Tahan jagada oma lugu, et näidata, kui oluline ja vajalik on enda vaimsele tervisele otsa vaadata ja aru saada, kui midagi on valesti ja vajab tähelepanu.
Ma olen kogu elu vältel olnud pigem äreva iseloomuga. Mõtlesin tihti erinevaid olukordi oma peas üle, pelgasin võõraid kohti ja situatsioone ning lahkusin harva oma mugavustsoonist. Kõik muutus, kui peale keskkooli lõpetamist kolisin teise linna ning alustasin uue eluetapiga. Juba peale mõnda nädalat uues linnas varises mu visioon tulevikust kokku – kahtlesin sügavalt ülikoolivalikus ning tulin sealt juba peale esimest kuud ära. See kogemus pani mind tundma väärtusetuna ning saamatuna. Püüdsin end sundida koolis käima ja ütlesin endale korduvalt, et mulle meeldib seal ja kõik. Olukord oli minu jaoks nii ärevust tekitav, et minestasin koolis ning kodus võitlesin migreeni hoogudega.
Seejärel otsustasin ülejäänud aasta töötada ning järgmisel aastal uuesti ülikooli minna. Töötasin kahel kohal, mis tähendas minu jaoks 50-60 töötundi nädalas. Olin aasta lõpuks läbipõlenud, tarbisin alkoholi ning teisi mõnuaineid, mis süvendasid ärevust. Olukord muutus, kui kogesin väga traumaatilist kogemust, mis jättis mu mitmeks kuuks justkui šokiseisundisse. Vähendasin küll töökoormust, kuid ärevus oli meeletu – kestis hommikust õhtuni, kogesin mitu korda nädalas paanikahoogusid ning magasin unehalvatuse tõttu öösel 3-4 tundi. Olin pidevalt pinges ning arvasin, et kõik inimesed räägivad minust ja vaatavad mind. Vältisin kõike peale töö ja kodu vahel käimist. Mäletan, et toidupoest tulles astusin koduuksest sisse nuttes ja mis kõige hullem, ma ei saanud isegi täpselt aru miks. Sõpradega kohtudes olin alati väga positiivne ja naerusuine, tahtsin unustada kõike, millest mõtlen siis, kui üksinda kodus olen.
Üks raskemaid perioode ilmnes siis, kui otsustasin otsida abi ja tuge oma sõprade käest. Need, kelle poole pöördusin, ei osanud mind kuidagi toetada või olid ajapuuduses, mis pani mind tundma, nagu abi polekski saada. Ise ma kusagile pöörduda ei osanud ega soovinud, mille tõttu töötasin veel rohkem ja üritasin unustada pidutsemise abil. Kõik tundus nii uskumatuna, sest ma poleks eales arvanud, et minu vaimne tervis võiks kontrollida kogu mu elu. Olen alati arvanud, et olen väga tugeva iseloomu ja karakteriga ning tulen kõigest välja. Mingi hetk tundsin lausa ahastust, et kuidas ma nüüd sellisest asjast ennast välja ei too. Tundsin oma elukoha suhtes sellist vastikust, et kui linnast lahkusin ja tagasi sõitsin, hakkasid käed meeletult värisema ja nutsin esimesed päevad voodist lahkumata.
Kõik muutus, kui saabus järgmise aasta september ning astusin teise linna ülikooli. Tundsin kohe, et keskkonnamuutus, uued inimesed ning meeldiv eriala tegid mulle head. Uus elukoht oli rahulikuma tempoga, uued sõbrad kuulasid ning toetasid mind ja tundsin üle pika aja, kuidas ärevus justkui taanduks, kuid tõusis jällegi, kui tekkis mõni pingelisem olukord. Ühel hetkel teadvustasin endale, et kui ma selle probleemiga ei tegele, siis ärevus vaid süveneb. Harisin end eneseabiraamatutega, liitusin vaimse tervise organisatsiooniga ning läbisin koolitusi, mis aitasid nii mind kui ka õpetasid mul teisi aidata. Tundsin end hästi, sest minu keskkond oli toetav ja hakkasin iga päev üha rohkem tänulikkust tundma kõige üle, mis mulle antud on. Tänaseks võin öelda, et ma ei ole oma haigusest välja tulnud vaid oskan sellega igapäevaelus toime tulla. Ma olen jõudnud siia! Siia, kus hoolimata vaimse tervise probleemidest olen aktiivne koolis ning viies organisatsioonis või projektis ja mahutan iga päev enda graafikusse tegevusi, mis hoiavad ja toetavad mind. Hindan üle kõige enda heaolu ning pere ja sõprade heaolu. Mind toetavad näiteks regulaarne füüsiline aktiivsus, muusika kuulamine ning puhkamine ajal, mil ma seda tahan mitte ainult siis, kui arvan, et olen selle välja teeninud.
Mind innustab näiteks ka teadmine, et mulle on antud terve ja intelligentne keha, mis on piisavalt tark, et tegeleda enda hoidmisega. Samuti olen tänaseks võtnud endale eesmärgiks selle, et võimalikult paljud inimesed oskaksid enda muredega sõpru, kolleege ja tuttavaid aidata. Kui võitlesin oma probleemidega, tundsin just sellest kõige rohkem puudust. Praeguseks olen abi ja tuge andnud mitmele enda sõbrale, tuttavale ja pereliikmele. Minu üleskutse teistele on, et ükskõik kui tugevana või südikana sa arvad end olevat, siis vaimne tervis on miski, mis tihtipeale ei parane iseenesest. Tugevus on näha enda juures nõrkust ning tunnistada, et pean aja maha võtma ja abi küsima. Samuti tahan kõikidele inimestele südamele panna, et otsida juhiseid, kuidas märgata enda ümber olevaid inimesi, kes tunduvad neile teistmoodi, kui tavaliselt. Kunagi ei tea, mida üks toetav lause või küsimus võib vaimse tervise murega inimese heaks teha.
Vaadates oma loole tagasi, olen tänulik, et selle perioodi elus läbisin ja julgen nüüd oma kogemusest rääkida. Olen tänaseks täielikult teine inimene ning väärtustan, hindan ja näen ümbritsevat maailma hoopis teistmoodi. Ma ei ole vihane või nördinud, vaid tunnen, et kõik mis juhtus pidi juhtuma. Siin ja praegu oma lugu jagades loodan, et julgustasin vähemalt üht inimest oma muredele varem abi otsima, kui mina seda tegin. On okei olla mitte okei ning selle teadvustamine teeb meist igaühest võitja.
Avaldatud noorteinfoportaalis Teeviit 2021. aastal.
