Info üleküllus, infoühiskond, erinevad infokanalid ja infootsing on meie igapäevase elu lahutamatu osa. Info võib olla erinev, eksitav, abistav, kergesti või raskesti leitav, usaldusväärne või mitte jne. Lisaks mõjutab info tarbimist ja infotöötlemist tehnoloogia ning tehisintellekti kiire areng. Infot on palju ja inforohkus on loonud olukorra, kus informatsioon ja selle tarbimine ning levitamine on muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks ning seetõttu on muutunud ka infopädevus üha olulisemaks oskuseks iga inimese elus.
Kvaliteetne ja usaldusväärne info on noorte iseseisvuse ning enesearengu aluseks. Üheks noorsootöö toimevaldkonnaks on eesmärgipärane noortele vajaliku ja huvipakkuva info väljaselgitamine ja vahendamine ehk noorteinfotöö. Kuid noorsootöötaja ülesanne ei seisne noorteinfotöö kontekstis ainult info vahendamises, vaid noorte mitmekülgses toetamises info eesmärgipäraselt kasutamisel ja mõtestamisel. Sealjuures peab noorsootöötaja silmas pidama nii noorsootöötaja kutse-eetikat (ENK, 2017) kui ka Euroopa noorteinfo hartat (ERYICA, 2018) ning jääma neutraalseks, objektiivseks, avatuks ning lugupidavaks noorte privaatsuse, autonoomsuse, maailmavaadete ja väärtuste suhtes.
Professionaalne noorteinfotöö aga ka üleüldine informatsiooni tarbimine, mõtestamine ja kasutamine on seotud infopädevusega. Infopädevus on oskus infovajadust hinnata, oskus sobilikku infot leida ning oskus infot analüüsivalt, kriitiliselt ja eetiliselt kasutada (Lanning, 2012). Infopädevus on võime aru saada, millal infot on vaja ning seejärel leida, hinnata ja kasutada seda infot tulemuslikult ja eetiliselt, et saada vastus, lahendada olukord ning õppida tuleviku jaoks. Infopädevus on omandatav ja arendatav.
Infopädevuse arendamine infoühiskonna kontekstis on oluline, sest informatsioon võiks tuua kasutajale kasu, kuid esineb ka tahtlikku väärinfot, mis tekitab kahju. Tahtlik väärinfo võib esile tulla näiteks valimiste kontekstis, kus selle eesmärk on süsteemne vastaskandidaatide või erakondade maine kahjustamine ja seeläbi enda positsioonide kindlustamine valijate silmis. Kahjustavat väärinfot on levitatud ka noortele, näiteks mitmete neile suunatud virtuaalmängude või -väljakutsetega (Momo-challenge jt). Virtuaalsete suhtlusvõimaluste paljusus teeb väärinfo leviku üsna lihtsaks, mistõttu on info kriitiline analüüsimine äärmiselt oluline.
Michael Buckland (1991) eristab mõiste “informatsioon” käsitlemisel kolme tähendust:
- informatsioon kui protsess, mis tähistab inimeste informeerimist ja näitab inimese teadmiste seisundi muutumist;
- informatsioon kui teadmine, mis peegeldab informeerimise käigus omandatut;
- informatsioon kui „asi”, mis viitab informeerivatele andmetele ja dokumentidele kui objektidele.
Nagu näha jooniselt 1.1. ei ole andmed otseselt informatsioon ja informatsioon ei ole otseselt teadmised, millest saaks eelduslikult tekkida teadmus ehk millestki aru saamine ja täielik mõistmine. Andmed peavad olema kasutamiseks töödeldud ning neil peab olema tähendus ja seosed, et neid võiks informatsiooniks pidada. Kui tekivad asjakohase ja inimese jaoks kasuliku informatsiooni kogumid, saab juba rääkida teadmistest. Kui aga on toimunud informatsiooni analüüsimine ja seejärel tekkinud arusaam, võib rääkida teadmusest või tarkusest (Virkus, 2017). Seega võib tõdeda, et noortele vahendatavat informatsiooni, mis põhineb korrastatud ja süstematiseeritud andmetel, on neil vaja teadmisteks, mis aitavad neil luua teadmuse ehk arusaama ühel või teisel teemal.
Noored, nagu noorsootöötajadki, on informatsiooniga igapäevaselt seotud selliste tegevuste kaudu nagu info otsimine, vahendamine, süstematiseerimine ja säilitamine ning info kasutamine koos selle mõtestamisega. Info otsimisele eelneb infovajadus, mis võib olla teadvustamata, teadvustatud, formuleeritud või kohandatud (Virkus, 2009). Täpsemalt on sellest juttu peatükis 3.
Eesmärgistatud info otsimise kõrval võib eksisteerida, seda eriti noorte seas, infoväljas viibimine meelelahutuslikul põhjusel või isegi põhjuseta. Viimane aitab selgitada sellist sotsiaalsest nähtust nagu FOMO (fear of missing out), mis avaldub pidevas hirmus jääda ilma millestki olulisest (sh virtuaalsest kuulumisest kuhugi), mis sotsiaalmeedias aset leiab, ja veendumus sellest, et midagi põnevat seal kindlasti aset leiab, kui vahepeal sotsiaalmeediast eemal olla (Herz jt, 2015).
Info otsimise kõrval jõuab palju infot noorteni tänapäeval ka otsimata ning siin tasub alati hinnata info loomisele kulunud aega – mida kiiremini on info loodud ja vahendatud, seda suurema tõenäosusega on info pealiskaudne või lausa ekslik või eksitav. Tehisintellekti lihtne ja kiire automatiseeritud tekstide genereerimise võimalus on toonud kaasa negatiivse mõju ka info kvaliteedile nagu valeinfo levik, infomullid, üldistatud üksikasjalikkuseta sisu aga ka teabe kallutatus, mis võib avaldada mõju ühiskondlikule ühtsusele ja arusaamisele ning kutsuda esile erinevaid sotsiaalseid muutusi. Infomullid ja teabe kallutatus võivad põhjustada seega ühiskondlikku lõhenemist, suurendada polariseerumist, kahjustada usaldust institutsioonide vastu, vähendada empaatiat ja koostööd ühiskonnas ning mõjutada tuleviku poliitiliste maastike kujundamist (Buzu, 2024).
Infopädevus hõlmab seega oskust pöörata tähelepanu usaldusväärsete infoallikate mitmekesisusele ja mitte sõltuda ühest infoallikast (Lanning, 2012). Viimane soovitus on kohane ka noorteinfotöös. Seetõttu on noorsootöös, lisaks infovajaduse väljaselgitamisele ja hindamisele, info otsimisele ja vahendamisele äärmiselt oluline jõuda noortega info analüüsimise ja mõtestamiseni, et infost saaks õppimise, teadmiste kujunemise ja probleemide lahendamise ning uute võimaluste loomise vahend. Vahend, mida noortel tuleb õppida kasutama teadlikult, arukalt ja eetiliselt. Selleks, et toetada noori nende infopädevuse tõstmisel, peavad noorsootöötajad tegelema oma infopädevuse tõstmisega.