Persoonilugu Roald Johannsoniga: naerata maailmale ja maailm naeratab Sulle vastu!

Noorteinfoportaali‌ ‌Teeviit‌ ‌2020‌ veebruarikuu ‌teemaks‌ ‌on‌ osalus alapealkirjaga “Iga noor loeb”. Sel kuul tutvustame teile erinevaid külgi osalusest ning koolidemokraatiast. Seetõttu oleme teinud loo Roald Johannsoniga, kes on tuntud telenägu, kuid Roald tegeleb ka veel heategevusega. 

Mis on sinu jaoks heategevus?

Heategevus on head tegemine ilma omakasupüüdeta. Kui see tuleb südamest ja on siiras ning oled valmis tegutsema teiste heaks. Heategevus võib olla ükskõik milline suurem või väiksem asi, mis on suunatud kellegi teise heaolu tõstmiseks.

Kus sa täpsemalt patroon oled?

Olen viimastel aastatel teinud koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga ning seetõttu olen nende poolt toetatud Peetri jooksu heategevusjooksu patroon. Peetri jooks on aastaid toetanud liikumispuudega lapsi, kelle taastusravi on tihti väga kallis ning mida Haigekassa toetab vähe. Olen selle jooksu patroon olnud viimased neli aastat ning näinud, kuidas need lapsed aja jooksul suuri edusamme on teinud. Selle aja jooksul on saanud toetust viis last: Jan, Hanna-Liisa, Kelly, Kevin ja Klerkon.

Kuidas sa selleni jõudsid?

Kuna Peetri põhijooksu kõrval on algusest peale toimunud ka heategevuslik jooks, siis otsisid korraldajad sellele üritusele tuntud inimese näol patrooni. Peetri jooksu heategevusjooksu esimene patroon oli 2016. aasta ajakirjanik Kerttu Jukkum ning alates 2017. aastast mina. Kuna selle jooksu osavõtutasudest sõltub otseselt see, kui palju on võimalik liikumispuudega lapsi aidata, siis otsustasingi anda oma panuse sellesse projekti. Loomulikult mõistan ma, et olles keskmisest tuntum inimene, aitab see ürituse korraldajatel paremini jooksule tähelepanu püüda, korjata rohkem osavõtutasusid, et üheskoos panustada laste taastusravisse ja arengusse. Kõik abisaavad lapsed on valitud TÜ Kliinikumi Lastefondi poolt ja arstid näevad neil võimalust ja potentsiaali ühel päeval iseseisvalt kõndima hakata. Muidugi tähendab see eelkõige lastelt endilt, aga ka nende vanematelt, meeletult tööd ja tohutult sihikindlust, aga kõige olulisem on ju lõppeesmärk. Iseseisvalt kõndimine on enamikule meist täiesti iseenesestmõistetav, kuid väga paljudele enneaegselt sündinud lastele paraku mitte. Ja kui mina saan sellel teekonnal neile abiks olla, siis teen seda hea meelega.

Mida sa ise sellest saad? 

Head tegemine peaks olema üks oluline osa inimese elust. Meie kõigi eesmärk võiks olla paremaks inimeseks saamine ning valmisolek teiste nimel tegutsemiseks on vaid üks hoob selle eesmärgi nimel. On elementaarne, et rahaliselt see töö tasustatud ei ole, kuid sisemiselt tunnen, et see on õige asi mida teha. Kui saatus on mulle mänginud kätte sellised kaardid, et minu nägu on paljudele eestlastele teada ja tuntud, siis ma soovin sellega midagi head ära teha. See on vähim, mida ma teha saan. Aga ma ei tähtsustaks oma rolli ka liialt üle, sest kõige suurema töö teevad ära just TÜ Kliinikumi Lastefond ning kõik taastusraviarstid, kes konkreetsete lastega igapäevaselt tegelevad. Mina ju saan selle seltskonnaga kokku sisuliselt ainult mõned korrad aastas, et salvestada Peetri jooksu reklaamivideod ning olla augusti keskel ka Peetri jooksu stardis kohal. Samas, kui ma selle tee olen valinud, siis üritan seda hästi teha. Minu elu üks moto on, et ma teen pigem ühte asja hästi, kui et kümmet asja poole jõuga. Täpselt nii olen üritanud talitada läbi elu. Ka tööl olles, ma teen pigem vähem saateid, aga hästi, kui palju saateid, aga mitte nii hästi. Ka heategevuse puhul olen rahul oma valikuga – Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga on meil aastate jooksul olnud hea koostöö ning on tõeliselt liigutav näha laste arengut oma esimeste sammude tegemisel. Meil kõigil on erinev sotsiaalne taust ja ka erinevad füüsilised eeldused ning sageli ei ole me ise selles olukorras süüdi. Seega, on täiesti loomulik, et püüame aidata neid, kellele elu on teele komistuskive veeretanud. Usun seda, et kui ise teha head, siis see tuleb kunagi ringiga tagasi. Ehk tee seda, mida sa tahad, et sulle tehakse, sest see on vähim, millega saad oma eluringi panustada. 

Räägi mingi meeldejäänud sündmust ajast, kui sa oled olnud patroon. 

Ma küll ei kohtu nende lastega iganädalaselt, kuid olen laias laastus kursis nende arengute ja saavutustega. Enamasti trehvame just suvel Peetri jooksul, kus kõik on alati kohal olnud ning need on alati väga südamlikud kohtumised. Nähes Hanna-Liisat, Kellyt ja Kevinit tegemas suuri edusamme, võtab ikka silma veekalkvele küll. Näiteks Tartu tüdruk Hanna-Liisa, kellele kogusime raha 2017. aastal, on erakordselt tubli. Kui ma teda esimest korda nägin, siis ei suutnud ta iseseisvalt teha mitte ühtegi sammu, kuid nüüd, kolm aastat hiljem, võib ta täitsa ise jalutada ühest toa otsast teise ja tagasi. Meie jaoks võib see tunduda täiesti normaalne ja tavaline, aga Hanna-Liisa jaoks on see võrdne olümpiavõiduga. Ma olen veendunud, et kui ta jätkab seda rasket tööd, siis käib ta ühel päeval ka ilma abivahenditeta ning saab oma eluga iseseisvalt hakkama. Õnneks on nad kõik veel nii noored, terve elu on ees, et hea tahtmise ja motivatsiooniga on kõik võimalik. Suur kummardus ka kõigile nende laste vanematele, ilma kelleta poleks selline areng võimalik. Lapsevanem on oma lapsele ju kõige suurem eeskuju ning kui tema utsitab takka ja on igakülgselt toeks, aitab see ka last vaimujõuga edasi suruma. Minu ja meie roll on aidata võimaluste avardamist ehk oluliselt suuremaid taastusravi võimalusi, kui Haigekassa on võimeline pakkuma, aga kõige suuremad kangelased on ikkagi lapsed ja nende vanemad, kes peavad end igapäevastest raskustest läbi vedama.

Mida sa arvad sellest, kui noored teevad vabatahtlikku tööd? 

Ma usun, et igasugune suhtluse avardamine ning sotsiaalse võrgustiku ehitamine aitab noortel jõuda palju kaugemale. Mida rohkem inimestega suhtled ja avatum raamat elu suhtes oled, seda suuremaks muutub sinu silmaring ja ajumaht ning seeläbi muutud ju paremaks inimeseks. Tutvusi on vaja selleks, et elus edasi jõuda ning vabatahtlik töö on vaid üks võimalus selleks. Naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu ehk minu soovitus on alati käia ringi uudishimuliku pilguga ning leida igas asjas see hea pool, millest midagi õppida. Ole viisakas ning õpi väikestest asjadest, sest nii saavad nendest väikestest asjadest kord suured asjad. Samuti olen mina enda elus üheks väga vajalikuks oskuseks pidanud kuulamisoskust. Kuula inimesi, ära karda ka küsimusi esitada, aga lõplik otsus tee alati ise. Ka mina läksin televisiooni tööle puhta lehena, ma ei teadnud sellest tööst väga palju, aga just vanemate kolleegide kuulamine ja nende tarkuste kõrva taha panemine on mind väga palju edasi aidanud. 


Küsis Teeviit vabatahtlik sisuloome tiimijuht Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus