Persoonilugu William Kassiga: proovi ja katseta, ära anna alla

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu pealkirjaks on “Sina vastutad!”. Peamiselt keskendume sellel kuul turvalisuse teemadele. Seetõttu oleme teinud loo William Kassiga, kes on noorteinfoportaali Teeviit kiivrikampaania mõjuisik.

Rääkige veidi endast.

Olen William Kass, Tartus üles kasvanud 27-aastane BMX-trikirattur, loomakaitseaktivist, Youtuber, noorsootöötaja, treener, ürituste korraldaja, kommunikatsioonispetsialist. Lisaks kõigele sellele olen üle 10 aasta oma elust pühendanud loomaõiguslusele ehk olen täistaimetoitlane (vegan) ning järgin ka straight edge ehk mõnuainete vaba elustiili. Armastan reisimist ja füüsiliselt aktiivset, adrenaliinirohket elu.

Räägi, millega sa täpsemalt tegeled?

Tõenäoliselt käib kiivrikampaaniaga seoses küsimus eelkõige mu spordiala kohta, seega sellele oleks vastus, et veedan suure osa oma elust kahel pisikesel rattal veeredes ning puistan sinna vahele mõned keerutused, saltod ja libistamisedki. Kuna olen juba rohkem kui poole oma elust sellel alal veetnud (alustasin 2006. aastal, enne seda sõitsin paar aastat ka rula ja trikirulluiskudega), siis olen jõudnud selle kõige vahepeal juhtida Tartu Skatehalli, korraldada erinevaid võistluseid, sealhulgas kogu maailmas tuntud Simple Sessionit, vedada trikirattakooli BMX Akadeemia, teha Youtubes eestikeelseid videoõpetusi ja vloge ning reisida ja võistelda välismaalgi.

Kuidas sa selleni jõudsid? 

Kaks sõna – Simple Session. Tegelikult võiks alustada sellest, et ma olin alati põnevust otsiv noor. Üpris noorena nägin üht Pepsi reklaami, kus trikirulluisutajad sõitsid läbi linna ja see tundus üks kõige vingemaid asju üldse. Kuid enne uiskusid jõudsin ma hoopis rulani, tõenäoliselt võib selles osas tänada sarja Jackass või filmi Back to the Future. Armastasin rulaga sõitmist, kuid kahjuks polnud ma selles eriti hea. Kuid üks kord rulaparki minnes käis seal mingisugune võistlus ja juhuslikult olid BMX-ratturid oma sõitusid tegemas. Piisas vaid ühe salto nägemisest ja ma tundsin, et see on minu asi. Selle hetkega sai mu pähe istutatud trikiratta ostmise seeme. Suutsin selle ka oma sugulasele pähe määrida ja temal õnnestus see endale ka üks hetk saada. Mäletan, et lõpuks sõitsin mina ta rattaga rohkem kui ta ise. Üritasin tema rattaga võimalikult kiiresti palju trikke ära õppida, et saaksin oma vanematele tõestada, et ma päriselt ka tahan sellega tegelema hakata. Lõpuks see õnnestus ja sain oma esimese ratta ning leidsingi oma päris kire. Aastaid hiljem sain teada, et see sama võistlus oligi see üheks maailma suurimaks ekstreemspordisündmuseks kasvanud üritus. Sel aastal sain ringiga oma panuse anda tagasi sellesse, mis minus algselt selle tule sütitas. 

Mis on olnud sinu suurimad õnnestumised? 

Ma arvan, et mu kõige suurim õnnestumine elus on olla tänasel päeval siin. 10 aastat tagasi poleks ma uskunud, et see on võimalik. Ma olin üks väga depressiivne, elus ja inimkonnas pettunud noor, kes tõsimeeli uskus, et ta ei jõua 25. eluaastani. Mu kirg BMXi ja loomaõiguste vastu on andnud mu elule mõtte, straight edge hoidnud mu mõtlemise selgena. BMX on viinud mu sõna otseses mõttes teisele poole maailma, näidanud teistsugust elu ja inimesi, olnud mu n.ö tööriistaks ka teiste aitamiseks.

Mul on nii hea meel olnud näha inimesi, kelle eludesse ma olen suutnud jätta jälje – olgu see siis inspireerimine olema tervislikum, tegema keskkonna ja loomade nimel paremaid valikuid või midagi muud. Täna tunnen ma, et elus olles olen ma ühiskonnale kasulikum kui kirstupõhjas lamades.

Aga ebaõnnestumised? 

Väike perfektsionist minu sees ütleks, et igas päevas on ebaõnnestumiseid, sest tahaks veel rohkemat igast hetkest välja pigistada, kuid üldpildis arvan, et mul on isegi raske tuua midagi sellist konkreetset välja. Ma kahetsen, et ma ei jäänud Austraaliasse elama, kui mul oli selleks võimalus, kuid ma olen sellegi suutnud enda kasuks tööle panna. Igatsen sõpru ja sealset kliimat ka nüüd aastaid hiljem. Loodan sinna kunagi tagasi jõuda ja äkki elama jäädagi.

Mida sa oled sellest kõigest õppinud?

Elu on maagiline ja avastamist väärt. Ühtlasi on ta ka habras ja lühike. Kui sa tunned, et oled siin ja praegu lõksus, siis võta end kokku ja tee midagi selle muutmiseks. Astu oma mugavustsoonist välja, näe vaeva ja liigu mujale, kui su süda seda nõuab. Sea eesmärke, valluta need ning võta järgmised ette. BMX on mulle õpetanud, et läbikukkumisi kartes ei saagi eduni jõuda – ma pean vahel sadu kordi kukkuma, et saada see üks trikk tehtud, mida ma ei pruugi enam kunagi rohkem teha, kuid see üks õnnehetk oli seda igati väärt – eriti juhul, kui keegi selle veel videole püüab, et see ajalukku kinnitada.

Millised on olnud suurimad väljakutsed?

Minu jaoks on läbi elu olnud suurimaks väljakutseks depressiivsete mõtetega võitlemine. Juba 12-aastaselt panin endale esimest korda nööri kaela ja kuigi ma olen täna sadu kordi õnnelikum, siis vahel taban end endiselt sellelt rajalt. Ma olen leidnud oma moodused sellega võitlemiseks ning vahel on keeruline inimestele seletada, et miks mulle teatud tegevused või asjad ei meeldi. Näiteks on kogu jõuluperiood minu jaoks alati üksildane, kuid ma ausalt eelistan seda, sest nii on mul lihtsam olla. 

Rääkige üks meeldejääv seik.

2015. aastal otsustasin jätta oma elu Eestis, oma unistuste töö pealt skatehallis lendasin teisele poole nmaailma, Austraaliasse. Kaasas vaid riided ja mu jalgratas. Melbourne’I lennujaamas panin ratta kokku ja väntasin kohe esimese asjana rulaparki, et leida mõni rattur, kelle juurde end ööbima rääkida. Jõudsin kohale – null ratturit, kõik rulatajaid täis. Kõigil kiivrid ja kaitsmed. Ma olin šokis – Eestis on see kultuur lihtsalt nii erinev, kiivri kandmine on justkui häbiasi. Aga seal nägin ma endast kaks korda vanemaid mehi minu kõrval sõitmas suuremaid rämpe, kui Eestis kunagi olnud on ja enamik mõistsid turvavarustuse vajalikkust. See süstis minuses teadmise, et nendel spordialadel on võimalik ka 40- või 50-aastaselt tegeleda, minu mõistes elu päriselt nautida. Kuid see eeldab ka enda eest hoolitsemist igas mõttes – toitumine, venitamine ja ka kaitsevarustuse kandmine. Igatahes, esimese kuu jooksul Austraalias sõitsin ma pea iga päev, mitmeid rulaparke päevas, väntasin igale poole ja ööbisin rohkem kui pooled ööd sellest kuust kusagil õues magades – rulaparkides, palmide all, rannas. Ja ma olin õnnelikum kui kunagi varem. See oli nii uskumatu kuu, sest juba kolmandal päeval varastati mu ratas ära ja kolm päeva hiljem leidsin ma selle ise teiselt poolt 4.2 miljoni inimesega linna juhuslikult üles. Tol hetkel ma hüppasin sõna otseses mõttes õnnest, sellist asja polnud ma kunagi varem tundnud. See oli nii elumuutev kuu, kogu aasta oli imeline ja seikluseid täis.

Mille üle oled sa kõige uhkem?

Olen uhke, et olen suutnud inimesi inspireerida. Olen uhke, et olen suutnud edukaid üritusi korraldada. Olen uhke, et olen ise enda tööga viinud oma unistused ellu. Olen uhke, et olen teinud õiged valikud.

Kui oluline on sinu jaoks turvalisus? 

Kuigi mulle meeldib riskida ja piire testida, siis ühtlasi on tegelikult ka sõnal “turvalisus” minu südames suur koht. Olgu selleks turvaline elukoht, turvavarustuse kandmine tööl või sõites, ma tean, et tänu nendele on võimalik nii palju rohkemat teha ja elu päriselt nautida. Oma pika ekstreemspordikarjääri vältel olen ma oma nahal kogenud nii palju. Ma ausalt ei oska enam kokku lugedagi, kui palju ma olen luid murdnud, liigeseid välja väänanud, õmblemas käinud või pead ära löönud. Enamiku ajast ma ei lähe arsti juurdegi, sest oskan hinnata, kas tulen ise vigastusega koduselt toime või vajab see meditsiinilist sekkumist. Pea kogu mu keha on mingil perioodil katki olnud. Kuid üks asi on kindel – luumurrud ja nahk paranevad, kuid ajukahjustused kipuvad olema pöördumatud ja pikemate tagajärgedega, eriti korduvate põrutuste puhul. Tean omast käest, et mis vahe on kukkuda kiivriga ja ilma. Vahel tähendab see peapõrutust või sõidupäeva jätkamist, halvemal juhul võib see olla elu ja surma küsimus. Läbi aastate olen näinud erineva raskusastmega vigastusi tööalaselt, oma sõprade ja iidolite pealt. Vahel on nii vähe vaja, et elu muutuks millisekundite kiirusega.

Uus-Meremaal elades olin osa ühest väga tõsisest õnnetusest ja kui ma poleks teadnud esmaabist midagi, siis oleks inimene oma elu kaotanud. Kui tal oleks olnud oma tavaline kiiver peas, siis oleks lugu olnud väga teistsugune. Oli õhtu ja me olime kolmekesi ühtede maailmakuulsate mullahüpete juures. Mina, üks vanem mees ja Uus-Meremaa Downhill MTB mitmekordne naisteklassi meister. See tüdruk oli juba mitu päeva tahtnud proovida suuremate hüpetega rada, eelnev õhtu sai minu järel ta sõbranna selle tehtud ja ta tundis survet, et peab ka proovima. Oma treeneri kogemusega ergutasin ta üles ja läksime seda sõitma, ma olin teda ju sõitmas näinud ja teadsin ta oskuseid, ma olin veendunud, et ta saab hakkama. Läksime rajale, mina väikese vahemaaga ees, tema järel. Kolmanda hüppe peal vaatasin õhus olles selja taha ja ei suutnud teda näha. Peatusin, ruttasin tagasi vaatama, et kas ta kukkus. Ja täpselt nii oligi, ta oli esimese hüppe valesti hüpanud ja teadvuse kaotanud. Ma olen harjunud sellist olukorda nägema, kuid ta oli väga kaua ära ja toibudes oli tunda, et kõik ei ole korras – ta ei liigutanud peaaegu üldse, kuid oli näha, et ta on ärkvel. Üks hetk jõudis kiirabi ja nad teadsid ka, et seis on kehv. Tüdruk lennutati helikopteriga teisele poole saart ja viidi kolmeks päevaks kunstlikku koomasse. Esimene uudis, mis ma kuulsin temast peale ta koomast ärkamist – “ta arvab, et ta on 5-aastane ja oma vanemate kodus.” Lisaks oli üks ta silmadest kahjustada saanud ning ta ei suutnud seda kontrollida. Ma tundsin end meeletult süüdi. Ma needsin fakti, et ma lasin tal rada proovida selle tavalise munakiivriga, kuigi ta tegelikult sõidab suuremaid radasid full-face kiivriga, mis kaitseb ka nägu. 

Ta mälu ja silm küll taastusid ajapikku, kuid ta jäi sealhulgas ilma oma tööst, juhilubadest, oma spordialast. Ja see juhtum mõjus ka minule laastavalt – ma arvasin, et ma ei julge enam kunagi kedagi õpetada, mind valdas küsimus, et kas ma ise julgen enam sõita kõrgemal tasemel? Kindel on, et ma ei julge enam kunagi tõsisemalt sõita täiesti üksi olles või ilma kiivrita. 

Ma tahan öelda ka seda, et tihti ei tule kukkumised sõitja enda oskamatusest, vaid välistest teguritest – tehnika alt vedamine, ilmastikutingimused või kellegi teise eksimus võivad olla saatuslikud. Selleks ei pea ka trikke tegema või sõitma ainult jalgrattaga. Olen isegi olnud väga lähedal oma pea vastu suurt kivi ära löömist, sest vanem proua astus ootamatult jalgrattateele ette ja talle otsa sõitmise asemel pidin järsu pöörde tegema, mis tähendas teel olevale obstaaklile otsa sõitmist, see omakorda lennutas mu õhku ja otse teise teebloki suunas. Minu refleksid ja kogemused suutsid mu napilt päästa surmast või halvatusest tol korral, kuid alati ei saa nii õnnelik olla. Ja selles olukorras võib see sama peas olev “munakoor” olla otsustav faktor. Mul on oma laubal juba arm sarnasest olukorrast, kus mul puudus kiiver.

Nõuanded noortele, kui nad soovivad selle alaga tegeleda

Tee seda kirega. Proovi ja katseta, ära anna alla. Ära võistle niivõrd teistega, kui vaid pigem iseendaga. Sea iga päev endale uued eesmärgid – näiteks iga kord sõitma minnes õppida uus trikk uues kohas ära. Räägi teistega, küsi küsimusi, jälgi teiste tegemisi, vaata videoid, käi võistlustel, toeta kultuuri ja proovi olla järgmistele põlvkondadele ka eeskujuks.

Mõtle enda tulevikule ja ohutusele – ükski soeng ei ole nii tähtis, et sa ei saaks oma pead kaitsta. Nii-öelda lahe välja nägemine on subjektiivne – sinu jaoks on lahe olla kaitsmeteta, minu meelest on tobe olla katkiste säärtega ja nutta, et sa ei saa mingit trikki teha, sest valus on ju. Mul on pigem valus vaadata, kui keegi sõidab ilma kiivrita, minu meelest näitab see pigem kogenematust – kui sa oled juba korra kukkunud, siis sa rohkem ei taha enam samamoodi. Küsimus polegi niivõrd KAS, vaid MILLAL sa kukud. Tegijal juhtub lihtsalt.

Pane need kaitsmed peale ja tee lahedaid asju. Nii nagu öeldakse, et teod räägivad rohkem kui sõnad, samamoodi ka su teod ja trikid skatepargis räägivad sinust rohkem kui su trendikas soeng ja kitsad teksad. See ei ole moelava, vaid koht, kus sõpradega koos sporti ja vingeid trikke teha. 

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus