Tudeng Liis Tammekand distantsõppest: soovitan kõigil teha nädalaplaan

Seoses eriolukorraga on noored pidanud juba pea kuu saama hakkama distantsõppega. Noorteinfoportaal Teeviit uuris noortelt, kuidas nad saavad distantsõppega hakkama, mis on selle positiivsed ja negatiivsed küljed. Seekord rääkis enda kogemustest aktiivne tudeng Liis Tammekand.

Distantsõpe – sõna, mis tekitab koheselt palju vastakaid emotsioone.  Kui see kehtestati, siis ei osanud algselt midagi oodata. Ühikast asjad kokku, õpikud-kaustikud kaasa ja kodu poole minema.  Mis seal distantsõppes ikka nõnda rasket on? Kui peaks olema tund, siis võtad arvuti lahti ja teed, mida vaja. Võiks ju vähemalt nõnda olla… Aga ei ole.  Distantsõpe on võimalus teada saada, kas sa ikka oskad ise õppida ja selekteerida vaid selle kõige olulisema. Mina ei osanud kontaktõppe ajal ja ma arvan, et ei ole selles nõnda vilunud ka praegu. 

Õppejõududega on ka asi kahe otsaga. Mõistan, et neilgi on keeruline ja kõik materjalid, mida on kasutatud ka eelnevatel aastatel on nüüd vaja pisut ümber teha, et neid veebis kasutada. Küsimustega on mõni toetavam ja lindistab koheselt terve portsu ülesandeid, et õpilane aru saaks, mõni vastab pisut lühemalt, annab nõu loenguvideot veelkord vaadata ja soovib jõudu õppimisel. Meid on visatud vette ja nüüd peame kuidagi pea pinnal hoidma (mitte ainult õpilasi/õppejõudusid, kõiki!).

Nüüd on ka see koht, kus on võimalus eriti õnnelik olla, et Eesti on e-riik ja on loonud kõik need võimalused üldse veebipõhist õpet korraldada. Selleski on veel arenguruumi, kuid peab tõdema, et algus on olnud pigem hea. 

Kogu see veebipõhine õpe ja loengud-harjutustunnid TEAMs keskkonnas on üks suur katsumus. Omaette liiga on tööde kaitsmine veebis kui räägid õppejõuga samal ajal, sest interneti levi pole just kõige ideaalsem. Paljud loengud on õppejõududel varasematest aastatest salvestatud ja neid loetakse peale ka praegugi, lihtsalt kodustes tingimustes. Minul aga on nüüd võimalus end voodist välja ajada 5 minutit enne reaalse loengu või harjutustunni algust (kontaktõppes 2 tundi varem). Nüüd võtan oma laua taga lihtsalt arvuti lahti, paberi ette ja hakkame siis tarkusi omandama – püüdes eirata kõiki neid lõbusamaid tegevusi ja tähelepanu ära juhtijaid, mida kodus teha ja leida võib. 

Kui praegu ei saa oma tähelepanu olulisematele asjadele, siis mis saab veel hiljem, kui peaksid hakkama eksamid, aga ma olen tähtsate harjutustundide asemel hoopis koeraga mänginud?

See ongi see, mida ma olen õppinud – tähelepanu suunamist sellele, mis on praegu olulisem ja ignoreerima seda, mis toimub ümber. See on hea proovilepanek, sest samal ajal kui mina peaksin tegema statistilisi ülesandeid või muud säärast, käib ümberringi sagimine, sest kodus on veel kolm inimest, kes on kodukontoris või hoopis puhkusel. Tähelepanu juhtimiseks on abiks varajastel hommikutundidel ärkamine ja oma töö ära tegemine või enda sulgemine täiesti teise tuppa, kuhu ideaalis poleks midagi muud kosta. 

Lisaks ma peaksin suutma keskenduda loengutele koduses keskkonnas, kuid ma ei suutnud seda teatud loengutes teha isegi loengusaalis – see on juba katsumus, sest õppekoormus on suurenenud drastiliselt. Lisaks kõikidele ülesannetele, mida teeks harjutustunnis koolis, on nüüd vaja kuidagi ära teha ka lisaülesanded, mis on juurde antud, et olla kindel, kas ma ikka omandasin teema nagu peaks. 

Kuidas aga seda aega planeerida kui õppekoormus on mitmekordselt suurenenud ja lisaks on palju tähelepanu eemale juhtijaid? Ühtlasi tegelikkuses peaks muid tegemisi ka veel korraldama. Selleks on hea proovida püsida samas ajagraafikus nagu peaksid kõik loengud ja harjutustunnid olema. Tõsi, loenguid saab ka hiljem järgi kuulata (need on ju niikuinii ette salvestatud). Hoides kinni sellest ajagraafikust, mis oli kontaktõppe ajal on hea ree peal püsida ja kõik ei kuhju viimasele õhtutunnile, kui kell 23.59 on tegelikkuses kuise ettevalmistusajaga töö esitustähtaeg. Lisaks soovitaksin kõigil teha nädalane plaan, mis on vaja kindlasti ära teha ja mida võiks teha – jagada see seitsme (ideaalis ka viie) päeva peale ära ja jäle pole ühelgi päeval liigselt kohustusi. 

Kui on aga grupitöö, mida peabki koos arutama, siis on asjad keerulisemad. Kui mina õpin, teeb grupikaaslane midagi muud ja vastupidi – ühist aega on keeruline leida. Kuid proovides saab sellestki asja. 

Distantsõppe edukalt sooritamiseks on hea võtta mingi motivaator. Tahaks head filmi vaadata? Tahaks minna metsa jalutama? Tahaks hoopis lihtsalt venna või õega midagi koos teha? Aga see võibki olla motivaator. Kui õpid kõik ära, mis peaks olema tolle päeva tunniplaanis, siis peale seda võibki kõike seda teha. Alati oleks vaja präänikut (piits siin ei aita). 

Pigem võiks sellest karantiinist võtta maksimumi ja proovida arendada enda tähelepanu juhtimist olulisematele töödele ja harjutada paremat aja planeerimist (kuigi tudengitele on harjumuslik juba kõik olulised tööd lükata viimasele hetkele, on nüüd võimalik sellest harjumusest vabaks saada). 

Küll varsti saab ka uuesti loengusaali ja harjutustundides õppejõudusid oma küsimustega pommitada – praegu aga piirdume nende küsimuste pommitamisega meilis ja mujal veebikeskkonnas. 

PS: Praegu on ka võimalus oma hindeid ja tulemusi parandada, kuna kõik suuremad tööd on ka veebis, kus keegi ei saa keelata materjalide kasutust 😉
PS2: Et veenduda, kas teemad on selged – tee Skype vestlus enda klassi-või kursusekaaslasega ja aruta teema läbi. Kui sina ei saanud aru, äkki tema sai ja vastupidi. See on suureks abiks!

Loodetavasti õpivad kõik selles veebipõhises distantsõppes kõik, mis vaja ja suudavad selekteerida olulisema (eks ma harjutan ka seda veel päris palju). 

Tugevat tervist ja helget pead!

Kirjutas Liia Tammekand

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus