Seoses enesearengu ja eneseleidmise teemaga tegi noorteinfoportaal Teeviit kogemusloo Triinu Pääsikuga, et arutada noorte eneseleidmise teemadel.
Keda soovitaksite noortel sotsiaalmeedias jälgida ja miks?
Soovitan jälgida nende kontode sisu, mis tekitavad Sinu sisse hea tunde ja on seotud sellega, mis sulle päriselt huvi pakub. Kõik muu, mis tekitab kadedust, endas kahtlemist jne tasub välja visata.
Sotsiaalmeedia algoritmid pakuvad meile seda, mida me oleme juba tarbinud – seega tasub üle vaadata, kas see, mis sinu infovoogu jookseb, on ka see, mis tekitab sinus hea enesetunde või mitte. Mõnikord võib juhtuda, et selle järgi tuleks välja praakida ka mõne sõbra konto, siis võid tema sisu lihtsalt enda voost peita. Ainult sina ise saad ennast hoida!
Millega te tegelete ja mis on teie igapäevased nipid enese motiveerimiseks?
Kannan uhkelt endise õpetaja ja haridustehnoloogi rolli, kes karjääri mõttes on astunud sellest ametist edasi. Õpetaja ei pea olema esimene, viimane ega ainuke karjäärivalik, kuid oma võimaluste poolest suurepärane enesearengu platvorm. Tänu värskele pojale olen ka algaja kahe lapse ema, kogemust on nii nooremteaduri, õppejõu, koolitaja kui ettevõtja rollidest. Praegu tegutsen haridusmentori ja coach’ina just töötavaid õpetajaid hoides. Hoitud õpetajad saavad ka õpilasi paremini hoida.
Siinkohal on oluline toonitada, et kõikide rollide mütse samaaegselt endale pähe ei pane – ikka üks korraga. Pean oluliseks vaheldusrikkust nii rollide kui tegevuste vahel nii, et püsiksin tasakaalus. Just tasakaalu valisin enda selle aasta märksõnaks ja rahulolutunde tundeks, mida rohkem soovisin tunda.
Kui märkan seda rahulolutunnet enda sees, võtan hetke, et seda nautida ja tähistada. Mina tähistan seda väikese rõõmutantsuga, sest seda saan ma teha peaaegu igal pool ja igal ajal. Arvatakse, et vaid negatiivsed tunded tuleb endast välja saada – tegelikult tuleb ka suur rõõm läbi keha lasta. Samuti kasutan eriti tugevate rõõmutunnete jagamiseks rõõmusõprade abi.
Ma ei motiveeri end teadlikult millegagi. Motivatsioon tekib tegutsedes, seega seda ma ka teen. Võib tunduda kummaline, aga mind motiveeribki see rahulolutunde tundmise moment. Mul ei ole selle tunde tundmiseks vaja rahamägesid ja kallite vidinate mägesid, lõunamaareise ja uhkeid riideid. Kui see kaasneb, on see tore, aga see ei ole eesmärk, mis mind motiveerib – see on lihtsalt üks võimalik boonus tagajärg sellele, kui teen seda, mida Tahan, milles tunnen end kindlalt, mille abil väärtust juurde loon ja mida ma naudin.
Olen rohkendanud neid tegevusi, mis kuuluvad “ma Tahan teha” tegevuste hulka ja vähendanud “ma Pean” tegevusi või siis enda energiat ja aega, mis neisse panustan. Seejuures arvestan juba seda valikut tehes võimalike tagajärgedega ja võtan nende eest ka juba ette vastutuse. Kuna seda loevad ehk ka kooliealised, siis ma ei saa öelda, et jätke nüüd kool sinnapaika, vaid vastupidi – sõnastage see, kuidas igast “ma Pean” ülesandest endale kasu lõigata ja siduda see sellega, mida sa Tahad rohkem.
Hetkel on noortel palju vaimse tervise probleeme, kuidas leida endas rõõm ja jõud, mis aitaks üle elada praegust keerulist ja üksildast aega?
Mulle ei meeldi plaastersüsteemid, mis toimivad näiliselt või lühiajaliselt. Kõigepealt on vaja selgeks teha see, mis selle rõõmu ja jõu on ära viib. Selle üles leidmiseks on vaja ennast ja enda käitumisharjumusi analüüsida, aga kuna paljud meist ei ole harjunud seda tegema, tundub see liiga raske ja oodatakse ikka mingit lihtsamat lahendust. Kahjuks neid ka jagatakse, aga inimesed kipuvad siis mõni aeg hiljem ikka samasse kohta tagasi jõudma.
Võime end üksildasena tunda ka inimesi täis ruumis. Kui sa tahad, et midagi muutuks, tuleb teha ise esimene samm. See võib tunduda üleoleva mõttena, aga muidu võimegi jääda ootama. Kui me ei ütle ja ei näita, et me tahame tantsida, võimegi ootama jääda, et keegi meid tantsima kutsuks. Siinkohal on oluline toonitada, et see samm muutuse suunas ei pea ja ei tohikski olla ülisuur. Piisab sellest, kui leiad endale vestluskaaslase, kes sind Päriselt kuulab – sa tunned selle inimese ära.
Te olete paljudele silma jäänud oma elujaatava suhtumisega. Kust ammutate elurõõmu?
See on huvitav tähelepanek, meelitav kompliment ning ühtlasi on suur rõõm, kui see nii on. Pean ütlema, et mul ühel hetkel viskas lihtsalt üle, kui palju vingumist, virisemist ja hädaldamist enda ümber kogesin, tundsin, et hakkan ise ka selliseks muutuma ja see tõdemus ei meeldinud mulle. Otsustasin oma tegutsemisega luua rohkem seda maailma enda ümber, mida ma soovisin näha. See tundub võib olla hale mõte selles bling-bling laikide kogumise maailmas, kuid ometi nii lihtne just ongi.
Ühelt poolt hakkasin samm-sammult lahti laskma teiste kontrollimisest ja saavutamise survest. Ma teadvustasin, et saan kontrollida ja muuta vaid seda, millest olen teadlik ja mis on minu oma – minu sõnad, mõtted, valikud, käitumine ja tunded. Kõige muu suhtes saan valida enda suhtumist.
Seejuures kasutan alati võimalust tänada Ruutu10 improstuudio moodulõppe kogemust, mille kaudu sain oma elurõõmu tegelikult tagasi, aitas vähendada minu kontrollijanu ja eksimise hirmu, avastada hetkes olemise võlu, arendada esinemisjulgust, kiiret probleemilahendamist jne. Seda kirja pannes tundub see mulle endalegi nagu võlumaailm, aga küllap see siis nii ongi, sest sellise võimsa ja pikaajalise toimega positiivse energia kogemusi pole ma kuskil mujal kohanud.
Näiteks:
1. tasand (sõnasta jaatavalt) >> “ei, see on vale” asemel hoopis “pole päris see” või “see sobiks vastuseks hästi, kui küsimus oleks…”)
2. tasand (sõnasta soovitud tegutsemine) >> “ära karju” asemel hoopis “räägi vaikselt”
3. tasand (asendada asesõnad) >> “see on tore mõte, aga…” asemel “see on tore mõte ja ühtlasi…”
Kuidas on mõjutanud teie vaimset tervist eriolukord riigis? Kas tunnete, et see on piiranud teie enesearengu ja eneseleidmise teekonda või hoopis vastupidi?
Esimene kriisilaine oli karm. Kandsin samas aegruumis nelja rolli ning jagasin kodukontorit 4-aastase “kolleegiga”, kellele meeldib minu tähelepanu. Pidin tegema valikuid, kas hoida ülesannete kogus sama ja langetan kvaliteeti või vähendan ülesannete kogust ja hoian kvaliteeti. Otsustasin kõike ja sajaga edasi teha, mis viis mind läbipõlemiseni ja tõi mulle ärevus- ja migreenihood. Igal mündil on aga kaks külge. Kuigi see periood oli äkiline, treenisin end selle jooksul teadlike valikuid tegema – ka selliseid, mis teistele alati ei meeldinud…
Jäin siiski endale kindlaks ja tegin valikuid enda heaolu esikohale seades. Olen mõistnud, et kuigi tee enda nõrkuse tunnistamiseni võib olla vaevaline, on taastumine pärast seda kiirem. Lühidalt – ütlesin välja, et mul on raske, vajan abi ja juba ainuüksi see sõnum aitas mul endal kiiremini taastuda, sest hakkasin siis uuesti tegutsema.
Mis on kõige lihtsamad nipid, kuidas end joone peal hoida ja halbadest päevadest kiiresti üle saada?
Kõigepealt tuleb endale teadvustada, et igale tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Kõik möödub, ka hea, nagu öeldakse. Tuleb treenida enda suhtes leplikum olemist ja mõnes mõttes õppida nautima ka neid halbasid päevasid. Huvitav on see, et nendel päevadel meid justkui sunnitakse puhkama, aga meile tundub, et see on halb. Puhkamine on vajalik, et jaksaksime edasi liikuda – küsimus on vahelduses ja tasakaalus ????
Küsis noorteinfoportaal Teeviit Sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Mia Britt Williams.
Avaldatud noorteinfoportaalis Teeviit 2021. aastal.
