Triinu kogemuslugu: ma olen elus ja õnnelik

Noorteinfoportaali Teeviit oktoobri teemaks on vaimne tervis. Täna toome teieni Triinu kogemusloo. 

Selleks, et mõista kes ma olen, tuleb minna tagasi minu sünni juurde. Olen oma peres teine laps ja mul on vanem vend. Olin väga oodatud laps sugulase jutu järgi ning mul oli olemas kõik mida üks pere endast ette kujutama peaks – ema, isa, vend, vanaema ja vanaisa. 

Lasteaias oli algselt kohanemine võõraste inimeste keskel raske, kuid õnneks võeti mind üsna ruttu omaks. Mäletan, et mul oli probleeme rääkimisega ja vajasin logopeedilist abi ning tänu ema sõbrannale, kes seal samas lasteaias töötas, sain ma vajaliku abi koheselt. Sõpru oli mul palju, kuid aja jooksul tekkisid paar parimat sõbrannat kellega suhtlen tänaseni. Ema oli mul väga hoolitsev, isast ma suurt kahjuks ei mäleta, kuid teiste inimeste juttude põhjal oli ta väga kaitsev ja hoolitsev olnud. Aasta peale minu sündi, sündis mulle ka teine vend kellega sain palju koos olla ja lasteaias käia. Praeguseks on see mind üsna palju mõjutanud, sest tean kui oluline on pere ja kui tähtis on esimestel eluaastatel lapse kõrval viibida. 

Järgnevat etappi minu elust võiks liigitada kui segaseks ajaks ning väga palju vastuseta jäänud küsimusi on õhus veel tänase päevani. Umbes nelja/viie aastaselt tekkis kodus ümberkorraldus, kus perekonda kui sellist enam ei olnudki ning kadunud olid vanavanemad ja lahkunud oli isa. Ema oli ühtäkki muutunud kurvaks ja hakkas palju tööl olema. Vanem vend oli kord rõõmus, kord vihane. Mina loomulikult sellest aru ei saanud ja keegi meile olukorda ei selgitanud ka. Ema toetust enam ei olnud ja me pidime toetuma iseendile. See avaldas mulle väga suurt mõju. Olles ise veel noor tuli mul hoida oma  väikest venda. Tänu sellele kogemusele õppisin üksi toime tulema ning teiste eest hoolitsema. Emotsioonide väljendamine oli meie peres rangelt keelatud ning selle tõttu käisid mul need väga tihti üle pea. Õppisin väga hindama sõpru, nendega koos veedetud aega ning looduses viibimist – naudin seda praegugi.

Ühtäkki ilmus perre uus isa ning ema muutus rahulikuks ning tundus õnnelikum. Vanem vend muutus rahutuks ja näitas välja mässumeelsust. Enda tundeid ma väga ei mäleta, ent kuuldust selgus, et olin muutunud ka väga mässumeelseks. Koolis õnneks probleeme ei esinenud, tänu õpetaja rangele hoiakule. Klassikaaslastega vedas mul väga, sest enamustega olin tuttav juba lasteaiast saati.
Ma olin nagu kaheks isiksuseks muutunud. Üks mina oli hea kooliõpilane, kelle elu oli ilus, teine, aga kodune mina, kes oli väga vihane ja mässumeelne. Mäletan hästi kuidas reageerisin iga isa öeldud asja peale ent paegu mõtlen, et kuidas ta küll mind välja kannatas. Põhikooli aeg oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske ning see on olnud minu elu üks suurimaid pöördepunkte. Sõbrad olid mulle alati toeks ja ükskõik millal ma neid vajasin, olid nad mul olemas. Kooli ajal tekkis mulle veel üks sõbranna juurde, kelle ema avas minu elus suletud ukse. Käisime kogu aeg üksteisel külas ent tema ema oli alati kuidagi imelikult ärevil ning see jäi mulle hästi silma. Ta küsis pidevalt, et miks sa isa haual ei käi ja kuidas sa oma kasuisaga läbi saad. Mis haud? Mis isa? Need olid minu suurimad küsimused. Tuli välja, et tema ema ja minu isa olid töökaaslased ja minu isa ei olegi tegelikult minu isa. Suures segaduses ja šokis olles nõudsin selgitusi. Sõbranna ema võttis mind kaasa ja näitas kuhu mu isa maetud on, kuid oma emale ma sellest ei rääkinud. Seedisin seda asja ja hakkasin kodus fotoalbumeid otsima, et leida mingit tõestust ning selle ma ka leidsin. Surnud! Minu isa on surnud! Ootasin, millal ema koju tuleb, et saaksin nõuda selgitusi ning õhtuks ta siis tuli, kui kõik mu tunded olid üle pea keenud ja ma hakkasin karjuma ning südamest nutma. Ta seisis tardunult ja ainuke asi mis ta ütles, oli see, et kõik see olevat olnud tõsi. Ma kadusin oma mõtetesse ja kaotasin ära ümbritseva, kuniks ühel hetkel püksirihm minu poole lendas. Tulin oma mõtetest välja ja nägin, kuidas kasuisa mind nüpeldab. Ma ei mäleta, et ta oleks põhjust öelnud, kuid ma võisin vaid oletada, et tegin emale oma karjumisega liiga.

Emal sündis vahepeal veel kaks last. Mina aga sain ikka veel peksa ning põhjused olid seinast seina. Lõpuks sain juba lihtsalt niisama, sest see oli tal harjumuseks muutunud. Mu ellu tulid uued sõbrad ja ma hakkasin viibima võimalikult palju kodust eemal. Sai palju proovitud nii tubakat kui ka alkoholi. Alkoholi kogus suurenes järjest ning järjest rohkem tuli juurde kahtlase taustaga sõpru. Ühel joomingul sattusime korterisse võõraste meestega ja seal jäin ma kuidagi hiljem ühega üksinda. See mees kasutas sellel samal öösel mind vägisi ära ning koju jõudmist ma ei mäletagi. Uksel seisis mu kasuisa väga vihasena. Ma jõudsin ainult korraks appi karjuda, kui ta mind järsku trepist alla lükkas. Olin tollel hetkel kaotanud teadvuse ning ärgates leidsin ma end juba haiglast. Nägin oma ema nutmas ja aina pead raputamas ning hiljem selgus, et kukkudes olin pea vastu treppi ära löönud, tulemuseks peapõrutus ja küünarluu murd. Jätsin päevapealt maha kõik uued sõbrad ning tegelesin ainult enda asjadega. Kuidagi sai lõpetatud ka üheksas klass, kuniks ühel päeval ema kolimisest teatas ning asjad kokku pakkida palus. Siin sain aru kui olulised on keskkond ja sõbrad. Õppisin hindama tõelist sõprust ja sain aru millega võib lõppeda ennasthävitav käitumine. Kasuisa käitumisest ei saanud ma aru ja füüsiline vägivald ei õigusta ennast ju mitte millegagi. 

Edasine areng on kui uue elu algus. Sain lahti vägivallast, ennast hävitavast seisust ja kõik tundusid õnnelikud. Vanem vend läks ülikooli, noorem kutsekasse ning mina ja väiksemad jäime emaga. Otsustasin minna ise ka tööle, sest emal oli üksinda raske. Kõik sujus kenasti ja ei läinudki kaua aega, kui tutvusin ühe noormehega. Meie suhe arenes väga kiiresti ja peagi kolisin ma tema juurde. Mäletan, et 8ndal raseduskuul ta enam ühel õhtul töölt koju ei tulnud ja ma sattusin paanikasse. Olin mitu tundi hirmul, kui ühtäkki ilmus minu ukse taha tema isa. Ta ei osanud alguses midagi öelda, kuid kui ta lõpuks suu lahti tegi, siis teatas, et tema poeg on surnud. Ma sain šoki! Järgnevatel päevadel tegelesin igapäevaste toimetustega ja lastega, et enda emotsioone tagasi hoida. Nutsin palju ning oli palju hetki, kui tahtsin lihtsalt kaduda ja end teise ilma saata, kuid siis vaatasin oma väikest last ja leidsin endas jõu, et toime tulla ja eluga edasi minna. Sel hetkel sain aru kui lühikene on tegelikult elutee ning kui oluline on olla oma lähedastele toeks. 

Mõned aastad hiljem kolisin taas ema juurest ära ning seekord ainult oma lapsega. Võtsin üürikorteri ja hakkasin käima uues kohas tööl. Peagi olin leidnud omale ka kaaslase keda ma meeletult imetlesin. Ta hellitas mind ja oli kogu aeg minu kõrval. Kurb tõsiasi oli paraku see, et kõik see ilu oli vaid näiline. Ma ei pannud üldse tähele seda kuidas ta kaudselt minult mu sõbrad ära võttis ning minu vabadust piiras. Otsustasin minna taas kooli, et saada kätte keskharidus, kuid paraku jäi see mõneks ajaks uue raseduse tõttu soiku. Ema nägi seda meest läbi ja ütles, et see asi lõpeb halvasti ent mina ei võtnud teda kuulda. Lapsega kodus olles märkasin järsku, et mees oli alalõpmata kuskil ära. Hakkasin tundma end üksiku ja õnnetuna, olgugi, et mul oli kaks last. Kui ta kodus oli, siis oli kõik valesti. Kord oli toit soolane, kord mina olin inetu. Ta eelistas iga kell oma sõpradega joomist pere asemel ja see muutus aja jooksul aina tihedamaks ning minu mõnitamine järjest hullemaks. Mõtlesin, et lõpetan gümnaasiumi ära ja küll aeg kõik paremaks teeb. Sõbranna tuli ja aitas mind lastega, et mul oleks kooli jaoks aega, kuid härrale see loomulikult ei sobinud ja tülisid tuli ainult juurde. Ühel päeval küsis mult mu õpetaja kas kõik on korras, mille tagajärjel puhkesin nutma ning jäin temaga terveks tunniks vestlema. Ta tegi mulle palju asju selgeks ning ma sain aru, et see suhe on läbi ja, et siit enam edasi kuhugile minna ei olnud. Koju jõudes ootas mind mu sõbranna ning mõni hetk hiljem tuli ka mees koju. Hakkas pihta järjekordne sõim, et mida kõike ma jälle valesti olen teinud ja kui vastik ma olen. Võtsin õpetaja nõu kuulda ning ütlesin selgelt välja mida ma temast arvan. Ta oli vait ja lahkus. Õhtul panin lapsed magama kui järsku kuulsin kuidas aken sisse löödi. Härra tuli akna kaudu tuppa ja esmajoones vihasena minu juurde. Rääkis oma pool tundi sellest kuidas mina tema elu ära rikkusin ja kuidas ta saaks mind mõne minutiga ära tappa. Õnneks hakkas väiksem poeg täiest kõrist karjuma, tänu millele mees mu lahti lasi ning nõudis lapse vaikima panemist. Mul käis selle aja jooksul terve elu silme eest läbi. Õnneks see aeg, kui ma last magama panin, jäi ka härra magama. Mina see öö magama ei jäänud ja ma teadsin, et pean lahkuma. Helistasin öösel sõbrannale ja samuti ka oma emale. Ema ei öelnud sõnagi. Kosutus vaid ohatus, millele järgnes: “Lõpuks ometi!”. Hommikuks viisime lapsed mu ema juurde ja ma olin juba enamus asjad ära pakkinud, kui härra üles ärkas ja ette-taha vabandama hakkas, väites, et olen järsku kõiges nii hea ja tore. Õnneks jäin endale kindlaks, ajasin selja sirgu ning lahkusin. Siit peale hakkasid mul tekkima esimesed märgatavad terviserikked – kuumahood, minestus tunded, paanikahood, seletamatu ärevushäire. Käisin aasta jooksul oma kümme korda arsti juures teste tegemas. Viimased korrad kui arstile läksin, ütles ta mulle otse välja, et: “Kuule tüdruk, sul pole midagi viga, lõpeta ära!” Ma olin nii solvunud. Kuidas ma sain endale ise haigusi välja mõelda?! Pulss oli ju päriselt kõrge ja seda näitas aparaat. Pika peale hakkasin lõpuks ise ka teda uskuma ja õppisin elama koos selle teadmisega. 

Mulle tekkis veel üks meessoost sõber, kellega astusin suhtesse ning kellele rääkisin ka oma eelnevast suhtest. Aja jooksul kiindusin ma temasse aina rohkem. Eriti siis kui nägin, kuidas ta mu lastega suhtleb ja neid hoiab. Hiljem kolisin tema juurde koos tema ema ja isaga. Tuli välja, et ka tema emal on olnud sarnane elukogemus ning ta mõistab mind. Muutusin tema emaga väga lähedaseks. Öeldakse küll, et kaks naist ühte majja ei mahu ent meie mahtusime. Mõned kuud hiljem me abiellusime mehega ja saime ka lapse, tütre. Ma olin nii õnnelik. Järsku leidsin aga postkastist kohtukutse, milles kirjas see, et poisi isa nõuab lapse näitamist. Kurtsin sellest oma ämmale ja ta helistas koheselt oma tütrele kes töötas kohtus. Lõpuks käisime läbi mitu kohut, üheski mees õigust ei saanud. See kogemus oli mulle järjekordne õudne kadalipp, mis tõi kõik halvad tunded minus esile. Päevast päeva läks olemine aina raskemaks. Tekkis tõsine depressioon, pidev väsimus ja rahutus. Väiksemal pojal tekkisid probleemid lasteaias ja selle tõttu pidin hakkama ise kohal käima. See aeg oli totaalsesse auku vajumine.
Ühtäkki olin töövõimetu ja suutsin ennast vaevu liigutada. Olime lapsega paar päeva juba haiglas olnud kui psühhiaater küsis, et kas kõik minuga on korras. Ütlesin jah, kuigi mõttes tahtsin ta pikalt saata ja haiglast ära minna. Arst soovitas tungivalt mul psühhiaatri juurde minna ning peagi kõndisingi samal korrusel vägagi rõõmsameelse arsti juurde ja kuskil poole tunni pärast mõistsin, et tal võib õigus olla. Sain diagnoosiks raske depressiooni, generaliseerunud ärevushäire ja paanikahood. Laps sai diagnoosiks ath. Mõlemale kirjutati välja ravimid ning suuresti tänu ravile sain kuu ajaga tagasi oma liikumisvõime ja kolme kuuga töövõime. Läksingi lastekodusse tööle ja hakkasin vaikselt elu jälle nautima, kuniks mu ema sai kopsuvähi diagnoosi. See lõi mul jalad alt ära ja ma ei suutnud seda uskuda. Aasta aega käisime koos arstide vahet, kui ühel päeval helistati ja teatati, et ema on haiglas. Mitu päeva olin tema kõrval ja hoolitsesin tema eest. Ema kahjuks lahkus meie seast mõned päevad peale oma sünnipäeva. Ma ei olnud võimeline minema tema matustele, sest ma lihtsalt ei leppinud olukorraga. 

Mida rohkem ma õppisin tundma oma haigust, seda väiksemaks läks hirm. Käisin palju teraapias ja õppisin eluga toime tulema ning jõud ja tahtmine viisid mind edasi. Minu enda lapsepõlv ja elukogemus arendasid minus tugevat motivatsiooni ja tekkis soov teisi aidata. Ma ei ole üksi ja alati leidub keegi kes on mu kõrval! Usk ja lootus aitas mul ellu jääda!

Ja mis peamine – ma olen elus ja ma olen õnnelik!

Lugu toimetas Teeviit sisuloome tiimi liige Mariliis Lulla

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus