Meedia- ja infokirjaoskus (teisisõnu ka mediapädevus, meediakirjaoskus, meediataip) on oskuste, teadmiste ning hoiakute kogum, et eri kanalites (nii paberkandjal, suuliselt, digitaalset) informatsiooni kriitiliselt analüüsida ja hinnata ning kujundada adekvaatne seisukoht või arvamus. See on oluline nii igapäevaelus kui ka noorteinfotöös, nii noorsootöötajate kui noorte seas. Nii noorteinfo loomisel kui ka tarbimisel.
Noorteinfotöös on meedia- ja infokirjaoskus (ingl k media and inforation literacy, lühend MIL) üks olulisemaid aluseid kvaliteetse noorteinfo loomiseks, pakkumises, vahendamiseks aga ka tarbimiseks. Enamasti seostub meediapädevus eeskätt veebipõhise info ja internetiga, kuid see hõlmab aga ka kõikvõimalikke füüsilisel kujul infomaterjale nagu plakatid või hoopiski sündmusel jagatud suuline info. Tänapäeval on internet kättesaadavam kui kunagi varem ja peaaegu igal noorel on taskus nutitelefon. Kui 2018. aastal läbiviidud uuringus „Lapsed internetis” on välja toodud, et 86% Eesti lastest käis mobiiltelefoniga internetis (Sukk, Soo, 2018), siis viimases uuringus “Laste internetikasutus ning võimalused internetis toimuva laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamiseks” toovad kooliõpilased välja, et internet on nende igapäevaelu iseenesestmõistetav osa (Saks jt, 2024).
Viimasest uuringust selgus muuhulgas veel see, et lapsed kasutavad internetis olevaid keskkondi erinevatel eesmärkidel, peamiselt meelelahutuseks, suhtlemiseks, õppimiseks ja mängimiseks. See näitab selgelt seda, et infot tarbitakse, luuakse ja vahendatakse veebipõhiselt, kuid siinkohal ei tohi ära unustada nii öelda terve mõistuse printsiipi ja meediapädevuse vanasõna “Enne mõtlen ja siis jagan”. Selleks aga et nutiseadmes ja internetis edukalt toime tulla, on head meedia- ja infokirjaoskust aga muidugi ka digioskuseid, mis on küll meedia- ja infokirjaoskuse üks alamoskusi, kuid siiski erinev. Selleks, et leida üles vajalik ja huvipakkuv info, sest näiteks, kui noorel on vaja leida kiirelt ja usaldusväärset infot oma vallas leiduvate huviringide kohta, siis võib see ülesanne osutuda keeruliseks, kui puudub teadlikkus ja oskus infot otsida ning seda mõtestada. Euroopa noorteinfo harta (ERYICA, 2018) kohaselt on noorteinfoteenuse üks eesmärke arendada ka noorte meedia- ja infokirjaoskust, et suurendada noorte vastutustundlikku ja turvalist käitumist informatsiooni tarbimisel, mõtestamisel aga ka loomisel.
Meedia- ja infokirjaoskus (sünonüüm meediapädevus, meediakirjaoskus, meediataip) all mõistetakse oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad eri kanalites esitatud teavet kriitiliselt analüüsida ja hinnata ning kujundada adekvaatseid hinnanguid (HTM, 2024).
Digipädevus on suutlikkus lahendada oma (õppe)töös digirikastatud keskkonnas ettetulevaid probleeme digitehnoloogia abil (Harno, 2024).
Infooskus (sünonüüm infokirjaoskus, infopädevus, digitaalne infokirjaoskus) – oskused informatsiooni otsida, esitada, analüüsida, levitada jne (Sõnaveeb).
Digitaalne kirjaoskus – kuulub infokirjaoskuse alla ja on eelkõige erinevate digitehnoloogiate ja -keskkondade kasutamise oskuste kogum, mis on suunatud, et inimene oskab saadud tehnoloogiatest teavet nii igapäevases elus kui tööalaselt oskuslikult kasutada.
Infovastupidavus on võime vastu seista inforünnakutele, manipulatsioonidele ning valeinformatsioonile, mis on suunatud isikutele, kogukondadele või institutsioonidele (Tammoja, 2024).
Väärinfo (ingl k misinfo) – vale või eksitav info, mida jagatakse teadmatusest või heas usus, ilma halbade kavatsuseta.
Desinfo (ingl k disinfo) – tahtlikult levitatav vale või eksitav info, mille eesmärk on inimesi eksitada, mõjutada või kahjustada.
Kuriinfo (ingl k malinfo) – tegelikult tõene info, mida levitatakse kontekstist välja rebituna või pahatahtlikul eesmärgil.
Valeinfo (ingl k fakeinfo) – väljamõeldud uudised või faktid, mida levitatakse, et inimesi segadusse ajada.
Laste ja noorte digitaalne kirjaoskus on üsna pinnapealne ning seondub peamiselt erinevate sotsiaalmeedia keskkondadega. Kuigi 2018. aastal läbiviidud uuringu kohaselt hindavad lapsed oma digitaalset kirjaoskust heaks, siis paraku näitab viimane uuring, et infootsingu ja sisuloome oskused (sisu loomine, olemasoleva sisu või info läbitöötamine ja ümbertöötlemine) on keskmiselt kehvemad. On laialdaselt levinud arvamus, et noored on meist kõikvõimalikes digikeskkondades targemad ja kui noor oskab orienteeruda sotsiaalmeedias ning arvutimängudes, siis kõik muu tuleb iseenesest. Tegelikult vajavad aga ka noored samamoodi juhendamist ja õpetamist, mis osas saavad tuge pakkuda nii noorsootöötajad, õpetajad kui lastevanemad. Noorsootöötaja saab olla võtmeisik, kes aitab pääseda ligi, hinnata ja analüüsida digikeskkondades leiduvat infot ning aidata toime tulla internetis levivate väljakutsetega. Ka noored ise tõdevad, et puutuvad internetis kokku ka ohtliku sisuga, näiteks küberkiusamise (Pikksööt, 2022), seksuaalse (Saks jt, 2024) või radikaalse (Laine, 2024) sisuga. Infovastupidavuse suurendamiseks ning kriitilise mõtlemise arendamiseks, saab noorsootöötaja koos noortega arutleda ja hinnata erinevate piltide, videote ja info taga peituvaid sõnumeid ja nende tähendusi (Murumaa-Mengel, 2022).
Noorsootöötaja kutsestandardis on ühe noorsootöötaja üldoskusena kirjeldatud digipädevuse olemasolu, mis hõlmab infotöötlus-, kommunikatsiooni-, sisuloome-, probleemilahendusoskuseid ning turvalist digikäitumist nagu turvaline salasõna või valeinfo äratundmine (SA Kutsekoda, 2025). Noorsootöötaja saab oma digipädevuse taset hinnata Europassi digipädevuste enesehindamise skaala alusel, mis loob tervikliku ülevaate nii digitehnoloogiate kasutamise kui multimeediasisu loomiseni. Ka Eshet-Alkakai (2004) toob välja digipädevuse osaoskused, milleks on:
- arvuti kui riistvara ja muude tehnoloogiliste vahendite üleüldine kasutamisoskus;
- suutlikkus veebikeskkonnas navigeerida, sealjuures tõenduspärase materjali kasutamise ja esitamise oskust;
- veebikeskkonnas üldiste reeglite ja tavade mõistmine.
Spires ja Bartlett (2012) seevastu on kategoriseerinud kolm osaoskust, millel baseerub digitaalne kirjaoskus: 1) digitaalse sisu leidmine ja kasutamine, 2) digitaalse sisu loomine, 3) digitaalse sisu edastamine. Need kolm oskust nõuavad nii kriitilist mõtlemist kui ka info analüüsimist, et selgitada välja digisisu objektiivsus ja kasulikkus. Eshet-Alkalai (2004) on muuhulgas toonud välja digitaalse kirjaoskuse tehnilise vaatenurga. Teiste autorite tekstidel põhineva sisu loomisel on oluline omada head viitamisoskust ja kasutatud allikate koostamise oskust, et tagada teoste originaalsus ja hoiduda plagiaadist, olgu selleks mistahes infoallikad, nagu plakatid, artiklid, esitlused või muud materjalid. Tehisintellekti kiires arengus kasutatakse üha enam erinevaid platvorme (näiteks ChatGPT, NotebookLM vms infotöötlustööriist), mis võimaldab kiirelt analüüsida ja koostada erinevaid tekste, aga ka teha infopäringuid. Samas peab olema teadlik tehisintellekti kasutamise riskidest, näiteks ei pruugi vastused olla tõesed ning arvestada viimase aja sündmusi või arenguid ühiskonnas.
Kokkuvõtlikult, võttes aluseks mitmete autorite digipädevuse ja digitaalse kirjaoskuste mõtestamise, võib digitaalset kirjaoskust kirjeldada kui osakoskuste ja teadmiste kogumit, mis hõlmab: võime pääseda ligi, mõista, hinnata ja analüüsida infot. Olulisemad oskused laste ja noorte puhul on kriitiline mõtlemine, efektiivne otsistrateegia, internetiturvalisus ning autoriõigused.
Haridus- ja Noorteamet on loonud noortega töötavatele spetsialistidele töövahendi – õppija digipädevuse mudeli, mille aluseks on võetud Euroopa Komisjon koostöös Join Research Centre’iga (JRC) loodud Euroopa digitaalse pädevusmudeli DigComp viis osaoskust:
- info haldamine – digitaalse teabe eesmärgipärane otsimine, sirvimine, hindamine, salvestamine ja taasesitamine;
- suhtlemine digikeskkondades – teadlik suhtlemine veebipõhistes keskkondades, teabe ja sisu jagamine, osalemine ühiskonnaelus ning koostöö digivahendite toel;
- sisuloome – digitaalse sisu loomine, olemasoleva digitaalse materjali muutmine ja lõimimine, loominguline eneseväljendus ja programmeerimine ning intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside järgimine;
- turvalisus – identiteedi, tervise ning keskkonna kaitsmine; info- ja kommunikatsioonitehnoloogia turvaline ning kestlik kasutamine;
- probleemilahendus – vajaduste väljaselgitamine ja lahenduste leidmine sobivate digivahenditega, tehnoloogia loov kasutamine ning digipädevuste arendamine.
Digitaalne pädevusmudel aitab mõista, millised on digitaalsed oskused ning kuidas nende arendamisel luua paremad võimalused tööturul või isiklikus elus.