Persoonilugu Laud Merlega: never stop exploring! 

Noorteinfoportaali Teeviit  oktoobri teemaks on vaimne tervis.

Käesolev intervjuu on tehtud Merle Laud’iga.

Minu nimi on Merle. Olen andnud juba päris pikka aega trenne, kuid praeguseks hetkeks  olen treeneri teema rohkem tahaplaanile jätnud ning töötan Aqva Spordikeskuse juhatajana.  Tööd on palju aga mulle see töö meeldib. Juhendan ka A-Rühma Tantsutüdrukuid Rakveres ning korra nädalas käin MyFitnessis trenne andmas. 

Kuidas oled jõudnud tänase ametini? Milline teekond on Sul olnud?

Tänaseks on käsil 25-s hooaeg tantsuõpetajana ning tantsutrenne olen andnud alates 8-ndast klassist. Olin koolis eriti aktiivne noor ja selle tõttu pakkus klassijuhataja mulle nooremaid klasse juhendada. Peale seda pole olnud ühtegi aastat, kus ma ei juhendaks tantsugruppe. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli mul kaks valikut – kas minna õppima matemaatikat/majandust või õppida tantsuõpetajaks. Tantsimine tõmbas mind tol hetkel väga ning otsustasingi selle kasuks. Eelmisel kevadel tuli pakkumine hakata juhatama Aqva Spordikeskuses  ning võtsin selle väljakutse vastu. Soovisin uusi võimalusi ning samas ka majanduslikku kindlust. Ainult tantsimisega oli keeruline ennast ära majandada. Nüüd on mul võimalus arendada spordikeskust edasi ning samas anda ka, küll vähendatud määral, tantsutrenne. 

Oled teinud kindlasti palju valikuid. Mis Sind aitas?  

Selle kohta öeldakse väga hästi, et sinu sees on tegelikult kõik vastused olemas, iseasi on see, kui hästi ennast kuulata oskad. Olen aru saanud, et inimesed ei usalda ennast ja nad ei ole harjunud ise valikuid tegema. Ka mina. Toimetasin ja tegutsesin väga enesekindlalt aga teatud hetkel see ei olnud enam minu seest tulev vaba tahe vaid tegin seda välise heakskiidu mõjul. Natuke olin nagu rahul ka aga ma tundsin, et see pole mina. Need on lapsepõlvest õpitud käitumismustrid. Soovime olla head lapsed ja käitume nii, et vanematele meele järgi olla. Mis ei ole üldse halb, sest lapsena me ei teagi, kuidas õige on ja vaatame oma vanemaid kui kõige targemaid inimesi maailmas. Kui kasutada ainult piits ja präänik võtet siis tegelikult teeme lastele karuteene. Me anname hinnanguid! (Siinkohal pean ära märkima, et ma räägin hilisteismelistest, mitte 3-5 aastastest lastest). Oluline on rääkida ja küsida küsimusi (et noor jõuaks ise arusaamisele, kuidas õigem oleks. Kindlasti pannakse siinkohal proovile vanemate kannatlikkus). Arutledes tekib noorel julgus ise valida, usaldada oma sisetunnet ja pidevalt areneda. 

Kui aga pole sellist oskust ning keegi teine valib ja otsustab sinu eest? 

Ma siis küsin vastu: kellele oma väe annad? Tundub palju lihtsam pärast teisi süüdistada, kui ise ei pea valima ja otsustama? See on õpitud abitus. Kui sellest üle saada siis oleks inimkonnal palju lihtsam. Inimesed ei näitaks kogu aeg üksteisele näpuga, ei süüdistaks vaid keskenduks endale. Maailm on palju parem paik, kui meie ümber on teadlikud inimesed. Enda tantsutüdrukute hulgas olen märganud, et mõnikord nad jäävad hätta, sest ei usalda ennast ja ootavad minu heakskiitu. Olen saanud tunda, et igal inimesel on erinevad hinnangud ning me kardame hukkamõistu. Pigem tuleks aga usaldada iseennast ja valida see, mis sind  kõnetab. Arvestama peab, et  raskused tulevad teele alati. Ma nimetaks neid väljakutseteks. Igal asjal on tegu-tagajärg põhimõte ning sellega tuleb lihtsalt arvestada. Kõik algab mõtetest. 70% inimeste mõtetest on negatiivsed ning sellega tõmbame me ise ka negatiivset ligi. On enda teha, milliseks oma elu elad. Iga olukorraga me kasvame. See, mis eile läks kehvasti, saab homme juba paremini teha. Oluline on endale seda teadvustada ja sellega leppida. Ei saa kõigile meele järgi olla – me peaksime rohkem mõtlema lahendustele mitte probleemidele. 

Millise saavutuse eest oled kõige rohkem uhke?

 Mul on tunne, et mulle on antud palju oskusi kaasa, kuid ma olen teinud ennast väiksemaks kui ma tegelikult suuteline ja võimeline olen. Pole kedagi süüdistada ka. Ise ma valisin selle oma tolleaegsete teadmistega. Soovisin, et teised ei tunneks ennast kehvasti kui ma milleski neist osavam olen. Nüüdseks olen aru saanud, et see oli tegelikult minu enda potentsiaali raiskamine. Ma ei osanud olla uhke  oma tegemiste üle, vaid pigem häbenesin neid. Aga seda saab alati muuta. Tagasihoidlikkus ei ole alati voorus kui see sind õnnelikuks ei tee.

 

Millise soovituse annaksid noorele, kes sooviks treeningutega alles alustada? Mida peaks teadma ja kuidas alustada?

Eestis on kaks aega, kui on trennihullus – uus aasta ja hooaja algus (september), mil kõik tahavad kindlasti trenni minna. Suure õhinaga sinna minnaksegi, kuid peale paari korda loobutakse. Tulevad vabandused. Tuleks panustada teadlikule trennile, katsetada ja leida endale sobiv trenn ja rutiin. Samuti peaks silmas pidama, et ei tohi end üle treenida, sest nii võib lõpuks motivatsioon sootuks kaduda. Tuleb teadvustada fakti, et tulemused ei tule kohe.  Ainuke viis, kuidas trenni püsima jääda, on tahe seal olla ja tahe teha. Kui ma ütlen, et ma ei taha trenni teha, siis järelikult mulle meeldib see, mis peeglist vastu vaatab? Miski peab motiveerima. Inspiratsiooniks võib olla sõber, eeskuju, väikseks jäänud riided, mis iganes.  Motivatsioon peab aga tulema sinu enda seest. Sul peab olema eesmärk, et eesmärki saavutada. 

Mis on kõige olulisem, et jõuda oma eesmärgini?

Järjepidevus. Kahe jalaga maa peal olles saavad kõik aru, et motivatsioon võib mingil hetkel kaduda. Tahaks ju nautida protsessi aga, kuidas sa naudid, kui kuklas tiksub kogu aeg eesmärk ja see võib muuta su olukorra vangiks. Kahe otsaga asi. Oluline on see, kui väga sa midagi tahad ja selle jaoks oled nõus panustama. Liiga karm ei tohi ka endaga olla. 

Kui tekib vastikustunne siis ehk on targem lõpetada. Teine asi on laiskus. Kui ikkagi võtta end kokku ja visualiseerida, kui hea tunne on tegelikult näiteks peale treeningu lõppu siis selle pärast tasub ju pingutada 😉. Oluline on ka tasakaal kooli, pere, huvialaringide ja sõprade vahel. 

Loo point on see, et usalda enda sisetunnet – vali ennast – kuigi see protsess ei pruugi vahepeal üldse kerge olla!

Luba tundel tunda! Never stop exploring! 

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus