Teeviit loomekonkursi “Mina olen muutus” parimad luule ja proosatekstid

06.11.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Muutus ja ego

Tõega kriipides hingel’ teen valu,

poetan end silmi kui tulijää.

Inimkond tulevat enam ei talu –

on hirm, et armastus pimedaks jääb.

Kui kõik on selge, siis milleks veel vaja

valetada, sajatada, lubada?

Mõttetust lootusest kindluse rajan,

muutus’murega ehin tuba ma.

Eliise Lohk saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 7–12-aastaste vanusegrupis I koha.


Mina olen muutus

Oli kord hetk,

kus murdusin ma.

Vaja ette võtta suur retk,

et sellest välja saada.

Sõbrad kõik tõrjusid mind,

rääkida ei tahtnud keegi.

Mõtle ise, kuidas nad vaatavad sind

ja irvitavad ümberringi.

Oleksin olnud nagu neetud,

rohkem isegi, kui vaja.

Miks mind supi sees pikalt peetud

ja keegi mind ei taha?

Oli nii kestnud kuu, kaks,

hakkasid asjad lahenema,

ei olnud õhk enam paks,

suhted hakkasid tahenema.

Lõpuks kõik korda sai,

sõbrad oleme taas,

see hingele mõnus pai – 

oleme üksteisele õhk ja maa.

Maritte Mallas saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 7–12-aastaste vanusegrupis II koha.


Suvi

Käes on meil suvi,

sealt näeb tuvi,

selle vastu on meil huvi.

Suvi, suvi, suvi!

Tuli, tuli, tuli 

meile külla kauaks ajaks.

Saame ujuda 

sinisel merel.

Saame päevitada

kollasel liival.

Saame puhata looduses,

matkata samuti.

Mõnuleda, lihtsalt.

Niisama, suve moodi.

Rosali Lehtsalu saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 7–12-aastaste vanusegrupis III koha.


tants 

tants 

on see, kuidas mu hing armatseb. 

ta eksib nootidesse 

ja tunneb erutust, kui varbad katsuvad kylma põrandat. 

mu hing 

on kiimas tyhja tantsusaali pärast 

mu hing 

ihkab lendlevaid käsi 

ja kergelt kekslevaid jalgu 

mu hing 

tahab katsuda higiseid peegleid 

mu hing 

soovib uppuda meeldivasse yksindusse ja vaikuseta ruumi 

mu hing 

soovib tantsida, kuni ma suren 

kuni ma ei tunne enam midagi 

kuni ainuke asi 

mis mind 

vaevab 

kummitab 

kutsub 

huvitab 

on tants.

Katrin Kõuts saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 13–18-aastaste vanusegrupis I koha.


Seks

Miks? Seks.

Selle jaoks.

See järgneb meile nagu vari.

Nagu vari õhtu eel,

need viled,

need žestid,

need sõnad.

Ta keeras autoakna lahti, et minu poole vilistada,

ta järgnes mulle, kuni sai aru, et lähen kaubanduskeskusesse. Koolis oli loeng soorollidest,

naist usutakse, kui ta ütleb, et mees vägistas teda,

selleni jõudis jutt,

karjusin nende peale, kes seda ütlesid.

See järgneb nagu vari.

Kaheksa-aastane ei peaks arvama,

et leopardi prindiga kleit

on miski, mis kantav vaid hooramajas,

ei peaks arvama,

et see, kuidas ta riietub, mõjutab inimeste arvamust temast. Kaheksa-aastase keha ei pea olema seksikas. 

Kolmeteistaastase keha ei pea olema seksikas.

Ükski tüdruk üheski vanusegrupis

ei peaks kandma kleiti, meiki, kui ta ei taha.

See järgneb nagu vari,

on seda alati teinud.

Järgneb nagu vari.

Seks järgneb nagu vari.

Ja mina soovin vaid päikest, mis paistaks lagipähe.

Elisabeth Sirel saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 13–18-aastaste vanusegrupis II koha.

19–26-aastaste vanusegrupis 


Tuuleveski

Juuli muru kõlab karskena

Sinitaevas maitseb värskena

ja nõlva peal seisab tuulik

Ojad sillerdavad päikse all

Tuule häält kuuleb kaugemal

ning ta laulab kui laulik

Tuuleveski minu ees

tiivad keerlevad

Miski ei tundu õige

Kivid suruvad sees

Sõrmeotstest veidi väriseb

südames kergelt heliseb

Suud kinni tema hoiab

Liblikad kõhus küll liiguvad

Hinge nad ka siirduvad

kuid tõde nad ei leia

Aga kui saaksin lennata

üle põllu avara

Püüda tähti pessa

ja õiget tunda

Siis ma enne ei lasku

kui torm ei saabu

Ma enne ei naase

kui veski ei vaibu

Pääsküla raba

Sääsed on suvel liiga tüütud,

seega ma panen terve raba põlema.

Kõik su kuriteod on siin süütud,

isegi kui männimetsad on hõredad.

Ma pritsin verd valgetele kaskedele

ja hõõrun seda vastu sammalt.

Naabrile pole vaja öelda tere,

kui ta sulle kirvest kätte annab.

Kui näed Pääsküla raba,

on meel ainult vaba,

sa ei pääse enam siit välja.

Kui oled Pääsküla rabas,

on inimene su taga,

kuid ta ei näe enam selline välja.

Mehed karjuvad täiest kõrist,

sest keegi astus vanale miinile.

Muidu pole seal midagi tõsist,

see on vaatamisväärsus siilile.

Rabas kõik vaikselt sureb ära,

aga laibad ei kao kuskile ära.

Mudaplekid tulevad varsti ära,

aga hais jääb ikka ninna kinni.

Olen kalana sündinud

Ma olen kalana sündinud

ja teadnud ainult merd

Ei ole ma kunagi kõndinud

ega näinud inimverd

Õhku mul annavad lõpused

mu saba mind edasi viib

Soomustega on kaetud mu põsed

ja mu uim on mu tiib

Vahel vaatan pinna poole

olen näinud elu väljaspool vett

Inimene vaatab mere poole

tal kannad ei puuduta vett

Õhku tal annavad kopsud

jalad teda edasi viivad

Põsed on punased ja paksud

ning sõrmeotsad on ta tiivad

Kui ta annaks mulle oma käe 

kui mul tahtmist pinnale jaguks

Ega minu hõbedane pea

ei muutuks rannal merevahuks?

Kuid miks peaksin kõndima 

kui oskan juba niigi ujuda

Olen kalana sündinud

ja merre saan kuuluda

Vahel mind aga öösiti vaevab

mis laiub mägede taga

Kuhu kaovad inimesed laevalt

kui kai pealt tulevad maha

Oleks ma vaid inimkerega

saaksin näha seitsme maa taha

Nii et leping tumeda merega

ei tundu enam nii paha

Meri seega andis mulle jalad

ja võttis endale mu hääle

Kurvalt vaatasid teised kalad

et mind enam nende seas ei näe

Pistes pea veest välja

tunnen õhus kuiva kuumust

Nüüd näen peale rannavälja

ka terve maapinna suurust

Päike ei halasta kehale

mida enam ei kaitse soomus

Jäsemed ei oska midagi teha

kui neil vastuoluline loomus

Hingata on liiga palju õhku

sammud edenevad tasa

Edutust päevast sai õhtu

kui põselt voolas alla pisar

Ma pole siiski loodud siia

aga kui juba jalad saanud

ei teeks mulle eriti liiga

seada panga poole sammud

Suurt keharaskust vinnasin

uute kätega end tõmbasin

kuni kõrgelt kaldalt vaatasin

vaatepilti, mis lummas mind

Pole kunagi teadnud

et maad ja merd lahutab piir

pole kunagi näinud

sealt kerkivat koidukiirt

Harjumuslikku taevast

kogesin esimest korda

Hoolimata kala vaevast

on midagi taga hoida

Selja taha jääb mulle saba

ja lõpused kaunistavad kaela

Ma võib-olla kunagi ei kõnni

nii kergelt nagu teised

Ja hingetõmbeks läheb

mul alati rohkem vaeva

Kuid tuul andis mulle hoogu

sest sündisime kõik maakoorest

Ei olnud ma selliseks loodud

kuid eksisteerin sellegipoolest

Võrreldes teiste jalgsetega

on mul nii palju veel käia maha

aga võrreldes algsega

on mul neist palju rohkem selja taga

Olen kalana sündinud

aga tean nii maad kui merd

nii ujuda kui ka kõndida 

ja niiviisi jagan pooleldi inimverd

Sanna Kruusmaa saavutas luule- ja proosateksti kategoorias 19–26-aastaste vanusegrupis I koha. 


Mina olen muutus

Muutus on hetk.

Muutus on hetk, mis ühendab millegi võimatu võimalikuga, kuigi võimatus on inimkonna suur ebapädevus. Mina olen muutus kõigele. Mina olen muld, kellest saaks sündida leegitsev taevatäht, elutsev mikroorganism, ja kui vaja, ka laudaaken. Mina lendan, mina ei kõnni, ma hõljun. Mina tõestan, et must on valge, kapiuks on sipelgasiil ja on alati olnud. Aga selles loos pole vaid vastandid, näiteks heleoranž võib olla veel heledam oranž, kui tahan.

Olen ka kõik muu, mis tähendab lõpmatus ja koht, kus lõpmatus hakkab lõppema. 

Mina tean, kuulen, hõiskan, et on nii. 

Ehkki vaid siis, kui sulg puudutab pärgamenti, olen ma muutus.

Kairit Kolk – žürii lemmiku auhind tekstile, kus kohtuvad kirjutamisoskus ja -lust.


Teekond paremuse poole

Maailm on nii pisikene

ja korraga nõnda suur

sinitaevas valvab päike

maapinnas kindlalt püsib juur

Kas maailm saab muutuda veel paremaks?

ei, sest ka must ise ei värvu valgeks

kuid meie saame olla muutus

olla see ere allesjäänud lootus

„Mida mul on pakkuda maailmale?“

pidasin ma kord aru

pigem iseendale

hetkeliselt tühjaks oli voolanud mõtete varu

Taipasin, et ma ei pea liigutama mägesid 

ega otsima endas neid imevägesid

las ma olen lihtsalt hea ja soe

kurjus siin elus enam ei loe

Nii need muutused tulevad

kui uks avada õnnele 

ehk teisedki neid mustreid jälgivad

ning asuvad sellel teekonnal teele

Kertu Kändla – eriauhind mõtlema paneva luule eest.


Teeviit Noorteinfoportaali poolt välja kuulutatud loomekonkurss toimus 14.03.22–31.08.22 Euroopa noorte aasta raames ning selle tingimuste kohaselt avaldatakse parimad tööd Noorte Ekspressi novembrikuu väljaandes ja Teeviit portaalis.

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend