Eesti presidendi, Alar Karise, poolt algatatud TI-hüpe on alles hoogu sisse saamas, aga tehisaru kasutamine on õpilaste seas juba laialt levinud. Kuidas mõjutab tehisaru õppimist ja millega võiks uues olukorras arvestada nii õpilased kui õpetajad?
Uus õppimiskultuur ja väljakutsed
TI-hüppe programmil on pilootaasta ja haridusmaastik ootab huviga, milline saab olema Eesti koolidele mõeldud spetsiaalne õpirakendus, mida luuakse koostöös OpenAI-ga. Hüppe visioon on kirja pandud üldsõnaliselt, seega ettekujutus edasistest sammudest ja muudatustest puudub. Programm on alles algusjärgus, kuid selge on see, et tehisaru on juba muutmas senist õppimiskultuuri. Kunagi varem ei ole õppimine (ja õpetamine) olnud nii väljakutseterohke kui praegu.
Tehnoloogiline revolutsioon on esile toonud mitu mõttekohta. Õpetajate poolt vaadatuna kasutavad õpilased tehisaru liiga kergekäeliselt ning allikakriitilise lähenemiseta. Seda nii faktiküsimustele vastuseid otsides kui pikemat arutlemist nõudvate ülesannete puhul. Õpilased aga leiavad, et tehisaru aitab teemade puhul, mis jäid tunnis arusaamatuks või tunduvad liiga keerulised.
Kuidas hoida õpilaste tähelepanu ja milliste teadmiste ja oskuste edasiandmine on tehisaru ajastul vajalik?
Koolitundide sisu on ajas muutunud ja peab muutuma ka edaspidi, sest tuim faktide tuupimine ei ole enam pädev oskus, mis aitaks tööturule siseneda. Rõhk peaks olema loovatel ülesannetel, mis nõuavad vaimset pingutust. Tunnis pikkade tekstide analüüsimine arendaks kriitilist mõtlemist, õpetaks keskenduma ja teemaga süvitsi minema. Teretulnud on arutelud, et kinnistada õpitut ja harjutada enda seisukohtade väljendamist.
Tehisaru ilmumine on esile tõstnud ka küsimuse kodutööde vajalikkusest ja kasulikkusest. Tõenäolisemalt tehakse tehisaru abiga ära just sellised kodutööd, mille vastu õpilastel endal huvi puudub ja mis ei tundu tähtsate ja kasulikena. Gümnaasiumiõpilastel on sageli välja kujunenud kindlad huvid ja ettekujutus, mida tulevikus edasi õppida tahetakse. Sellisel juhul ei saa pahaks panna, kui humanitaaraineid eelistaval õpilasel puudub motivatsioon reaalainetesse süveneda.
Mis tõstaks motivatsiooni?
Aga motivatsiooni aitaks kasvatada see, kui koduste ülesannete eesmärk oleks õpilastele selgem. Kas koduseid ülesandeid antakse sellepärast, et nii on alati tehtud või on neil ka mingi arendavam eesmärk? Kui õpetaja selgitab kodutöö vajalikkust, on õpilasel rohkem tahet seda iseseisvalt teha. Paratamatult peavad õpetajad kaaluma, milliste ülesannete sooritamine loob väärtust. Enamik kodutöid on osutunud mõttetuteks, sest tehisaru sooritab hästi faktipõhiseid ülesandeid ja kirjutab vajadusel kirjandigi valmis. Sel juhul imiteerivad õpilased kodus õppimist ja õpetajalgi ei ole mingit mõtet aega kulutada selliste ülesannete tagasisidestamisele.
Kui aga aktiivne õppimine toimub koolitunnis ning kodused ülesanded on läbimõeldumad, siis milleks üldse on vaja näiteks TI-hüppe programmi? Enamgi veel – kas uus spetsiaalne ChatGPT õpirakendus on juba eos läbikukkunud, sest kellel oleks viitsimist hakata rohkem pingutama, kui tavalise tehisarurakenduse kasutamine on edaspidigi kättesaadav? Eriti veel siis, kui kodutöö teema ei kõneta. Võimalik, et koolis harjutatakse küll promptide kirjutamist ja tehisarukirjaoskust, aga kodus jätkuvad vanad õpiharjumused. Järelikult peab enamus õppimisest toimuma aktiivselt koolis ja õpiharjumusi ja -oskusi peavad õpilased teadlikumalt kujundama. Riik võib suunata palju tahab, aga lõpuks jääb õppimine õpilase enda vastutada. Õpilased peavad rohkem kui varasemalt enda jaoks läbi mõtlema, millisel viisil õppimine on kasulik ning kui palju nad tahavad ise oma hariduse eest vastutust võtta. Haridusrevolutsiooni valguses ei tohi unustada oskust tehisaruta õppida. Aju on kui lihas, seda peab treenima. Vaimuvaesus ja suutmatus ise mõelda põrmustab võimaluse karjääri teha.
Lõpetuseks- muutused vajavad mõtestamist
Tehisaru tulek on esile toonud uued lahendust nõudvad probleemid ja tekitanud ka minnalaskmismeeleolu. Õpetajad näevad, et tehisaru muudab õpilased mugavateks ja mõttelaiskadeks, õpilased küsivad koolis käimise mõttekuse järele nüüd, mil töövihiku ülesanded saab sooritada paari klikiga. Aga uus olukord on andnud hea võimaluse lahti mõtestada õppimiskultuuri laiemalt.
Artikli kirjutasid Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi õpilased Mirjam Kruus (Harno Noorte Osaluse Programmist), Greteliis Sigur, Grethel Sootaga, Loore-Lisete Kadai