Allikakriitilisus – allika relevantsuse (mis hõlmab allika usaldusväärsus, ajakohasus, korrektsus, erapooletus) kriitiline hindamine.
Digitaalne kirjaoskus ehk digipädevus – on suutlikkus kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks, sh erinevate probleemide lahendamiseks pääseda ligi, mõista, hinnata ja analüüsida digitehnoloogia abil digikeskkondades leiduvat infot.
FOMO (ingl k fear of missing out, eesti k „hirm ilma jääda”) – sotsiaalne nähtus, mis avaldub pidevas muretsemises selle pärast, et millestki olulisest jäädakse ilma.
informatsioon – on korrastatud, konteksti asetatud ja süstematiseeritud andmed, mis omavad tähendust vastuvõtja jaoks.
Infoallikad – erinevad allikad, kust on võimalik leida informatsiooni inimeste infovajaduse rahuldamiseks. Infoallikad jagunevad esmasteks (primaarne, algallikas) ja teisesteks (sekundaarne, vahendusinfo allikas).
Digitaalne infoallikas – digitaalses keskkonnas levivad infoallikad, näiteks veebilehed, sotsiaalmeedia rakendused, e-raamatud, blogid, videod, YouTube, veebinarid jm.
Esmane ehk primaarne infoallikas/algallikas – allikas, mis sisaldab uut, esimest korda mingil konkreetselt eesmärgil kogutud informatsiooni. Näiteks noortevaldkonnas on esmased infoallikad noorsootöö reguleeritavad ja toetavad dokumendid nagu noorsootöö seadus, noorsootöö kutse-eetika, noortevaldkonna uuringud ja uurimisaruanded, sh rakenduskõrghariduse-, bakalaureuse-, magistri-, doktoritööd; noortevaldkonna asutuste/ organisatsioonide dokumentatsioon, sh aastaaruanded, aruanded, konverentside ja muude kohtumiste memod jne.
Füüsiline infoallikas – füüsilises keskkonnas levivad infoallikad, enamasti paberile kujundatud, näiteks infovoldikud, stendid, plakatid, teemaseinad, samuti inimeste omavaheline otsesuhtlus seminaridel, messidel, sündmustel jm kohtades.
Teisesed ehk sekundaarsed infoallikad/ vahendusinfo allikas – allikad, mis vahendavad esmastest infoallikatest pärinevat teavet, mida on mingil määral juba töödeldud. Näiteks: noortevaldkonda käsitlevad ajakirjad, õpikud, raamatud, artiklid, veebimaterjalid.
Infootsing (info otsimine) – tegevus, mis on ajendatud infovajaduse tunnetamisest ning on suunatud infovajaduse rahuldamiseks. Infootsing hõlmab infootsingu strateegia määratlemist, erinevate infoallikate kasutamist ja info asjakohasuse hindamist.
Informeerimine (sünonüüm teavitamine) – Noorele tema vajadusel või huvidel põhineva informatsiooni pakkumine, mis on esitatud talle arusaadavas keeles ja kuju ning on kvaliteetne, usaldusväärne ja täielik, sh asjakohase kontaktide jagamine või eriteenustele suunamine, mis võib aidata noorel tema küsimustele vastused saada.
Esmane nõustamine – noorele esmase toe pakkumist erinevate individuaalsete probleemide ja küsimuste kaardistamisel ning väljaselgitamisel.
Nõu andmine – Omapoolse arvamuse avaldamine, hinnangu või soovituse andmine noorele.
Juhendamine – Õigele teele suunamine ja mõjutamine, täpsemate juhiste andmine ja õpetamine.
Nõustamine – Vestlus, mille käigus kasutab nõustaja erialaseid teadmisi, et küsimus või probleem lahendada.
Meedia- ja infokirjaoskus – võime tunnetada infovajadust, oskust vajaminevat informatsiooni efektiivselt leida, kriitiliselt hinnata ja eetiliselt kasutada. Infokirjaoskuse alla kuulub ka digitaalne kirjaoskus/digipädevus.
Infopäev – ühepäevane konkreetsele eesmärgile suunatud infoüritus. Nt karjääripäev koolis, erialapäev jne.
Info vahendamine – eesmärgistatud teavitamiseks pidevat informatsiooni pakkumist, liikumist ja kasutamist inimeste vahel, kus kesksel kohal on infovajaja infovajadused. Info vahendamine eristub lihtsast info edastamist, kuna info edastamine on tihti ühesuunaline ja ühekordne info liikumine, kus infovajaja ei ole protsessi kaasatud.
Teadvustatud infovajadus – noor mõistab ja saab aru, millist informatsiooni on tal vaja ning asub kas iseseisvalt või koos täiskasvanuga (lapsevanem, noorsootöötaja, spetsialist jt) informatsiooni otsima või hankima.
Teadvustamata infovajadus – noor ei mõista ja ei saa täielikult aru, millist informatsiooni on tal vaja ja see võib väljenduda sisemise rahutusena või segaduses olemisega ning ta võib pöörduda täiskasvanu (lapsevanem, noorsootöötaja, spetsialist jt) poole, et mõista mingi konkreetset probleemi või olukorda.
Kohandatud ehk täpsustatud infovajadus – noor on oma infovajadusega tegelenud, seda edasi arendanud ja oskab küsida täpsemaid küsimusi noorsootöötajalt, spetsialistilt jt ning saab oma küsimustele vastused
Formuleeritud ehk sõnastatud infovajadus – noor mõistab täielikult oma infovajadust, suudab selle sõnastada ja seda arusaadavalt väljendada.
Juhendamine – noore juhendamine tema vajadusel või huvidel põhineva informatsiooni ja valikuvõimaluste leidmiseks ning selle selgitamine ja mõtestamine koos noorega otsesuhtluses või digikanalites.
Karjääriinfo – info eriliik, mis toetab karjääriplaneerimist. Karjääriinfo teemad on jagatud kolmeks: haridus, tööturg ja elukutsed.
Kvaliteet – tegevuse või teenuse vastamist mingitele kriteeriumitele ning sihtrühma vajadustele ja ootustele.
Kvaliteedihindamine – konkreetse tegevuse või teenuse hindamine konkreetsete indikaatorite (teisisõnu ka mõõdikute või näitajate) alusel.
Kvaliteedijuhtimine – kvaliteedihindamise tulemusi rakendatakse saavutuste ja tulemuslikkuse säilitamiseks ning kitsaskohtade ja arenguvajadustega tegelemiseks.
Meetod – on noorsootöötaja tegevusviis, mis on suunatud konkreetse eesmärgi saavutamiseks, arvestades noorte vajadusi ja eripära. Noorteinfo vahendamisel kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks veebinar, töötuba, maailmakohvik, infoseminar, jne. Noorteinfotöös kasutatavad meetodid peavad tagama kvaliteetse noorteinfo ning lähtuma noorsootöötaja kutse-eetikast ja Euroopa noorteinfo harta põhimõtetest.
Mobiilne noorsootöö – noorsootöö ennetusmeetod, kus noorsootöö toimub avalikus linnaruumis (tänavad, pargid, kaubanduskeskused jne), et luua ja hoida noorega usalduslikku kontakti ning seeläbi noort toetada, motiveerida, suunata, aidata omandada sotsiaalseid oskuseid.
Noor – Eesti noorsootöö seaduse järgi on noor 7−26-aastane isik. Euroopa Liidu noortevaldkonna dokumentides ja ERASMUS+ programmides käsitletakse noorena 13−30-aastast isikut. ÜROs on noore vanuseks 15−24 aastat (UN World Programme of Action for Youth, 2010). Noorte vanus erinevates riikides sõltub kultuurilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest ruumist.
Noorsootöö – tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks, mis võimaldab noortel vaba tahte alusel perekonna-, tasemeharidus- ja tööväliselt tegutseda. Noorsootöö on töö noortega, mis sisaldab suhtlemist, suhestumist, mõtestamist ja võimestamist. Noorsootöö korraldamisel lähtutakse järgmistest põhimõtetest: 1) noorsootööd tehakse noorte jaoks ja koos noortega, kaasates neid otsuste tegemisse; 2) tingimuste loomisel teadmiste ja oskuste omandamiseks lähtutakse noorte vajadustest ja huvidest; 3) noorsootöö põhineb noorte osalusel ja vabal tahtel; 4) noorsootöö toetab noorte omaalgatust; 5) noorsootöös lähtutakse võrdse kohtlemise, sallivuse ja partnerluse põhimõttest (noorsootöö seadus).
Noorsootöö põhimõtted – põhiväärtused, mis toetuvad üldinimlikele väärtustele, täpsustavad ja täiendavad neid. Sinna hulka kuuluvad näiteks inimõigused, noorsootöötaja kutse-eetika, noorsootöö alused, põhimõtted, ja selle korraldamise põhimõtted.
Noorsootöö asutus – ministeeriumi hallatav riigiasutus, valla või linna ametiasutus, valla või linna ametiasutuse hallatav asutus, eraõiguslik juriidiline isik või eraõigusliku juriidilise isiku ettevõte, mille põhitegevus on noorsootöö korraldamine (noorsootöö seadus).
Noorsootöötaja – on koondnimetus kõikide noortega töötavate spetsialistide kohta, kes täidavad erinevaid rolle sõltuvalt noorsootöö elluviimise kohast, situatsioonist, sihtgrupist ning eesmärgist erinevates noorsootöö keskkondades: noortekeskuses, üldhariduskoolis, huvikoolis, noortelaagris, -malevas, -ühingus, -programmis,
-projektis vm. Noorsootöötaja töötab noortega individuaalselt ja rühmas, kavandab ning hindab programme ja projekte, juhib kaastöötajaid, haldab hooneid ja seadmeid, teeb koostööd teiste valdkondade spetsialistide, vanemate ja huvigruppidega. Enamlevinud ametinimetused on noorsootöötaja, ringijuht, huvijuht, laagrikasvataja, laagri juhataja, noorteinfo spetsialist, rahvusvahelise noorsootöö spetsialist, huvihariduse spetsialist, noortekeskuse juhataja, noorsootöö spetsialist, huvihariduse spetsialist, noorsootöö peaspetsialist, noorsootöö nõunik, noortevaldkonna koolitaja, noorsootööasutuse juht jm.
Noorsootöötaja kutse-eetika – noorsootöö põhiteesid, mida järgib oma töös noortega noortevaldkonnas tegutsev spetsialist. Noorsootöötaja kutse-eetikas on kirjeldatud põhiteesid noore ning noorsootöö keskkonna suhtes. Noore suhtes on põhiteesid järgmised: 1) noorsootöötaja on aus ja avatud noorsootöö eesmärkide ja meetodite osas; 2) noorsootöötaja kohtleb noori võrdselt, suhtub noore arvamustesse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega; 3) noorsootöötaja lähtub töös noorega võrdväärse partnerluse põhimõttest, noorsootöö ja selle korralduse põhimõtetest; 4) noorsootöötaja lähtub oma töös noorest, võttes arvesse tema arvamust, ideid, maailmavaadet. Noorsootöö keskkonna suhtes on põhiteesid järgmised: 1) noorsootöö tegemise keskkond on noore poolt aktsepteeritav ning soodustab mitteformaalset õppimist; 2) noorsootöö teostus ja keskkond on turvaline, kvaliteetne, mitmekesine, uuenduslik, uute (lisa)väärtuste loomisele suunatud; 3) noorsootöö keskkonnas lähtutakse eetika põhiteesidest.
Noorsootöötaja kutsestandard – dokument, milles kirjeldatakse noorsootöötaja tööd ning tema töö edukaks tegemiseks vajalike oskuste, teadmiste ja hoiakute kogumit ehk kompetentsusnõudeid.
Noorteinfo 7-26 aastastele noortele suunatud informatsioon, mis pakub neile teavet ümbritsevast elust, toetab nende iseseisvust, suurendab teadlikkust erinevatest võimalustest ja valikutest oma elu paremaks korraldamiseks ning suurendab mõtestatud osalust ühiskonnas.
Kohalik noorteinfo – noorteinfo, mis on kohandatud konkreetse piirkonna noortele, võttes arvesse nende spetsiifilisi vajadusi
Rahvusvaheline noorteinfo – noortele suunatud info rahvusvahelistest võimalustest, mis hõlmab infot õppimise, töötamise ja noortelaagrite kohta välismaal, samuti teavet rahvusvaheliste noorteprojektide ja vabatahtliku teenistuse kohta.
Spetsialiseeritud ehk erialane noorteinfo – noortele suunatud info kitsas valdkonnas, näiteks sellistel teemadel, nagu töö ja karjäär, meditsiin ja tervis, õigus, majanduslik toimetulek. Spetsialiseeritud noorteinfot loovad, jagavad ja uuendavad peamiselt antud valdkonna erialaspetsialistid nagu arstid, psühholoogid, juristid, konsultandid jne
Üldine noorteinfo – noortele suunatud aja- ja asjakohane info noorte elu puudutavate erinevate valdkondade kohta, olenemata noorte piirkonnast, soost, kultuurist. Üldist noorteinfot peavad pakkuma noorsootöö asutused ja peavad oskama vahendada kõik noorsootöötajad.
Noorteinfo keskkonnad – erinevad keskkonnad, kus on organiseeritud noorteinfo töö. Noorteinfokeskkondi võib jagada kaheks: füüsiline ehk noorsootöötaja näost näkku suhtlus noortega ja digitaalne, kus noorteinfotöö toimub digitaalses keskkonnas ja digitaalsete infokanalite kaudu (e-kirjad, sotsiaalmeedias suhtlemine, Skype, Snapchat jne).
Füüsilised infokanalid ja formaadid – otsesuhtluse formaadid nagu vestlus, infopäev või -mess, infotund, sündmus, külastus, töötuba, koolitus, projekt, aga ka erinevad trükised nagu poster, voldik, trükis, ajaleht jne.
Digitaalsed infokanalid ja formaadid – digitaalsed formaadid ja kanalid nagu vestlused rakendustes, kodulehed, sotsiaalmeediakontod, rakendused, veebitöötuba või -koolitus, info- või uudiskiri, meililist, digitaalsed trükised ja kujundused.
Noorteinfotöö – Järjepidev, planeeritud ja süsteemne töö noortele vajaliku või huvipakkuva informatsiooniga, mida vahendatakse noortele noortepärasel viisil ja kujul kas otsesuhtluse või digitaalsete kanalite kaudu.
Noorteinfoteenus – Noorteinfoga seotud tegevuste strateegiline planeerimine vastavalt piirkondlikele või üleriigilistele eesmärkidele ja/või arengukavadele.
Nõustamine – Noore küsimuse, probleemi või vajaduse lahendamine, mis toetub erialastele teadmistele, praktikale ja kogemusele ning lähtub konfidentsiaalsuse põhimõttest ja oma kompetentsi piiridest. Nõustamise saab jagada erinevate valdkondade järgi, nt karjäärinõustamine, psühholoogiline nõustamine, õppenõustamine, kriisinõustamine, võlanõustamine jne.
Esmane nõustamine – Toetav vestlus või suhtlus, mille eesmärk on kaardistada noore küsimused, probleemid või vajadused ja noorele tagasiside andmine, sh tagatakse samal ajal alati see, et otsuse teeb noor ise.
Üldine noorteinfo (võib nimetada ka universaalne/ üleriigiline) – Informatsioon, mida vajab iga noor oma elus mingil etapil, mis on omakorda aegumatu ja ole kindlalt piiritletud näiteks soolise enesemääratlusega, kindlate huvidega jms.
Spetsiifiline noorteinfo (võib nimetada ka erialane/ spetsialiseerunud) – Informatsioon mingis konkreetses ja kitsas valdkonnas (näiteks karjäär, tervis, seksuaalsus, majanduslik toimetulek), mida tunneb selle valdkonna spetsialist (karjäärispetsialist, arst, psühholoog jne).
Kohalik noorteinfo (võib nimetada ka piirkondlik/ asukohapõhine) – Informatsioon konkreetse piirkonna noortele, et noor leiaks üles enda kodu lähedal asuvad osalus- ja tegevusvõimaused (huviringid, sündmused, väljasõidud jt) ning teenused (nõustamine, spetsialistide vastuvõtt jt).
Rahvusvaheline noorteinfo – informatsioon rahvusvaheliste võimaluste ja pakkumiste kohta, mis hõlmab infot õppimise, töötamise, praktika ja noortelaagrite kohta välismaal, samuti teavet rahvusvaheliste noorteprojektide ja vabatahtliku teenistuse kohta.
Teavitamine – aja- ja asjakohase, kvaliteetse ja arusaadava informatsiooni pakkumine sihtgruppis sobivas vormis.
Teenusedisain – on interdistsiplinaarne töömeetod kliendisõbralike teenuste loomiseks, parema ja mitmekesisema kliendi- ja kasutajakogemuse loomiseks ning tööprotsesside parandamiseks (Pulk, 2025).
Võrgustikutöö – protsess, kus indiviidid, grupid, erinevad ametiasutused, organisatsioonid ja spetsialistid töötavad koos ühiste eesmärkide ning vastastikuse kasu nimel.
Õpe/ õppimine – protsess, mille käigus inimene omandab uusi ja vajalikke teadmisi ja oskusi.
Elukestev õpe/õppimine – õpikäsitus, mis tähendab pidevat õppimist elu jooksul ühiskonna muutustega ja tehnoloogia arenguga kohanemiseks ja tööelus püsimiseks. Elukestva õppimise aluseks on inimese järjepidev tahe ennast harida, huvi ümbritseva maailma vastu ning valmidus kasutada õigeid õppimismeetodeid.
Formaalne õpe – spetsiaalselt organiseeritud, struktureeritud ja eesmärgistatud õpe, kus õppetegevused viiakse läbi suunatuna konkreetsele programmile või eesmärgile. Formaalne õpe toimub enamasti koolikeskkonnas ning seda korraldavad selleks ette valmistatud ja kvalifikatsiooniga õpetajad. Formaalse õppe planeerimise puhul õppijaid sageli ei kaasata ega arvestata õppijate isiklikke eesmärke ega vajadusi. Õppe eesmärkide püstitamisel lähtutakse õppematerjalist ning sisu läbitöötamisest. Formaalses õppes osalevaid õppijaid hinnatakse ette antud kriteeriumite järgi.
Informaalne õpe – hõlmab mis tahes õppimist, nii töö käigus kui ka vabal ajal perekonna ja sõprade ringis ning ei ole spetsiaalselt organiseeritud ja struktureeritud, puuduvad otsesed õpieesmärgid, -materjalid ja -kavad. Informaalne õpe on tihti juhuslik ning inimesed ei ole teadlikud selle kogemuse/teadmise mõjust.
Mitteformaalne õpe – organiseeritud õppetegevus, mis võib toimuda erinevates keskkondades, sh haridusasutustes, aga ka väljaspool, kohtades, kus õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine eesmärk. Mitteformaalses õppes lähtutakse kõigepealt õppijatest ja nende vajadustest end arendada. Mitteformaalset õppimist iseloomustab mitmekülgsus, paindlikkus, kohandatavus, osalemise vabatahtlikkus. Mitteformaalselt õppimist tavaliselt ei hinnata ning välja ei anta sertifikaati. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või eakaaslased.