Sigridi kogemuslugu: mine ja ole see muutus, mida tahad maailmas näha

Noorteinfoportaali‌ ‌Teeviit‌ ‌2020‌ veebruarikuu ‌teemaks‌ ‌on‌ osalus, alapealkirjaga “Iga noor loeb”, milles tutvustame teile erinevaid külgi osalusest ning koolidemokraatiast. Seetõttu oleme teinud loo aktiivse noore Sigrid Laurikaineniga.

Minu nimi on Sigrid Laurikainen ja olen 22-aastane tudeng Tallinna Tehnikakõrgkooli Teenusmajanduse Instituudi ärijuhtimise erialal. Kooli kõrvalt töötan ka hotellis administraatorina ning tegelen vabatahtliku tööga nii palju kui aeg lubab. 

Osalusmaastikule sisenesin ma 2013. aasta suvel kui käisin esimest korda Jõgevamaa Noortekogu korraldatud suvepäevadel. Peaaegu, et koheselt võlus see teema mind ja otsustasin astuda liikmeks. 2013. aasta oli minu jaoks muutuste aasta – aeg oli jätta hüvasti põhikooliga ning astuda gümnaasiumisse ning sellega seoses lubasin, et ma annan endale võimaluse – ma enam ei tahtnud olla see vaikne kuskil tagapingis, vaid ma tahtsin olla osa muutusest. Ja selle võimaluse osalusmaastik mulle ka andis.

Vabatahtlikuna selles valdkonnas olen ma olnud juba ligi kuus aastat. Nende aastate jooksul olen ma osaluskogus olnud nii liige, juhatuse liige, esimees kui ka mentor. Samuti olin mitmeid aastaid Eesti Noorteühenduste Liidus vabatahtlik. Ma olen saanud korraldada sündmusi nii enda kodukoha kui ka maakonna noortele, samuti olen käe külge pannud ka üle-eestiliste sündmuste korraldamisele. Enda jaoks kõige märkimisväärsem saavutus selles valdkonnas on 2014. aastal Arvamusfestivalil noortelava arutelude korraldamine ning 2018-19 aastal Mustvee Valla Noortevolikogu loomine. 

Kuus aastat tundub kohati pikk aeg ühes valdkonnas vabatahtlikuna tegelemiseks, kuid ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi teise vastu, sest see mida ma nende aastatega kogenud ja õppinud olen on minust kasvatanud sellise inimese nagu ma olen praegu. Kui põhikooli lõpus inimesed kirjeldasid mind kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest, siis praegu pole sellest väga midagi alles. Tänu osalusmaastikul tegutsemisele olen ma avatum ja julgem ja ei karda enam öelda seda, mida ma arvan, et on õige – osalemine andis mulle hääle, mida ma arvasin, et mul ei ole. 

Kõige meeldejäävam hetk nende tegutsemisaastate jooksul on arutelu Jõgevamaa Noortekogu jätkamise/lõpetamise osas, kus ma sain aru, et ma olen päriselt midagi teinud ja nakatanud teisi selle aktiivsuspisikuga. Näha seda sära kellegi teise silmis kui ta räägib, et liitus osaluskoguga, sest nägi mu aktiivsust ja see kõnetas teda ja ta tahtis ka osa sellest olla on ausalt öeldes kõige imelisem tunne – mitte ükski tänukiri ei ületa seda tunnet kui sa tead südamest, et sa teed õiget asja. Ja sellised positiivsed hetked, kus näed sära ja tänu teistes inimestes on minu suurimad motivatsiooniallikad olnud sel teekonnal. 

Minu jaoks kõige suurim väljakutse oli „ei“ ütlemine – ma lihtsalt ei osanud seda ja see tundus nii ebaloomulik mu jaoks, sest ma ju tahtsin kõike teha ja korraldada ja olla nagu väike Duracelli jänes, kelle jaks otsa ei saa. Kõige raskem oli endaga silmitsi seista ja lõpuks tunnistada endale, et nii see jätkuda ei saa: muidu oleks läbipõlemine mitte nurga taga vaid ma peaks sellega silmitsi seisma. Oluline on anda ka endale aega ja delegeerida – see pole ühe-mehe-show, see on meeskonnatöö. 

Kui vähegi võimalik, siis ma soovitan kõigil vabatahtlik töö osalusmaastikul vähemalt korra ära proovida, kas siis osaledes kooli õpilasesinduses, osaluskogus või mõnes suuremas organisatsioonis vabatahtlik olles. See üks samm võib olla millegi uue ja huvitava algus. Võin omast käest öelda, et need kogemused, kontaktid ja uued tutvused tulevad kasuks ka edaspidi. Minge ja olge see muutus, mida te tahate maailmas näha, sest ega kui ise ei tee, siis ei pruugi keegi teine seda ka teha. 

Küsis Teeviit vabatahtlik sisuloome tiimijuht Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus