Olen alati oodanud päeva, millal lähen ülikooli. Päeva, mil ma ise saan otsustada, mida teha ja millal. Ja ka tunnet, et nüüd olen “ametlikult” täiskasvanu. See päev saabus, aga ma ei oodanud seda, et hakkan nii väga kodu igatsema.
Ma olen alati olnud iseseisev noor. Alates neljandast klassist sõitsin bussiga kooli, mis asus kaugel minu kodulinnast. Olen ka erinevatel põhjustel koole vahetanud, aga tunnet, et ma ühiskonda ei kuulu, mul ei tekkinud. Mul oli vähe sõpru, kuid siiski oli neid. Oli ka koht, kuhu minna, ja inimene, kelle poole pöörduda, kui tekkis mõni mure. Oskasin pesu pesta, süüa teha ja riietelt igasuguseid plekke eemaldada. Arvasin, et olen valmis täiskasvanu eluks.
Saabus päev, mil oli aeg asju pakkima hakata, ja siis tekkis mul esimest korda tunne, et ma ei ole valmis täiskasvanu eluks. Lapsepõlv möödus liiga kiiresti. Ei jõudnud piisavalt teistega mänguväljakul mängida. Tundsin, et ma ei saanud piisavalt oma perega aega veeta ja nüüd pean ma veel lahkuma. Pole oluline, et lähen õppima eriala, mis mulle väga meeldib. Ei ole tähtis, et ma oskan seda, toda ja kolmandat. Ma lihtsalt ei olnud valmis selleks, et uues kodus ei oota mind enam keegi.
Esimesed tudengielu päevad olid rasked. Mulle võõras linn, kedagi ei tunne ja pole kelle poole pöörduda – see tegi mind väga kurvaks. Ma ei suutnud isegi üht nädalat Tartus veeta, sest tol hetkel tahtsin ma kõige rohkem pere juurde sõita.
Kui ma koju jõudsin, tundsin ennast imelikult. Ma mõistsin, kui kiiresti lapsepõlv möödus. Ja nüüd ma elan kahe linna vahel. Pole enam üht kindlat kohta nimega kodu. Nüüd on üks kodu seal, kus on hea olla, ja teine seal, kus ma elan niikaua, kuni ma õpin.
Pere on mind esimesest päevast peale toetanud. Nad tuletavad mulle pidevalt meelde, et see ei ole imelik, et ma tihti koju sõidan. Nad rõhutavad, et ma olen alati oodatud ja et kohanemine võtabki aega. See toetus on väga palju aidanud, sest vahel on oluline kuulda sõnu, mis on niigi selged.
Võrreldes iseseisva elu algusega tunnen ma end praegu palju paremini. Iga päev suhtlen ma oma perega – saadame üksteisele pilte ja jagame muljeid möödunud päevast. Olen mõistnud, et head suhted perega on minu jaoks väga olulised, sest igal inimesel võiks olla keegi, kelle poole saab alati pöörduda. Isegi kui küsimus on selles, kuidas pesu pesta. Või ka küsimus, millest sõltub su tulevik.
Artikli kirjutas Samanta Tsopp, Haridus- ja Noorteameti Noorte Osaluse Programmist