noorsootöös osaleb noor vabatahtlikult ja seega on võimalik kohe ära näha, mis toimib ja mis ei toimi. Noored ütlevad selle kas otse välja või hääletavad jalgadega. Ja kui sa suudad neid inspireerida, siis nad õpivad kümme korda rohkem kui kohustuslikus korras midagi neile selgeks teha üritades. See aga ei tähenda, et noorsootöötaja proovib olla hullult noorte sõber ja väldib nende kasvatamist ebameeldivuste vältimiseks. Kasvatus on eelkõige eeskuju näitamine ja see on samuti üks noorsootöö ülesanne. 

  • Millised on noorsootöötajaks saamiseks vajalikud oskused-isikuomadused?

Kui veel ei olda noorsootöötaja ja ei omata selleks vajalikke eeldusi, aga ometi tahetakse saada, siis see pole võimatu, aga “obadus” peab korralik olema – tulgu see siis vaimselt, hingeliselt või taevas hoia, füüsiliselt. On palju ameteid, mida saab pidada (omades null eeldust) ainult palga pärast ja tehes sellega ümbritsevale vähe kahju. Noorsootöötaja amet ei ole üks neist.  Noorsootöötaja peab olema pühendunud ja motiveeritud noori toetama, innustama, eeskuju näitama ja oma tööd tegema südamega. On olnud kogemusi, kus koolil, kodul ja teistel noorega kokkupuutuvatel asutustel ja inimestel läks suhtlus ühe noorega narmendama ning eduloos oli just noorsootöötaja see, kes hoidis noort vee peal. Nii drastilisi näiteid ei ole palju, aga inimestena mõjutame me üksteist rohkem, kui me arvata oskame ja kui meie tööks on noored, siis me peame suutma tõsiselt pingutada, et luua noortele eeldusi arenguks, eneseteostuseks ja hinge puudutavateks ahhaa-kogemusteks. See võib olla nende elus väga määrav.

  • Milline noor te ise olite?

Vähemalt põhikoolis olin üsna igav noor – ma arvan. Ainukesed probleemid minu puhul olid kohatine ülemeelikus ja sagedane hajevil olek. Ennast on raske hinnata. Muidu üritasin olla viks ja viisakas, hoidsin hinded enam-vähem korras, käisin paljudes huviringides, proovisin mitte pahandustesse sattuda, suuri lollusi ei teinud. Igav – tubli, aga igav. Keskkoolis ja ülikoolis ajasin sagedamini suled turri asjade osas, mis tundusid ebaõiglased ja ülekohtused. 

Nüüd tagasi vaadates natuke kahetsen, et püüdsin olla nii korralik. Suur rõhk oli hinnetel, aga need määravad nii-nii vähe. Lõpetasin nelja-viielisena. Ma haridusspetsialistina ei tohiks nii rääkida, aga kui ma peaks uuesti üldhariduskooli minema, siis teeksin teisiti,  ma võtaks osa võimalikult paljudest projektidest, koolisisestest ja -välisest ettevõtmistest, konkurssidest, teeks omaalgatusi ja ei hooliks nii palju hinnetest. Selline strateegia oleks andnud mulle võimaluse õppida ja saada ka reaalseid kogemusi nende teemade ja tegevuste kaudu, mis mind päriselt huvitasid. Sest minu esimene projekt gümnaasiumis õpetas mulle elu kohta meeletult. Rohkem kui korraliku tütarlapsena koolipingil istumine. Ja uuesti põhikooli lõpetades läheksin edasi kutsekasse, sest arstiks või inseneriks ei olnud mul kunagi ambitsiooni saada ja kutsekoolis omandaksin juba mõne kasuliku ameti. Sealt edasi saab alati ülikooli suunduda. 

  • Olete pärit Saaremaalt. Miks just nüüd Ida-Virumaa?

Mul oli valida, kas sooritada oma praktika kodukoolis või minna Ida-Virumaale ja see viimane oli nii loogiliselt ajuvaba mõte, et ma lihtsalt ei saanud muud moodi. Sooritada praktika oma kodukoolis on kindlasti hästi mugav ja tore, aga ma teadsin seal iga ruutmeetrit, iga inimest, kogu seda kultuuri koos kohaliku kogukonnaga. Isegi naabermaakonda minnes oleks kultuur, kombed, õhustik olnud üsna tuttav. Noorena igatsesin vaheldust ja Eesti teises otsas oligi juba midagi hoopis teisiti. Lihtsalt tajusin, et kui ma päriselt areneda tahan, siis see juhtub Ida-Virumaal. 

  • Mis on tänapäeva noorte osaluse väljakutsed?

Kõik tegevused, sotsiaalsus ja meelelahutus on meil ju tegelikult taskutes. Neid seadmeid üle trumbata on üsna keeruline. Vist ainuke viis ongi luua noortega see isiklik kontakt, mille kaudu noor kogeb just talle suunatud energiat. See ei tähenda semutsemist, vaid pigem noore jõustamist. See on ehk ainuke asi, mida need seadmed taskutes VEEL ei suuda ja mida noorsootöötajad võiksid pakkuda.

  • Millised teemad noori hetkel kõige rohkem köidavad?

Ma olen kogenud, et noori köidavad teemad, millega tegelevad inimesed, kes noori köidavad. Ma usun, et inspiratsioon on väga suures osas kinni inimestes. Minu enda kogemus on see, et ma kohtusin inimestega, kes suutsid mind kõnetada ja tänu neile hakkasin ma huvituma teemadest, millest mul enne oli täiesti ükskõik. Tagantjärele võin öelda, et üldhariduskoolis olin ma kõikides muusikalistes ainetes lati alt minev õpilane, ma lihtsalt ei osanud ja ei tahtnud. Tegin küll kõik ära, aga ilma igasuguse huvita. Kiviõli Kunstide Kooli praktikale minnes andsid mulle majas askeldavad remondimehed esimesed mandoliini- ja bajaanitunnid, Kaarin Aameri kandletundide vaatlemine mõjus lausa lummavalt ning lõpuks hakkasin Jaanus Põlderi juhendamisel ka ise õppima mandoliini ja ma võin öelda, et ma ei ole oma elus ühtegi pilli enne nii innukalt õppinud. Leidsin üles inimesed, kellega oli lihtne surfata loovuse lainel. Sellest tulenevalt arvan, et kui noor leiab kellegi, kellega ta suhestub, kes teda tähele paneb ja inspireerib, siis läbi selle inimese võib noort hakata huvitama kasvõi kalaparvede sünkroonujumise uurimine.

  • Kas on veel omalt poolt midagi lisada?

Doris Lessing on kirjutanud: “Teie kui õpetajad peaksid saama teadlikuks tõigast, et tähelepanu on üks teie kõige võimsam õppevahend. Tähelepanu – selle sõnaga me tähistame teatud lugupidamist, erku ja hoolivat huvi inimese vastu – on see, mis kosutab ja toidab teie õpilasi! Lapsed edenevad, kui neile osutatakse tähelepanu ja kui õpetaja ootab, et nad on edukad.”

Vahetame sõna õpetaja sõnadega noorsootöötaja, tugispetsialist, huviringi juhendaja või kes iganes noorega kokku puutub ja mõte jääb samaks. Tegelikult usun, et Lessingu mõtet kogu ühiskonnas rakendades saaks soosida kõike elavat. Tähelepanu ei ole ju piiratud ressurss. 

Küsis Maris Praats ning toimetas Teeviida sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus