fbpx
Autor Markos Parve

Üks tudengiorganisatsioon ‒ lõputult kogemusi!

Üliõpilaskonna Sihtasutus ehk ÜKSA on organisatsioon, mis populariseerib tudengiorganisatsioonidesse kuulumist ja loob Tartust kõige arendavamat keskkonda noortele. Neid suuri tegusid saab ÜKSA teha ainult tänu meie vabatahtlikele, meie inimestele, ÜKSArvikutele (heal lapsel on ikka mitu nime). Kuigi organisatsioon on meil ühine, on erinevaid kogemusi tohutult palju. Milliseid kogemusi täpsemalt? Sellest saabki allpool lugeda.

Tudengiorganisatsiooniga liitumine avab uksi nii endasse kui ka kaugele väljapoole. Organisatsioonis vabatahtlik olemine on isiklikus plaanis tohutult arendav ja silmiavav kogemus, kuid organisatsiooniga liitudes on võimalus tundma õppida ka palju uusi inimesi ning luua kontakte teiste organisatsioonide ja asutustega. Oma ÜKSA kogemusloo räägivad kaheksa vahvat ÜKSA liiget.

Võrgustiku halduse juht Hain

Minu nimi on Hain, aga ÜKSAs oleku aja jooksul on selle asemele tekkinud üsnagi mitu teist nime. Minu jaoks näitab see toredate hüüdnimede andmine just seda, et meil on väga tervislik sisekultuur ning inimesed saavad üksteisega niivõrd hästi läbi, et julgevad eksperimenteerida. 

Olen ÜKSAs nüüd kolmandat aastat ning selle ajaga käinud läbi mitmeid erinevaid töörühmi, alustades OLE ROHKEM. Auhindade tiimist ja lõpetades Võrgustiku haldustiimiga. Iga aastaga on minu kogemus aina paremaks läinud. Piisavalt, et olen tahtnud siin edasi olla ja järjest rohkem vastutust võtta, jõudes lõpuks siia, kus ma olen praegu – Võrgustiku valdkonna juht ÜKSA juhatuses. Olen ÜKSAs leidnud keskkonna, mis pakub parajat väljakutset, aga samas on väga toetav, ning selle abil olen oma bakalaureuseõppe ajal tohutult arenenud. Algselt Auhindade tiimis oli minu jaoks suur väljakutse pelgalt ürituse enda korraldamine ning sponsorkirjade kirjutamine, aga sain selles ajapikku palju paremaks. Vahetades järgmisel aastal tiimi oli minu jaoks raske organisatsioonidega suhtlus ja avalik esinemine, aga needki oskused on tänu toetavale keskkonnale palju arenenud.

ÜKSA on olnud minu jaoks väga heaks platvormiks, sest läbi selle olen tohutult arenenud, saanud pakkumisi, mida ma poleks organisatsiooniga mitte liitudes arvatavasti saanud, ning usun, et ka aidanud ÜKSAl jõuda lähemale eesmärgile teha Tartust kõige arendavam keskkond noortele.

BE MORE. Community tiimiliige Laura-Liis

Olen 21-aastane tüdruk, kes on oma kooliajal olnud paljudes õpilas- ja tudengiorganisatsioonides. Osalen nendes organisatsioonides, kuna tahan nii enda elu kui ka teiste elu paremaks muuta. ÜKSAsse sattusin sõprade kaudu, kes mind siia kutsusid. Kuna oli esimene tudengiaasta ning niikuinii plaanisin tudengiorganisatsiooniga liituda, siis sobis see mulle hästi. Alustasin Arenguprogrammi meeskonnas ning nüüd olen BE MORE. Community meeskonnas. Mõlemad on mulle väga südamelähedased, kuna arvan, et tudengiorganisatsioonidel on nii palju potentsiaali, mida nad ei ole ise veel kasutanud. Mulle meeldib nendes valdkondades just see, et puutun kokku nii paljude erinevate inimestega nii organisatsioonidest kui ka erinevatest huvitavatest valdkondadest. Ma arvan, et tuleviku jaoks on need suhted igal juhul kasulikud.

OLE ROHKEM. Lugude tiimiliige Marit

Mina olen Marit, muidu Tartu Ülikoolis proviisoriks õppiv tudeng, aga ÜKSAs poole kohaga ajakirjanik (kui nii võib öelda). Kuulun ühte vingesse tiimi ‒ OLE ROHKEM. Lood. Kuna mind on alati paelunud nii reaal- kui ka humanitaarained,  tundub võimalus olla mingil määral hobikirjutaja-ajakirjanik minu jaoks meditsiiniteadusele perfektne vaheldus. 

ÜKSAs olen nüüdseks olnud veidi üle aasta ja algusest peale lugude tiimis. Huvitav oli justkui kõrvaltvaatajana jälgida, kuidas meie eelmise aasta kolmeliikmeline tiim kasvas kaheksaliikmeliseks. Kindlasti on kahte aastat võrreldes tunda erinevust koormuses: paranenud on see, kuidas ülesanded on jaotatud ning see, kellele neid üldse jagada on. Mul on suur rõõm olla osa ühest suurest tiimist, kus on koos särasilmsed sõbralikud noored, kellel on samuti kirg kirjutamise vastu – mida veel tahta? Ma arvan, et lugude tiim on üks selline grupp inimesi, kus ei tehta maha mitte ühtegi ideed ja mõtetel saab lasta vabalt lennata. 

Sel aastal oleme otsustanud teha algust ka podcastidega ning panna end proovile lisaks kirjutamisele ka rääkimise vallas. See on kindlasti arenguvõimalus nii podcastidega tegelevale inimesele, tervele lugude tiimile kui ka kogu ÜKSAle. Usun, et see on elav tõestus sellest, et uued ideed on alati teretulnud ja kui vähegi võimalik, siis haarame neist ka kinni!

Üldiselt võib öelda, et minu lugude tiimi kogemus on olnud nagu sõit Ameerika mägedel – tõusud ja mõõnad paljude emotsioonidega, aga kui sõit lõpeb, saad ikka aru, et päris äge oli ja tahaks uuesti minna. Ma ei vahetaks oma siinoldud aega mitte millegi muu vastu, sest ma saan tegeleda millegagi, mis mulle meeldib, inimesed on nii-nii toredad ja kedagi ei jäeta rongist maha.

Kommunikatsioonijuht Sigrit

Mina alustasin oma teekonda Üliõpilaskonna Sihtasutuses 2018. aasta augusti lõpul, mil sain ametlikult organisatsioonide koolitusmeeskonna liikmeks. Minu vastutada olid erinevad kommunikatsiooniteemad, nagu üritustel osalejatega suhtlemine, sotsiaalmeedias ürituse loomine, visuaalide tegemine ja kirjade kirjutamine. Tolleaegne positsioon ei olnud tegelikult täiesti minu valik. Äsja lõpetanud abituriendina polnud mul õrna aimugi, mida ma sooviksin teha või mis oleksid minu huvid ja tugevad küljed. Kommunikatsioonipositsioon koolitusi korraldavas tiimis oli üks vähestest rollidest, millele oli mul võimalik “jah” öelda. Kuigi tudengiorganisatsiooni maailm oli mulle nii uus ja võõras, suutsin ma mugavustsoonist välja astuda ning proovida midagi uut, millega olin varem vähe kokku puutunud.

Iga organisatsioon ning ettevõte on unikaalne, mis tähendab, et kõigil on erinevad arusaamad ja reeglid visuaalide loomisel, tiimiga koostöötamisel ning siht- ja sidusrühmadega vestlemisel. Suuri kahtlusi tekitas loomulikult teadmatus tudengimaastiku suhtes ning erinevad kõhklused enese oskustes, nagu keeleline kasutus, vähene kokkupuude visuaalide loomisel ning introvertsed suhtlemisharjumused. Mul läheks vaja mõlemat kätt, et loendada esimesel sügisel tehtud vigu, eksimusi ning läbikukkumisi, kuid just need samad vead rikastasid mu kogemust ning aitasid mul mõista, mida mulle tegelikult teha meeldib. 

Ma mõistsin, et mulle meeldib luua visuaale, kuigi ma olen selles uus; mulle meeldib kirjutada, kuigi ma olen selles nõrk; mulle meeldib inimestega suhelda, kuigi mul hakkab kiiresti hääl värisema. Õnneks ei ole ükski nendest selline omadus, mida ei ole võimalik ajapikku treenida. Oma tehtud tööle ja tegemistele sain palju kiitust, aga ühtlasi ka kriitikat ning erinevat tagasisidet. Seni, kui sa tead, et antud kriitika ei ole suunatud sinu, kui inimese pihta, vaid sinu oskuste lihvimise ning arendamise kohta, on võimalik väga kiiresti areneda. 

Oma kommunikatsiooni teekonnal Üliõpilaskonna Sihtasutuses liikusin väga kiiresti edasi oma tiimi juurest teiste tiimide juurde, mis avas mulle ukse kommunikatsioonijuhi positsioonile kõigest 5 kuud pärast organisatsiooniga liitumist. See positsioon on võimaldanud mul proovida väga erinevaid tegevusi ning aidanud mul välja filtreerida, mida mulle meeldib teha, mida mitte ning mida ma oskan paremini või mis on mu nõrgemad oskused. Seetõttu saan öelda, et eksimised tudengiorganisatsioonides on minu jaoks olnud kõige arendavam kogemus, mis aitas mul kujuneda inimeseks, kes olen täna.

Veebihalduse juht Mait

Olen ÜKSA veebihalduse tiimis olnud alates selle loomisest. See oligi üldse põhjus, miks tudengiorganisatsiooniga liitusin: et saaks teha midagi erialast, veebihalduse tiimis saan õppida informaatikat, aga sellises vabamas vormis. See on olnud väga väärtuslik kogemus, sest olen saanud nii palju erinevaid asju proovida, alates ürituste korraldamisest, lõpetades veebilehe “telgitaguste” uuendamiseni välja. Tudengiorganisatsiooni pluss on see, et saab teha seda, mida tahad, ja kui midagi läheb valesti, antakse see väga kergesti andeks ja proovitakse rõõmsalt uuesti. (Saladuskatte all võin rääkida, et kui veebilehe “telgitaguseid” uuendasin, mida polnud ammu tehtud, siis läks leht nii katki, et isegi administraatori vaatesse ei saanud enam sisse logida.)

Kuna veebihalduse tiim on veel suhteliselt uus ja sellel ei ole pikaajalisi traditsioone tekkinud, on olnud väga põnev aeg avastada, mida üldse ühe veebilehega teha saab. Igapäevaselt tegelen tiimi juhtimise, lehtede parandamise ja kõikide muude ülesannetega, mis veebilehel teha vaja on. Kuna OLE ROHKEM. Koostöövõrgustikus on üle 60 organisatsiooni ja igal organisatsioonil on oma alaleht olerohkem.ee lehel, siis muudatusi tekib tihti ja töö ei saa justkui kunagi otsa. Samuti korraldab ÜKSA nii tudengitele kui ka võrgustikule üritusi, mis ka kõik oma lehte vajavad. Kuna informaatikutele meeldib väga oma elu lihtsamaks teha, siis oleme nüüd tiimiga mõeldud, kuidas saaks enda ülesandeid lihtsustada. Näiteks on hetkel tegemisel selline lahendus, et iga organisatsioon saab ise enda ja ainult enda lehte muuta. Veel näiteks kuna lugude tiim tahab teada, kui palju nende lugusid loetakse, tahame teha neile sellise mugava tööriista, mis automaatselt neile seda infot annab, sest praegu peame seda manuaalselt vaatama. Kokkuvõtteks olen õppinud veebiarenduse kohta väga palju ja saanud kogemusi, mida poleks saanud kuskilt mujalt.

Partnerluse juht Ele

2019. aasta tõi mu ellu palju muutusi. Gümnaasiumi lõpp tõi lauale mitmeid võimalusi, kas liigun kohe ülikooli või jätkan aasta enda kodukandi noorsootöötajana või mõni muu variant. Lõpuks kui olin sisseastumis keerises ja olin reaalsete valikuvõimaluste ees ei kahelnud ma hetkekski. Ülikooli uksed olid minu jaoks lahti ja Võrust Tartusse kolimine kindel. Järgnevalt seisin lävel, kus hakkasin otsima endale erinevaid võimalusi organisatsioonide näol. Eelnevalt olin olnud juba aastaid aktiivne noor ning olnud osa nii väiksematest kui ka suurematest organisatsioonidest. ÜKSA oli üksi esimesi, mis mulle erialase organisatsiooni kõrval silma jäi. Pärast mõnepäevalist mõtlemist jõudsin otsapidi ÜKSAsse ja ma otsustasin sel korral keskenduda vaid ühele ning kindlale. Pendeldamine hakkas ära väsitama.

Nii sai siis minust partnerlustiimi liige, kus väiksemaid ülesandeid tehes arendasin end uutel viisidel. Esimene poolaasta pidin end küll jagama pidevalt töö, kooli ja ÜKSA vahel, kuid mingil hetkel suutsin tasakaalu saada paremini paika. Ma suutsin rohkem end organisatsiooni ellu sisse põimida. Ühel hetkel hakkasin tunnetama üleüldist dünaamikat ja sain aru, millised on nii ÜKSA kui ka OLE ROHKEM. brändi suunad ja mõtted. Kõige selle lõpuks sattusin ka kevadel juhatusse, kus hakkasin juhtima partnerluse valdkonda.

ÜKSA on pakkunud mulle eelnevalt just seda, mida olen eelneva kogemuse juures soovinud: arengut ja kogukonda, mis on ühele noorele tudengile äärmiselt oluline. Esimest korda hakkasin ÜKSAs mõistma üht väga olulist asja: iga liige omab ühes organisatsioonis äärmiselt olulist rolli. Iga inimene, kes on otsustanud end mingi ühingu või muu taolise vormiga siduda, aitab sellel organisatsioonil areneda või siis tuua kaasa endaga hoopis taandarengu. Kõik oleneb iga liikme panusest ja julgusest võtta enda tegude eest vastutust. Enda tegudega me ei mõjuta ainult enda tiimi vaid ka kogu organisatsiooni üldiselt. Seetõttu on ka ÜKSA olnud hea koht, kus võtta riske ja katsetada. Kogemustepagas on samuti kordades suurenenud ja saanud täiendust asjade näol, mida on kindlasti võimalik tulevikus üht- või teistpidi enda tegevustesse põimida.

Personali tiimiliige Karmen

Mulle on alati meeldinud teha väga palju erinevaid asju. Kuni gümnaasiumi lõpuni sain mitmel rindel rabelemisega hästi hakkama – proovisin ja katsetasin kõike, andmata mitte millelegi tervet kätt. Kui tuli aeg ülikooli ühte kindlat eriala õppima minna, tundus võimatu samasuguse eluga jätkata. Ülikoolieelsel suvel sattus mu teele aga Üliõpilaskonna Sihtasutus (ÜKSA) ning sain aru, et olin probleemi oma peas lihtsalt välja mõelnud – saab küll kõike, kui tahta, ning samaaegselt saab väga erinevaid asju väga erinevalt õppida. 

Nii ma leidsin ennast arstiteaduse esmakursuslasena ja OLE ROHKEM. Lugude peatoimetajana korraga. Lõpmatul hulgal akadeemiliste õpingute vahel kirjutasin-toimetasin artikleid ning juhtisin elus esimest korda üksinda tiimi. Ma ei saanud algselt arugi, millisele kasvulavale ma sattunud olin, kuid kevadeks oli selge, et tahan veelgi rohkemat. Sain aru, et tahan ennast veelgi rohkem arendada just valdkondades, millest ma midagi ei tea või millega ma olen vähem kokku puutunud. Kuigi ma armastan kirjutamist, siis oli see siiski jäänud mu mugavustsooni. Olles pikalt kirjutamisega tegelenud, ei pakkunud see mulle enam nii suurt väljakutset. Väljakutsed olid aga just need, mida ma otsisin.

Kui mind kutsuti personalitiimi, sain aru, et just see on see märk, mida olen oodanud. Terve esimese aasta ÜKSAs oli mulle personal tundunud tohutult äge, kuid ma ei kujutanud ennast seal ette: ma pole nii ekstravertne, nii julge, nii avatud. Aasta hiljem aga panidki just need samad põhjused mind jah ütlema. Kui tahta endas mingeid omadusi või oskuseid arendada, siis see ei juhtu üleöö kodus istudes, vaid ennast tulebki panna algselt ebamugavatesse olukordadesse, kus sul ei ole muud valikut, kui teha midagi, mida sa tavaliselt ei teeks.

ÜKSA personalis tegeleme me oma liikmete eest hoolitsemisega, korraldades neile aasta ringi erinevaid üritusi, arenguvestlusi ning kõike muud, et lisaks tööle oleks neil meie organisatsioonis nii piisav tugivõrgustik kui ka lihtsalt lõbus. Enne uut õppeaastat teadsin, et tahan endast arendada improvisatsiooni- ja esinemisoskust – personalitöö on mõlema jaoks suurepärane. Liikmetega suhtlemisega ja ürituste läbiviimisega olen kindlasti muutunud julgemaks, muretumaks ning spontaansemaks. Samuti saab iga kell enda loovuse tööle panna, sest pole mitte ühtegi üritust, kus oleks kõik plaanipäraselt läinud.

ÜKSAs oldud ajaga olen aru saanud, et on olemas nii palju ägedaid valdkondi, millega ma ei ole tegelnud lihtsalt sellepärast, et mul puudub varasem kokkupuude või see on ennatlikult tundunud mulle mitte sobivat. ÜKSA on mulle andnud aga tohutult julgust kõiki uusi asju katsetada. Kes ei proovi, see ei saagi teada!

Organisatsioonide koolitusmeeskonna juht Arno

Olen Arno, Üliõpilaskonna Sihtasutuse organisatsioonide koolituse tiimi juht. Lisaks löön kaasa veel haldusmeeskonnas, mis peamiselt tegeleb organisatsioonide suhtlusega. Olen lõpetanud psühholoogia bakalaureuse ning sattusin ÜKSAsse kaudselt tänu DD akadeemias osalemisele, kus kursusekaaslane pakkus välja, kas ma tahaksin aidata teha Tartut maailma kõige arendavamaks keskkonnaks noortele. Puhta Tartu patrioodina olin muidugi nõus ning seega 2019. aasta sügisel saigi minust verivärske ÜKSAkas. Alustasin algselt haldusmeeskonnast, kus viisime läbi liikmekohtumisi ning korraldasime suuremaid koosolekuid. 

Kuigi ma enam üliõpilane ei olnud, soovisin ikka ennast millegi läbi arendada ja uusi tutvusi leida ning mis oleks parem koht, kui organisatsioon, millega suhtlevad peaaegu kõik Tartu tudengiorganisatsioonid. ÜKSAs olen tutvunud mitmete väga lahedate inimestega, kes päev-päevalt motiveerivad arenema ja arendama. Sellest aastast pakuti mulle tiimijuhi kohta, mille ka vastu võtsin. Kuigi pikalt uskusin, et hea juhtimise saladus on suuresti kaasa sündinud, siis viimased aastad on seda uskumust muutnud. Seega otsustasin ka ise sellise kogemuse osaliseks saada. Minu tiimi ülesanneteks ongi Tartu tudengiorgide juhatustele erinevate koolituste pakkumine. Mis aitaks omakorda arendada ka organisatsioone endid ja seeläbi ka seal olevaid liikmeid. Lõpptulemuseks on loodetavasti edukad, tublid ja osavad noored, kes suudavad lahendada iga mure, mis neil elus peaks tekkima.

See artikkel on valminud Noorsootöö nädal 10 #looniseomaelu raames, mis toimub 23.-30.november 2020. Vaata rohkem noorsootoonadal.ee

Vaata ka kogemus- ja inspiratsioonilugusid meie Teeviit tulevikku Youtube kanalist.

Pildi autor Markos Parve

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus