fbpx

Valges kaubikus Hiiumaale ehk minu esimene kord hääletades

Noorteinfoportaali Teeviit septembrikuu teemaks on minu hääl kogukonnas. Sellega seoses oleme teinud kogemusloo Reijoga.

Hääletamine. Hoiad ainult pöialt püsti ja esimene heast südamest (või haletsusest) peatuv kodanik viib su tasuta kasvõi maailma äärele. Olgu, maailm pole lame, äärt ei ole ja esimese auto peale ka tavaliselt ei saa. Aga oma poole aastase hääletamise kogemuse põhjal võin ma julgelt öelda, et heasüdamlikke ja vastutulelikke inimesi leidub me Maarjamaalt palju.
Esimest korda puutusin ma hääletamisega kokku 2020. aasta suvel, kui ma võtsin omale ambitsioonikaks eesmärgiks hääletada Tallinnast Hiiumaale. Minul ja mu sõbrannal oli ühine sihtpunkt, kuid tema läbis sama teekonda tavapärasel (igaval!) moel ehk bussiga. Tegin sellest enda jaoks võistluse ning otsustasin jõuda kohale enne teda. Mäng alaku.
Hilissuvine varahommik. Sõitsin koidukiirte najal number 18A bussiga Tallinna piirini ja natuke edasigi. Hakkasin Pärnu maanteelt omale küüti otsima, kuid avastasin kiiresti, et sadadest ja sadadest mööduvatest autodest hoolimata ei näidatud mu pealevõtmise vastu väga suurt huvi. Tunnid kulusid ja asi kisus aina lootusetumaks, kuid ma polnud nõus alla andma. Kurat, ma ei saa ega tohi ju kohe esimesel korral ebaõnnestuda!
Õnn pöördus järsku aga Saue ristmiku kohal (kuhu ma paari tunniga tasapisi kõmpinud olin), kus vene rahvusest keskealine paar mind peale võttis ja Haapsalusse viis. Nad ei olnud eriti jutukad (enamasti keelebarjääri tõttu), kuid sellest polnud ka hullu, sest ma olin niigi oma esimesest hääletamise kogemusest õhinas.
Haapsalus mõistsin, et mul läheb kiireks: ma pidin saama kohemaid autole, sest muidu poleks ma jõudnud oma sõbrannaga samale praamile ja mu võiduvõimalused oleksid langenud kui eesti majandus koroonakevadel. Keerasin oma papitüki, millele oli kirjutatud „HAAPSALU“, teistpidi, ning kribasin kiiresti kohmakalt teisele küljele „ROHUKÜLA“. Sadama poole pooleldi joostes ja pooleldi hääletades palvetasin, et keegi mu peale võtaks. Jumalasse ma tegelikult ei usu, aga sellesse lahkesse vanapaari küll, kes ingli ilmutuse moodi oma punase Opeliga nurga tagant välja ilmusid ja nii lahkelt mu Rohukülla ära viskasid. Ise olid nad aga Vormsile tööle minemas. Nende sõnul oli hääletajaid kunagi palju rohkem ja ma olevat olnud esimene viimaste aastate jooksul.
Jõudsin praamile, kus mu sõbranna juba ootas mind. Seis oli viigis.
Võidu tarvis oli mul veel üht küüti vaja. Selle peale olin ma aga juba varem mõelnud ja praamile tulles oli mul juba tegelikult küüt otse sihtpunkti olemas. Nimelt oli enne pardale tulekut sadamas üks reisibuss, mis sõidutas pensionäre. Sain paarilt naiselt teada, et bussijuhi nimi on Toomas, aga Toomase asukoht oli teadmata. Suitsupausil ehk. Sadamarannal kõndides leidsin ma bussijuhti ning Toomast meenutava vanema meesterahva, kellele ma end siis sirgeseljaliselt tutvustasin. See viisakalt riietunud mees ei teadnud ühestki Toomasest mitte midagi, rääkimata veel mingist bussist või pensionäridest. Küsisin, et kas ta sellegipoolest oleks olnud nõus mulle küüti pakkuma. Mees kõhkles hetke, kuid nõustus. „Ma tegelikult ei tohiks,“ lisas ta. See märkus jäi mulle küsimärgina pähe tiirlema. Siis sain ma ka teada, et tal on valge kaubik.
Hiljem sain ma ka teada, et ta on politseiametnik, kes oli viimas Kärdla politseijaoskonda ID-kaarte ja muid dokumente ning seetõttu oligi ta mu pealevõtmises kahelnud, sest see olevat tegelikult tema ametil keelatud. Igal juhul oli see mitte-Toomas üks tõeliselt muhe mees ja poolel teel Kärdlasse lasi ta mind maha. Ma olin edukalt Tallinnast Hiiumaale oma sihtpunkti jõudnud. Suuremõisas ringi teinud buss saabus vaid mõned minutid hiljem. Buss jõudis kohale aeglaselt ja väsinult, justkui alandlikult teades, et ma olen võitnud.
See on kõigest vaid üks lugu mitmekümne samasuguse seas. Poole aasta jooksul olen ma kokku hääletanud seitseteist korda. Jah, tõepoolest olen ma kõik need korrad siiamaani kokku lugenud, sest igal korral on see elamus süüvinud sügavale mu meelekortsude vahele. Ma ei unusta kunagi, kuidas ma kaks tundi Tartu maantee ääres külmetades sain lõpuks rekka peale, millega ma jõudsin minutipealt õigeks ajaks Tartusse esinema. Või kuidas me ühe mu teise hea sõbranna ja klassiõe Briannaga kogu Saaremaa hääletades läbi matkasime. Või kuidas ma Kersti Kaljulaidi isikliku kelneriga Põltsamaale sõitsin…
Kirjutas Reijo Roos ning toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus