Ma olen käinud läbi huvitava teekonna oma elus. Tihti, kui tuleb rääkida või on vaja end teistele tutvustada, küsitakse: kust keegi pärit on. Minu jaoks on sellele küsimusele vastamine olnud keeruline, sest minu kodu ja koht, kus ma õppisin ning elasin, on olnud erinevad. Minu kodu on Saaremaal, kus olen üles kasvanud, aga keskhariduse omandasin Nõo Reaalgümnaasiumis, elades seal ühiselamus.
Gümnaasiumis olid omad väljakutsed: mäletan kooliaasta algust, kui pidin pakkima kokku asjad, mida soovisin endaga ühikasse kaasa võtta. Sai riideid tõstetud ühest kotist teise ja asju lahti ning kokku tagasi pakitud. Esimesel aastal oleks tahtnud kõik oma asjad kaasa võtta, kuid pidin arvestama auto suuruse ja kaasreisijatega. Seega tuli teha valikuid ja mõelda, mida mul päriselt vaja on ning mida igapäevaselt kasutan. Endale ütlesin, et saan alati mõnel nädalavahetusel, kui koju tulen, asju kaasa võtta või kui väga vaja, saavad vanemad neid postiga saata. Seda varianti kasutasime tihti, sest midagi ikka ununes maha või oli vaja saada näiteks sünnipäevakinke või jõulukalendreid. Sellest sai meie peresisene nali.
Vanemaid nägin kooliajal harva: vahel, kui ema Tartusse sattus ja leidis aega mind külastada, või kui ise Saaremaale läksin. Toeks olid videokõned ja telefonikõned perega. Samuti käisin tihti nädalavahetustel vanavanemate juures. See oli mõnus vaheldus kooli- ja ühikaelule ning aitas mul nädala sees raskustega toime tulla, sest teadsin, et nädalavahetusel saan vanaema pirukaid süüa või neid koos temaga valmistada ja telekat vaadata.
Nädala sees pakkusid rõõmu mõned sotsiaalsed tegevused, kus sai kooli hetkeks unustada ja vaheldust leida. Näiteks 11. klassis osalesin lauamängude ringis, kus sai mõnusa seltskonnaga mängida erinevaid mänge. Käisin ka kickpoksi trennis, mis tõi mind paar korda nädalas koolist ja ühikast välja.
Ühika toa kokkupakkimine. Foto autor: Helena Lulla
Kodust lahkumine on hirmus, aga igaveseks koju jääda ei saa. Minu jaoks oli 16-aastaselt kodust kaugel olemine raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pidin leidma, kes ma olen ja mida tahan edasi teha. Ema on aeg-ajalt küsinud ja uurinud, kas olen oma otsustega rahul või kas kahetsen, et läksin nii kaugele õppima. Olles pikalt mõelnud, eriti nüüd, kui olen ülikoolis, ei kahetse ma. Olen iseenda üle uhke, et julgesin teha nii suure sammu. Olen kindel, et ma ei oleks selline nagu praegu, kui oleksin teinud teisi valikuid, ja olen rahul, kuhu olen jõudnud.
Mul on veel palju õppida ja kindlasti teen ka vigu, sest päeva lõpuks olen ma inimene. Keegi ei eelda, et tead täpselt, mida oma eluga teha või kuidas alati hakkama saada. Oluline on osata küsida abi ega häbeneda tunnistamast, et sa ei tea kõike. Ja kui asi läheb metsa, tuleb uuesti püsti tõusta ning edasi liikuda, sest tagasi minna ei ole mõtet.
Artikli kirjutas Helena Lulla, EuroPeers Eesti võrgustiku liige