Persoonilugu Teet Muistega: ühtse meeskonnana tegutsedes, saame jagu kõigest!

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu pealkirjaks on “Sina vastutad!”. Peamiselt keskendume sellel kuul turvalisuse teemadele. Seetõttu oleme teinud loo Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengiga Teet Muistega. 

Minu nimi on Teet Muiste ja olen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli II kursuse õe tudeng. Olen pärit Põlvamaalt ja lõpetanud Võru Gümnaasiumi. Olen enamus enda ajast pühendanud teiste abistamisele ja see ajendas mind minema ka õeks õppima. Lisaks sellele olen juba pea aasta aega töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi 2. intensiivravi osakonnas intensiivravipõetajana ning tulevikus näen ma ennast tegusa, rõõmsameelse ja abivalmis õena.

Eriolukorra alguses olin nii mina kui ka enamus Eesti õpilasi/üliõpilasi segaduses, et mis edasi saab ja kuidas toimub õppimine. Minul oli parasjagu pooleli praktikaperiood, aga kuna haiglates plaaniline töö lükkus edasi, siis jäi see pooleli. 2. intensiivravi osakonnast sai COVID-19 intensiivraviosakond ja selle tõttu pidin ka enda koormust tõstma. Enne patsientide tulekut õppisime, kuidas selga panna ja ära võtta isikukaitsevahendeid, kuidas näeb välja edasine osakonna töö ja milliseid reegleid tuleb jälgida. Üldiselt tööülesannetest palju ei muutunud, ent lisandus ulatuslik igapäevane pindade koristamine ja desinfektsioon, mis väsitas meeletult, lisaks soodustas väsimust ka järjestikune 3-tunnine FFP3 maski kasutamine. Igapäevane 12-tunnine töötsükkel oli jagatud neljaks ehk kolm tundi intensiivset tööd palatis ja kolm tundi puhkamist, kuid tihtipeale jäi puhkeperiood lühemaks ja palatisse tuli tagasi kiirustada. Puhkeperiood tähendas kõhu täitmist, veevarude täiendamist ja tukastamist, sest töö oli nii vaimselt kui füüsiliselt väga raske ja iga väiksemgi uinak/puhkus andis energiat edasi tegutsemaks. Kuna eriolukorra alguses oli tööd palju, siis minule kui õe tudengile anti teha ka lihtsamaid õendustoiminguid, mis andis mulle võimaluse ennast ka arendada erialaliselt.

Eriolukord mõjutas mind väga paljudest aspektidest, esiteks hakkasin tegema endale nädala menüüd, et käiksin nädalas korra poes ja et ei hangiks viirust pideval väljaskäimisel. Alguses võttis see palju aega ning tihtipeale ikka unustasin midagi ostmata, kuid lõpuks sai selline planeerimine rutiiniks ja edaspidiseks võtan sellise oskuse endaga kaasa. Teiseks, vabad päevad pidin ma veetma ühikas, sest kodus käimine oli keeruline – bussiliiklus hõrenes, kodused pereliikmed puutusid kokku riskirühmaga, mistõttu ei tahtnud ma kuidagi linnast viirust koju viia. Kolmandaks leidsin, et kodus/ühikas olles on võimalik teha efektiivselt trenni ning tulevikus ei ole vaja raisata raha jõusaali kuupiletitele. Lisaks leidsin endas oskuse teha imeliselt maitsvaid toite.

Olles paar nädalat COVID-19 sektoris tööl olnud, tuli osakonnajuhataja rääkima minu ja ühe mu kursakaaslasega, et kas me oleks nõus minema Tabivere hooldekeskusesse vabatahtlikeks, et ohjata sealset viiruse levikut. Alguses tundus see meie jaoks väga ootamatu ja hirmutav pakkumine, kuid ütlesime siiski tegusate noortena “jah”. Sellest sai üks töörohkemaid ja väsitavamaid nädalaid meie elus, sest Tabiveres vajas üle 20 patsiendi hoolt. Tabiveres hakkasime seitsmekesi tegutsema ning isoleerisime esmalt kõik patsiendid. Päevad olid pikad, aga meid kannustas adrenaliin ja tahtevõime. Meie kõige suurem ülesanne – et ei tekiks uusi nakatunuid, sai täidetud. 

Kui 22. mail sai ametlikult COVID-19 meie osakonnas läbi, on huvitav tagasi mõelda eriolukorra algusesse. Kui tulid esimesed COVID-positiivsed patsiendid ja enamik meist mõtles, kas mask on ikka hermeetiliselt peas ja kas kittel ilusti kinni ning riietumisele kulus pea 10 min, siis peagi muutus COVID-19 meie jaoks rutiiniks. Me ei kartnud enam seda viirust, vaid hakkasime selle vastu võitlema. Nägin, kuidas eriolukord pani meie osakonna töötajaid ühtse eesmärgi nimel tegutsema. Alles nüüd jõuab tegelikult kohale arusaam, mida nii mina kui ka paljud teised tervishoiutöötajad tegid, et päästa inimelusid. See tekitab rõõmsa ja õilsa tunde. 

Peale kriisi võin öelda, et olen valinud õige eriala ja tunnen ennast selles kindlat. Praegusest ajast võtan kaasa oskuse, kuidas töötada eriolukorras ning kuidas näeb välja elu pandeemia ajal. 

Gümnaasiumi lõpetavatele noortele, kes otsivad vastust, mis on kindel ja stabiilne eriala, siis peale eriolukorda võin tõdeda, et töötades kas arsti, õe, hooldaja/põetaja, füsioterapeudi, farmatseudi või teadlasena, võib kindel olla, et tervishoiusektoris on kriisiolukorras töö kindlustatud, sest abivajajaid on alati. 

Kahju muidugi hakkas mul nendest noortest, kes praegust eriolukorda võtsid kui puhkust, lõbutsesid parkides, pidasid pidusid ja said suuremate gruppidega kokku ning ei osalenud distantsõppes. Hetkelist olukorda oleks võinud võtta kui võimalust näidata maailmale, kui head meie noored oleme digimaailmas ning et ükski takistus meid ei mõjuta. 

Seega kokkuvõtteks: pärast eriolukorda saab öelda, et “ühtse meeskonnana tegutsedes, saame jagu kõigest!”. Olgu see siis töötades haiglas või jälgides kodus 2+2 reeglit. Ma usun ning loodan, et meil kõigil on midagi head kaasa võtta sellest kahest kuust, et igasugune järgmine kriis oleks meie jaoks lihtsam. Samal ajal muidugi lootes, et midagi sellist enam ei tuleks!

Küsis Teeviit vabatahtlike sisuloome tiimijuht Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus