Räägi, kes sa oled ja millega tegeled ning kuidas jõudsid enda tänasele töökohale/huvialale?
Ma olin selline klassikaline variant. Läksin ülikooli õppima ning tegin samaaegselt kõrvalt suvalist tööd. Õppimise käigus aga avastasin, et mulle jubedalt meeldib enda eriala. Õppisin siis ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Siiski sain üsna ruttu praktikate kaudu aru, et ameti poolest ei huvitanud mind ei ajakirjaniku ega kommunikatsiooni töö. Olin tolleks hetkeks uurinud infohäirete ehk kunagiselt fake news’i kohta ning tundsin, et tahaksin teha midagi, mis panustaks just sellesse. Uurisin seda probleemi, aga tahtsin teada, mis on selle lahendus. Ma tundsin, et lihtsalt ajakirjaniku või kommunikatsiooni erialal ma ei tunneks, et lahendaksin seda sama suurt probleemi, mida uurisin bakalaureuse- ja magistriõppe jooksul.
Nüüd olen doktorantuuris ehk olen Tartu Ülikoolis meediapädevuse nooremteadur. Sinna viis taaskord jälle uudishimu ja põnevus teema vastu ning võimalus seda ja enda õpinguid ühendada tööülesannetega. Mul on vaja, et ma saaksin tihti ajule pinget, põnevust ja uut informatsiooni, see motiveerib mind. Ühel hetkel kadus kõrvalt töökoht ka ära ning sain täiskohaga hakata töötama meediapädevuse ja infohäirete alal. Nüüd olen väga õnnelik ja rahul, ning saan öelda, et töötan uurides täpselt seda, mis mulle meeldib. Samaaegselt saan uuringute käigus leitud probleeme veidike lahendada ehk saan omamoodi natuke ka maailma päästa.
Millised on sinu tüüpilised tööülesanded?
Praegu jaotuvad minu tööülesanded laias laastus kolmeks. Esimene osa sellest on uuringud. Mul on praegu käimas kolm uuringut. Üks nendest on näiteks seotud mikrosekkumistega meediapädevuse parandamiseks: sisuliselt on tegemist sellega, et kui inimene näeb kuskil sotsiaalmeedia kommentaariumis tohutut viha või valede levitamist, siis ta julgeb sekkuda, mitte ei vaata niisama pealt. Me uurime, kas see töötab inimeste üldise teadlikkuse tõstmisel sotsiaalmeediapädevuse kontekstis. Uurime üldse selle kõige kohta, mida tehakse meie ümber, üritades seda segadust inforuumis kuidagi rohkem kontrolli alla saada.
Teine osa mu tööst on õpetamine. Me üritame väga sihilikult hariduse abil tekitada järelkasvu sellele teemale, ning mitte lihtsalt läbi uurijate harimise, vaid ka tavainimeste teadlikkuse tõstmisega. Tahame harida neid inimesi, kes tunnevad igapäevaselt, et see, mis inforuumis toimub on ka nende asi ja on nõus selle nimel pingutama, et seda ühist ala korras hoida. Praegu oleme ka disainimas ühte uut üheaastast magistriprogrammi välismaalastele. Samuti olen infovastupidavuse mikrokraadiprogrammi juht. Seal on inimestel võimalik selle teema kohta õppida eestikeelselt. Käin ka iga kuu umbes kaks kuni kolm korda Eestis või välismaal meediapädevuse loenguid andmas.
Kolmas osa minu tööst on rahvusvaheline koostöö ja võrgustikutöö. Ma olen Balti Infohäirete Sekkekeskuse koordinaator, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et kaks aastat kirjutasin ma projekti, siis suhtlesin väga palju inimestega – pidin pidama väga palju koosolekuid ja kuulamist, et partnereid kokku tuua- ning siis pidin leidma ühised huvid ja need kaardistama. Nüüd lõpuks ongi meil projekt käes ehk meil on praegu peale igavamat tööd lõpuks tegutsemise aeg. Käes on periood, kus ma teen nende kolme peamise töövoolu jaoks pidevalt erinevaid asju. Vahel on need asjad seotud uuringutega, vahel on see kahjuks lihtsalt meilide saatmine ja aruande staatuste kirjutamine, aga eelkõige on see ikkagi inimestega suhtlemine.
Mis on sinu töökoha juures kõige tasuvam või rahuldust pakkuvam osa?
Raske küsimus. Loomulik oleks öelda, et selleks on see, et oleme väga paljude inimesteni jõudnud või et oleme hästi palju välja andnud. Samas rahuldab see, kui jõuad iseenda seatud eesmärkideni. Ma arvan, et see on selline pool ja pool. Üks sellest on need leiud, mida me saame enda uuringutest, eriti, kui tulevad heureka hetked, et midagi töötab või midagi ei tööta, kõik see mulle väga meeldib. Teistpidi ma tunnen, et väga suur osa on ka väljapoole andmine. Ka enne seda tööd ja valdkonda ma tegelesin palju vabatahtliku tööga ja olin üsna tegev kolmandas sektoris. Ma arvan, et see on üsna loomulik. Me oleme üks väga väike osa ühest väga suurest süsteemist, tundub loogiline, et peale selle, et ma lihtsalt elan oma elu ja teen igapäevategevusi, pean ma saama selle rahulduse, et minu töö panustab ühe pisikese tükina puslest, millessegi suuremasse samuti. Hetkel tunnen, et seda ma peaaegu igas mõttes saan enda töö juures ka.
Kas infoküllus on rohkem eneseteostus või enesereostus?
Siinkohal on kasulik meelde tuletada, et me kõik ise aktiivselt kujundame seda inforuumi, mis meie ümber on. Alustades sellest, kui mitu korda me päevas telefoni kätte võtame ja mitu tundi me selles veedame, ning lõpetades sellega, mida me konkreetselt teeme ja kuhu me oma tähelepanu suuname. Kuna see on nii individuaalne, siis saab ainukeseks õigeks vastuseks olla see, et mis ühe jaoks on enesereostus on teise jaoks eneseteostus. Mõni isik võib ära minestada kui kuuleb, et keegi on päevas 12 tundi sotsiaalmeedias. Samas kui keegi on sisulooja, kelle jaoks on sotsiaalmeedia tööks, siis loomulikult võib see tundide arv hoopis tähendada eneseteostust. Kõige olulisem ongi aru saada sellest, et üks asi on see, kuidas algorütmid, influencer’id ja üleüldse igasugused signaalid, mida me enda inforuumist saame, mõjutavad meie otsuseid ja käitumist, aga teine osa sellest on ikkagi ka väga aktiivne küsimine endalt, mis tegelikult minu jaoks hea on. Endale peaks esitama kaks põhilist küsimust.
Esiteks, mis on elutähtis info, mida mul on vaja teada, et oma igapäeva elu elada ja kust ma selle saan. Väga lihtne lahendus on mõelda sellele ühele esmasele kanalile, kust sa saad, uudset kontrollitud infot. See ei pea tingimata olema uudismeedia; vaid võid valida endale ka usaldusväärse vahendaja. Peamine on see, et su tarbimine ei jääks ühekülgseks. Kui sul on näiteks sotsiaalmeedias keegi, kes sulle tihtipeale teada annab, mis maailmas parasjagu toimub läbi videote või muude peegelduste, siis peab olema oskus ka sellest uurida näiteks ERR’ist, kuid kindlasti tuleb arvestada sellega, et ka tänapäeva uudismeedia töötab tähelepanumajanduses. Inimene võiks endale välja mõelda kaheastmelise kontrollsüsteemi elutähtsa info jaoks.
Teine tähtis küsimus on, mis on minu jaoks mõnus info. Mis on see, mis tekitab minus hea tunde. Keskmisel inimesel 2023. aastal sõltub suur osa suhtlusest sotsiaalmeediast. Osa meie meediakasutusest on nüüdseks inimolendiks olemise juures vajalik. Loomulikult on neid erandeid, kes põhimõtte pärast. on elu lõpuni nuputelefonidega ja palju hoogu neile juurde. Samas peame ka empaatilised olema ja aru saama, et meie tänapäeva ühiskonna osa on rohkelt info tarbimine. See aitab meil kursis olla sellega, mis maailmas toimub, mõista, mis meie igapäeva elu mõjutab ning samal ajal sõprade ja tuttavatega rääkida mingitest ühistest popkultuurilistest viidetest, et saaksime olla samal lainel.
Peamine on ikkagi aru anda, et me oleme erinevad. Mõned tunnevad ennast ärevana kui nad on päevas üle tunni sotsiaalmeedias, teised mitte. Katseta järgi ja proovi. Kui sina oled üks neist, kelle elu see hakkab igapäevselt häirima, vahet pole, kas see on hästi paljude masendavate uudiste lugemine või tiktokis kümme tundi doomscroll’imine, siis see on selge signaal, et pead ise välja mõtlema mõned plaanimuudatused. Panema endale ekraaniaja piirangud või lihtsalt täitma enda päeva nii paljude füüsiliste tegevustega, et sul pole aega tegeleda enda telefoniga. Meil on endal selle üle ikkagi väga palju võimsust, kui me lihtsalt otsustame, et me ei ole mingid zombid, keda telefon valitseb, vaid meie valitseme telefoni. See on tööriist meie jaoks, mitte vastupidiselt.
Kuidas olla võimalikult tark ja ratsionaalne valija praegustel riigikogu valimistel?
Siin on kaks teekonda. Üks on laisema teekond ja teine on virgema teekond, ja selle osas ma mõtlen seda kui palju aega kulub. Lihtsam viis on leida endale valimiskompass. Ma soovitaksin teha vähemalt kaks tükki, sest need võivad vahepeal näidata viltu. Peale seda tee võrdlus, mis erakonnaga sinu väärtused kõige paremini sobivad. See võtab aega umbes 30 minutit ja on suhteliselt mänguline. Siis saad sellest erakonnast kandidaatide vahel otsustada. Vaadata, äkki keegi on tuttav või tundub sümpaatne. Natuke suuremat vaeva nõudev ja see, mida mina kipun tegema, on mitte lähtuda valimislubadustest, mida antakse praegu valimiste eel, vaid vaadata, mida erakonnad eelmisteks valimisteks on lubanud, ja kes neist on mida ellu viinud. Kuna mina isiklikult olen pisut laisapoolsem, siis kasutan selleks väga palju meediaväljaannete abi.
Näiteks meeldib mulle väga Taavi Eilati “Haugi mälu” saade, mis keskendub just sellele, milline erakond kokkuvõttes mida ära tegi sellest, mida nad lubasid. Mina arvan, et parem on hinnata tegude järgi, mis juba on tehtud, kui sõnade järgi, mis räägivad võimalikest tulevatest toimingutest. See võtab võibolla mõni tund aega, ning tegelikult, kui sa mõtled mitu tundi sul on päevas ja sellest, et sa valid inimese, kes loodetavasti esindab neli aastat sinu huvisid, siis sellega võiks midagi ette võtta. Ma väga julgustan ikkagi üle vaatama, kellele sa hääle annad – kasvõi kiire guugeldamine aitab.
Mida peaks üks noor tegema ning kuidas käituma, kui avastab, et on sattunud valeinfo otsa?
Kõige parem on valeinfo leidmisel viia end kurssi sellega, mis siis tegelikult juhtus. Kui sa oled seda jaganud, siis ütle kasvõi naljaga, et sind on haneks tõmmatud, ning jaga ikkagi seda infot, mis tegelikult õige on. Valeinfoga on alati võimalik teha ka tagasikäik, levitades õiget infot.
Teine osa on õppida tundma iseenda nõrkusi. Kas sa oled seda tüüpi inimene, kellele veidi meeldivad vandenõuteooriad või kas sulle meeldivad need kinnised grupid, kus neid palju levib. Paratamatult see, mis su inforuumis toimub, mõjutab sind. Kui see ei mõjutaks, siis miks kõik tahavad nii jubedalt internetis reklaamipinda. Selle asemel, et minna paanikasse, tasub meil kohe mõelda sellele, et vigade tegemine on inimlik. Kui ma olen aktiivne meediatarbija, sisulooja või muud sellist, siis ühel hetkel ma tõenäoliselt ise saan ninapidi veetud ja kogemata või meelega vean ka võibolla teisi ninapidi. Tasub mõelda sellele, milline ma tahan, et minu digitaalne jalajälg oleks? Kas tasub ikkagi üles jätta asju, mis on otseses mõttes valed või on kellegi mainele kahjustavad? Äkki peaks õppima natuke rahulikumalt ära kustutama teatud asju enda ajaloost ja mõtlema just sellele, milline kunagi näeks välja meie digitaalne kuvand.
Kuidas end harida seoses meediapädevusega?
Tegelikult on neid võimalusi hästi palju, kui natukenegi hakata otsima ja uurima. Üks esimestest võimalustest on muidugi lihtsalt guugeldada meediapädevuse kohta. Teeviidal on mitmeid e-loenguid, taskuhäälinguid ja videoid, kus räägitakse samuti meediapädevuse teemadel, lihtsalt erinevate pealkirjade all. Peale selle tasub külastada ka Eesti Väitlusseltsi lehekülge: argument.ee. Samuti on Tallinna Ülikooli kodulehel võimalik leida minikursus meediapädevusel. Võimalusi on palju, olenevalt sellest, mis formaadis sa teadmisi tahad omandada. Kes otsib, see leiab.
Artikli autor on noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Karola- Lee Aasavelt.
