Esmane nõustamine tähendab noorele esmase toe pakkumist erinevate individuaalsete probleemide ja küsimuste kaardistamisel ning väljaselgitamisel. Noorsootöötaja kutsestandardis on taseme 5 ja 6 järgi noorsootöötaja üheks kohustuslikuks kompetentsis noorte esmase nõustamise läbiviimine.
Esimeses peatükis käsitletud inimkeskse või humanistliku pedagoogika kohaselt ei ole alati kõige olulisem leida koheselt probleemidele või küsimustele kiireid lahendusi ja vastuseid, vaid hoopis pöörata noorele tähelepanu ning näidata välja empaatiat. Esmane nõustamine sisaldab endas suhtlust noorega, mis julgustab noort rääkima ja jagama ning aitab välja selgitada võimalikud väljakutsed või vajadused. Samuti aitab see noorel teadvustada, et ta ei ole oma küsimuste ja probleemidega üksi, vaid et tema ümber on turvalised ning toetavad täiskasvanud. Noorteinfotöö kontekstis keskendub esmane nõustamine sageli noore vajaduse või küsimuse selgitamisele ja täpsustamisele.
Esmase nõustamise käigus, mida juhib noorsootöötaja ja mis tekitab noorele usaldusliku keskkonna, selgitatakse ja tuvastatakse küsimuse või probleemi taga olevad põhjused ning motiivid, seejärel lepitakse kokku, millised võiksid olla järgmised sammud (ERYICA, 2015). Noorsootöötaja peab aga teadma ja meeles pidama seda, et lahendus ehk järgmiste sammude tegemine peab kuuluma alati noorele ja tema autonoomsus peab olema toetatud. See annab noorele võimaluse vaadata enda sisse ja kutsuda ellu vajalikud protsessid või muutused, et olla ennast juhtiv ja iseseisev (ERYICA, 2017). Samuti on noorsootöötaja kohustus hinna erinevate küsimuste, vajaduste või probleemide tõsidust, et vajadusel selgitada välja võimalik oht või reageerida hädaolukorrale. Kui noorte elu on ohus, tuleb sekkuda ja kaasata teisi tugispetsialiste! Samuti tuleb kaasata tugispetsialiste või erialaspetsialiste (kolmandad osapooled) küsimustes või olukordades, mis on väljaspool noorsootöötaja kompetentsust ja nõuavad mõne teise tegevusvaldkonna teenuse, asutuse või spetsialisti kaasamist (ERYICA, 2017).
Kui räägime esmasest nõustamisest, siis on oluline meeles pidada, et esmane nõustamine erineb traditsioonilisest nõustamisest (karjäärinõustamine, võlanõustamine, suhtenõustamine jne). Samuti ei tohiks esmast nõustamist ajada segi noorele nõu andmisega, noore informeerimisega ning juhendamisega.
Küll aga saab esmasel nõustamisel lähtuda nõustamise üldpõhimõtetest nagu:
- Turvaline ja toetav, kõrvalistest teguritest vaba keskkond, kus noorel on võimalus vabalt rääkida oma probleemist, küsimusest ja vajadusest, jagada oma lugu ning väljendada ka oma läbielamiste erinevaid tahke – ka neid, millest ta seni on vaikinud.
- Konfidentsiaalsus ja eetilisus, mis tähendab et noorsootöötaja säilitab tema ja noore vahelise vestluse sisu ja ei jaga seda teiste osapooltega. Kõike, mida arutatakse, käsitletakse ettevaatuse ja austusega. Noorsootöötaja võtab kohustuse jätta enda teada kõik, mida ta on saanud. Erandiks on juhtumid, kui noor vajab erialaspetsialisti abi ja tuge või noore elu ja tervis on ohus. Sellisel juhul edastatakse vastav info ainult neile, kes saavad antud olukorras noort aidata. Noorsootöötaja on noore suhtes alati erapooletu, väärikas ja usaldusväärne.
- Tegutsemine oma kompetentsi piirides tähendab, et noorsootöötaja on teadlik oma kompetentsi piiridest ja oskab hinnata oma erialasi teadmisi ning oskusi noore probleemi või küsimuse lahendamisel. Kui noorel on probleem või küsimus, mis ületab noorsootöötaja kompetentsi piirid, peab noorsootöötaja olema valmis soovitama kompetentsemat erialaspetsialisti.
- Usalduslik suhe. Noorsootöötaja ülesanne on kujundada noorega usalduslik suhe, et noor oleks valmis avameelselt kõnelema.
- Noore isiksuse aktsepteerimine ning tema õiguste, vajaduste ja huvidega arvestamine tähendab, et noorsootöötaja ei kritiseeri noort, ei loe talle moraali ega domineeri mistahes viisil. Noorsootöötaja lähtub, et iga noor on isiksus ja väärtus.
- Noore küsimusele, vajadusele või probleemile keskendumine tähendab, et noorsootöötaja lähtub noorest ja tema isiklikest väärtustest ning soovidest, et leida koostöös noorega võimalikke vastuseid või selgitada välja lahendused (kohandatud Tropp, 2010; Tall, 2015).
Noorega hea kontakti saavutamine algab esmamuljest. Siinkohal on oluline ümbritsev keskkond, selle atmosfäär ja muidugi ka ligipääsetavus noorele. Esmamuljest sõltub see, kas noor tunneb, et ta on oma küsimusega oodatud ja kas noorsootöötajat (aga ka teenust laiemalt) saab usaldada. Seetõttu on noorsootöötaja ülesanne luua toetav atmosfäär ja pöörata oma tähelepanu täielikult noorele.
Esmase nõustamise protsessis on oluline hoida silmsidet, kuulata tähelepanelikult, kasutada sõbralikku hääletooni, olla avatud, heasoovlik ja empaatiline. Samuti tuleb olla noore suhtes hinnanguvaba, koostöömeelne ja vältida mistahes kriitikat. See aitab kaasa usaldusliku suhte loomisele. Noorsootöötaja ja noore vahelise vestluse aluseks sobib hästi siinkohal küsimus: „Kuidas ma saan Sind aidata?” (Lange & Rutjes, 2003).
Esmasel nõustamisel on abiks klassikaline nõustamisvestluse kolmeetapiline mudel (vt joonis 4.1.), kus esialgu tutvutakse noorega, luuakse kontakt ja püütakse vestluseks luua usalduslik suhe, seejärel arutletakse noore küsimuste või probleemide üle ja lõpetuseks tehakse kokkuvõte, mida noor saab ette võtta või teha.
Esimeses etapis on noorsootöötaja eesmärk mõista noore olukorda ja saada aru milles täpsemalt seisneb noore probleem/ küsimus/ vajadus. Seetõttu on selles etapis on oluline võimalikult täpselt määratleda, millega noor noorsootöötaja poole pöördub. Noore tegeliku olukorra väljaselgitamiseks ja probleemi/ küsimuse/ vajaduse kaardistamiseks tuleb kasutada hoolikalt sõnastatud avatud küsimusi. Iga hinna eest vältida tuleb hinnanguga või süüdistavaid „Miks?” ja suletud „Jah/ Ei” vastusega küsimusi. Kui noor on avatud küsimusele või küsimustele vastanud ning saanud omapoolsed mõtted väljendada, on noorsootöötaja ülesanne peegeldada noore poolt jagatut tagasi. Peegeldamist ja ümbersõnastamist kasutatakse kontrollimiseks, et infot on õigesti mõistetud ja osutatav abi vastab noore väljendatud vajadustele. Noore olukorra peegeldamisel tuleb olla nii täpne kui võimalik, kirjeldades noore tundeid, mõtteid, küsimusi, vajadusi jmt, mida märkad. Peegeldamistehnika kasutamine annab noorele sõnumi, et teda kuulatakse ja austakse. Peale peegeldamist on noorsootöötaja ülesanne anda noorele tagasisidet ja peegeldada noore olukorda, sõnastades ümber selle, millega noorel on konkreetselt vaja tegeleda.
Mõned näited võimalikest avatud küsimustest:
- Mida Sa täpsemalt teada soovid?
- Milleks Sa infot tahad kasutada? (nt uurimustöö või CV kirjutamine)
- Oled Sa juba kuskilt infot otsinud?
- Ehk siis, see mille kohta Sa infot soovid, on…
Tihti tuleb ka ette, et noor esitab „küsimuse küsimuses” – osad teemad ongi mitmekihilised. Samuti võib noor tunda häbi, piinlikkust, ebamugavust jm. Märkamine ja peidetud küsimuste avamine on üks nõustamise oluline oskus. Samas – kui noor ei soovi täpsustada ega teemat avada, tuleb noore soovi austada (Lange & Rutjes, 2003).
Teises etapis püüab noorsootöötaja koos noorega keskenduda erinevate lahenduste kirjeldamisele ja otsimisele. Siinkohal on oluline noorsootöötaja oskus analüüsida noorelt saadud infot, et mida tegelikult noor vajab ja milline on noore valmidus tulla olukorraga toime. Siin etapis peab noorsootöötaja tajuma kui raske/ keeruline/ ulatuslik on noore probleem/ küsimus/ vajadus ja kas noor vajab ainult informatsiooni (kas universaalset või spetsiifilist) või on vajalik ka teiste erialaspetsialistidelt tugi ning abi. Siin etapis võib ka selguda, et noor vajab oma olukorra või probleemi lahendamiseks ainult informatsiooni ja sel juhul saab noorsootöötaja koos noorega seda infot otsida, noort juhendada infootsingul ja noort info „tõlkimisel” toetada. Samuti saab noorsootöötaja aidata noorel infot mõtestada, ühe või teise valiku langetamise plusse või miinuseid analüüsida.
Kolmandas etapis saab noorsootöötaja koos noorega info põhjal leida võimalikke lahendusi. Kui noorsootöötaja kompetents on piiritletud ja noore juhtum vajab teiste osapoolte sekkumist, siis kolmandas etapis koostatakse plaan, kes võiks antud juhtumi korral noort abistada ja motiveeritakse noort abi saamiseks pöörduma erialaspetsialisti poole.
Esmane nõustamine lõpetatakse, kui küsimusele on vastatud ja see rahuldab mõlemat poolt. Vestluse lõpetamisesse tuleb suhtuda tähelepanelikult, selleks:
- (kui vaja) korda ümbersõnastatult küsimust ja esita vastusest kokkuvõte,
- kontrolli, kas ja kuidas noor infot mõistis ja sellest aru sai,
- julgusta noort (keskusesse) tagasi pöörduma,
- (kui on) anna kaasa infomaterjale.
Vestluse lõpetamiseks saab kasutada erinevaid küsimusi, nagu näiteks:
- Jäi Sulle midagi arusaamatuks?
- Kas on veel midagi, mille kohta Sa küsida sooviksid?
Vestlust juhib ja selle lõpetamise eest vastutab noorsootöötaja. Vestlus peab konkreetselt lõppema, mitte ära vajuma. (Lange & Rutjes, 2003)
Esmane nõustamine noorteinfotöös tähendab noore individuaalsete küsimuste ja probleemide kaardistamist ning toetava keskkonna loomist, kus noor tunneb end kuulatuna ja mõistetuna. Noorsootöötaja roll on luua usalduslik suhe, kasutada avatud küsimusi ning aidata noorel selgitada oma vajadusi ja leida võimalikke lahendusi, austades seejuures noore autonoomsust. Nõustamine järgib eetilisi põhimõtteid nagu konfidentsiaalsus, hinnanguvabadus ja tegutsemine oma pädevuse piires. Vajadusel suunatakse noor erialaspetsialistide poole, kuid lõplikud otsused ja järgmised sammud jäävad alati noore enda teha.