fbpx

Persoonilugu Karmeniga: alati, kui on mure, tuleks kohe otsida inimene, kellele sellest rääkida saab

Noorteinfoportaali Teeviit oktoobri teemaks on vaimne tervis. Peamiselt keskendume vaimse tervise häiretele ning erinevatele sõltuvustele. Seekord on enda lugu meiega jaganud blogija Karmen Kozma.  

Palun tutvusta ennast ja enda tegemisi.

Minu nimi on Karmen. Olen 26-aastane. Praeguseks elukohaks on Tartu, kuhu on mind toonud ülikooliõpingud. Õpin Tartu Ülikooli bakalaureuseastmes majandusteadust, kõrvalerialaks psühholoogia. Lõpetan tuleval kevadel. Kooli kõrvalt käin ka tööl. Töötan Denim Dreami keti ühe kaupluse juhatajana. Vaba aega sisustan üldiselt aktiivsete tegevustega, milleks on peamiselt sportimine. Meeldib väga väljas jooksmas käia, täiesti aastaajast sõltumatult. Kui leian midagi head lugeda, veedan mõnusalt aega rõdul teki sees kakaotassi ja hea raamatu seltsis. Viimasel ajal olen olnud üha aktiivsem ka vaimse tervise teemalises teavitustöös.

Millised on Sinu kokkupuuted vaimse tervise probleemidega? 

Minu esimene kokkupuude vaimse tervise probleemiga leidis aset 2015. aastal, kui olin 21-aastane. Olin tollal arstiteaduskonna tudeng ning sattusin kevadsemestril psühhiaatriakliinikusse. Kui algul arvati, et tegemist oli ülekoormusest tingitud haigestumisega, selgus hiljem, et see oli diagnoosi saamise algus ning minus areneva haiguse esmane avaldumine. Olen puutunud kokku vaimse tervise probleemidega ka enda sõprade, lähedaste ja pere seas.

Millised diagnoosid Sul on ja kuidas need avalduvad ning Sinu elu mõjutavad?

Minu põhidiagnoos on skisoafektiivne häire, mis koosneb bipolaarse meeleoluhäire ning ka osadest skisofreenia sümptomitest. Bipolaarne meeleoluhäire avaldub ekstreemsetes meeleolutõusude (mania) ja -languste (bipolaarne depressioon) vaheldumises. Skisofreenia sümptomitest olen kogenud hallutsinatsioone (ainult nägemismeeles) ja luulumõtteid. Lisaks on haigusega elama õppimine olnud niivõrd pingeline, et kaasuvate diagnoosidena olen kogenud ka ärevushäireid ja paanikahooge. Lisaks tekkis läbielamiste tõttu ka toitumishäire, täpsemalt liigsöömishäire, mis hiljem arenes mõneks ajaks ka buliimiaks. 

Kui rääkida tänasest päevast, siis praegu need haigused enam minu elu oluliselt ei mõjutagi. Olen õppinud elama nii, et skisoafektiivne häire avalduks minimaalselt ning selle saavutamine aitas jagu saada ärevushäiretest, paanikahoogudest ning ka toitumishäirest – need kõik olid seotud põhihäire tekitatud sümptomitega. Viis aastat tagasi, kui see algas, mõjutas see mu elu väga. Ma ei tulnud iseseisvalt toime. Oli hetki, kui ma ei suutnud käia ei tööl ega koolis, ning oli ka hetki, kui ma ei suutnud enda eest isegi hoolitseda (siin pean silmas elementaarset hügieeni, riietumist, söögivalmistamist). 

Kuidas oled jõudnud tänaseni? Milline on Su teekond olnud ja kuidas ning kunas see alguse sai?

Tänaseni, mida ise pean edukaks ja täisväärtuslikuks eluks, olen jõudnud üle kivide ja kändude. Õnnestumisi on olnud palju, tagasilööke samuti. Kui 21-aastasena esmase psühhoosiga haiglasse sattusin, oli see minu maailma kokkuvarisemine. Mis mind sealt väga sügavast ja tumedast kohast välja aitas, oli eelkõige usk iseendasse ja lähedaste armastus. Ka valehäbist vabanemine ja enda armastamine sellisena, nagu ma olen, iseenda parimaks sõbraks saamine võttis mul haigestumisjärgselt aastaid. 

Kuidas Sul praegu läheb?

Hetkel läheb mul hästi, aga väga kiirelt. Kirjutan kahte lõputööd, läbin viimaseid õppeaineid, juhatan kauplust, käsil on ka raamatu kirjutamine ja veel palju muid vaimse tervise teavitustööga seotud projekte. Kerge aeg mul ei ole, aga samas on kõige selle juures väga motiveeriv minu tervislik seisund (sülitan kolm korda üle õla), mis on väga hästi vastu pidanud. Natukene olen kurb, et ei jõua trenni ja aeg-ajalt ei tee üleväsimuse tõttu kõige paremaid toiduvalikuid, aga siinkohal tuletangi endale meelde, et selline koormus ja graafik kestab ainult veebruarini ning novembris on mul tulemas ka pikk õppepuhkus. 

Kuidas tuled toime madalhetkedega ja kui palju Sul neid ette tuleb? Kas on olnud ka hetki, mil tunned, et enam ei jaksa?

Madalhetki mul enam eriti ette ei tulegi. Olen õppinud haigusega päris hästi elama, kõikumised on viidud minimaalseks. Nad on praktiliselt olematud. Minevikus on aga selliseid hetki olnud tohutult ja absoluutselt iga bipolaarse depressiooni ajal on mul ka enesetapumõtted. Olen aru saanud, et see käib selle seisundiga kaasas ja see aeg tuleb sõna otseses mõttes üle elada. Kui saada õiget ravi ja endaga pidevalt tegeleda, seades vaimne tervis prioriteediks, jõuab peagi kõik tasakaalu. Madalhetkedel on end raske motiveerida ja seisundit ise mõjutada otseselt ei saa, aga mis mind isiklikult alati aitab, on tegevused. Lähen poodi, teen süüa, käin kõndimas, teen kooliasju, lähen tööle. Mind aitab ainsana nendest seisunditest “välja rabelemine”. Mida passiivsemaks olen jäänud, seda rohkem seisund süveneb. Mida aktiivsem püüan olla, seda kiiremini lõppeb võitlus. Toon näite, kuidas ma alguses ennast käima üritasin saada. Kogusin end kaks-kolm päeva, et minna trenni. Siis trenni jõudes läksin jooksulindile, olin seal 5 minutit, tulin maha, läksin koju. Järgmine päev proovisin uuesti, olin natuke kauem. Täna olen jooksulindil juba vabalt 50 minutit, ja enam ei kõnni, vaid jooksen. Ja täpselt niimoodi tulebki iga asjaga võidelda. Täna teed natuke, homme rohkem, ülehomme veel rohkem. Ja seisund ju muutub ka iga päevaga paremaks, kui annad endast kõik, et seda toetada. Teha, teha ja veel kord teha! Ükskõik mida.

Oled kindlasti pidanud oma teekonnal tegema palju valikuid. Mis Sind aitas?  Mis Sind elus inspireerib?

Valikuid olen pidanud palju tegema tõepoolest. Kõige raskem valik oli, kas jätkata arstiteaduskonnas või mitte. Valisin teise variandi ja seadsin esialgu prioriteediks oma tervise. Uuesti õppima minnes seisin sama valiku ees, kas jätkata kooli ja tööga, valida vaid üks neist või loobuda mõlemast ja ollagi turvalises mugavustsoonis, mis tähendaks elamist riigipoolsetest toetustest. Valisin, et võitlen. Samuti seisin valiku ees, kas jätkata raviga ja uskuda, et läheb paremaks, või loobuda ja lasta asjal minna nii, nagu läheb. Algul valisin teise, kuid teatud sündmuste kaudu juhtis elu mind raviga jätkamiseni. Olen oma valikutega rahul. Tegelesin haigusega, valisin kulgemise asemel ravimise, nii medikamentoosselt kui psühholoogiliselt ning see toetas ka minu valikut saada iseseisvaks, võidelda endale välja haridus ja tõusta karjääriredelil – seda, et ma neid kahte samal ajal teen, ei osanud ma isegi oodata.

Valikute tegemisel aitas mind eelkõige iseendalt küsimine, millist elu tahan. Selle asemel, et haigestumine minult ambitsioonid võtnud oleks, viis ta need hoopis kõrgemale – sel viisil oli ka valikute tegemine lihtsam.

Kui aus olla, inspireerivad mind elus raskused ja eelkõige inimesed, kes on saanud edukaks läbi nullist alustamise ja pigem raskete teekondade. Seetõttu inspireerin end nüüd paljus ka ise. Minu mindset on alati olnud häälestatud nii: kui kaaslased teevad oma igapäevaseid tegevusi ilma turjal oleva “kangita”, siis mina teen täpselt samu tegevusi “sajakilosega” (piltlikult väljendades on säärase vaimse tervise probleemiga ringi käimine tõesti nagu sada kilo oleks kogu aeg turjal) ja ühel hetkel, kui ma sellest lahti saan (hetk, kui õpin haigusega elama nii, et sümptomeid ei avaldu), siis on mul väga suur eelis – samamoodi nagu jõusaalis treenides tuleb jõud, vastupidavus ja võimekus ikka raskustega treenimisest! 

Mida oled õppinud selle aja jooksul, mil oled vaimse tervise probleemidega silmitsi seisnud?

Olen õppinud ennast paremini tundma. Kui oled perfektse tervisega ja elu jooksul vaimse tervisega mingeid küsimusi ei esine, ei suuna sind mitte miski ka enda sisse vaatama ning endaga tegelema. Võtan vaimse tervise häireid kui “teejuhte”, mis aitavad jõuda täielikkuseni – parima võimaliku versioonini iseendast. Kuna mina sain reaalselt “igast suunast”, ja mitte vähe, siis pidin ma ennast täiesti nullist uuesti üles ehitama. Õppisin, et olen perfektsionist. Õppisin ka seda, mida perfektsionism inimesega teeb. Siis õppisin mitte olema perfektsionist. Avastasin ka seda, et kogun kogu negatiivsuse endasse ja et olen teinud seda lapsepõlvest saati – ka seda käitumismustrit pidin muutma. Kui pärast psühhiaatriakliinikust väljasaamist esimestel raviarsti ambulatoorsetel vastuvõttudel olin, pidi ta mind lausa õpetama: “Karmen, ma saan aru, et oled väga positiivne inimene ja tahad, et kõik oleks hästi, kuid selleks, et ma sind aidata saaks, pead rääkima ka sellest, mis on halvasti.” Kõige suurem raskus oli minu jaoks jõudmine arusaamale, et tagasilöök ei võrdu läbikukkumisega, ja ka see, et kui räägid sellest, mis on halvasti, ei tähenda see automaatselt, et oled nõrk ja negatiivne inimene (jah, täpselt nii arvasin ma terve oma elu ja kogusingi asju enda sisse.)  Õppisin ka seda, et sellised muutused käitumismustrites ei käi üleöö, eriti kui oled 21 aastat samal viisil elanud. Vaja on aega, kannatust ja katsetamist, kindlasti ka järjepidevust. Suurim ja tähtsaim asi, mida olen õppinud, on abi küsimine ja usaldamine. Usaldan pimesi oma ravimeeskonda, eriti oma raviarsti. Kui olen hädas, ei hoia ma seda endas, vaid helistan, kirjutan, saan kokku, lähen vastuvõtule – teen ükskõik mida, et abi saada.

Kirjutad ka blogi. Kas blogi alustamist ajendas samuti Sinu skisoafektiivse häire diagnoos? Kas oli neid põhjuseid veel?

Blogi alustamine oligi seetõttu, mida ise läbi elasin. Ütlen ausalt, et kogu läbielatu oli niivõrd valus, ebameeldiv, ränk, kurnav, õõvastav ja raske, et ma tahtsin omalt poolt võimalusel anda kasvõi väikese panuse, et inimestel oleks kasvõi veidi kergem kui minul. Ma ei kujutanud absoluutselt ette, et blogist on nii palju abi ja sellel saab olema niivõrd suur lugejaskond, kuid ma olin valmis riskima kasvõi selle nimel, et ühe inimesegi keeruline teekond sellest kergemaks läheb. Kusjuures, enne kui ma julgesin idee teoks teha, läks aega tervelt kaks aastat. Eks ikka mõtlesin, kas leian hiljem tööd ja kunagi ju ei tea, kuidas suhtutakse, aga ütlen ausalt – soov oma kogemuse abil inimeste tühjusesse (selliseid olukordi võib tõesti nimetada tühjuseks) lootust tuua, soov näidata võimalusi oli palju suurem, kui hirm kellegi halvakspanu ees. Ja just see viimane oli põhjus, miks ma seda blogi lõpuks alustasin.

Tänasel päeval võitlevad paljud noored probleemidega, mis puudutavad nende vaimset tervist. Mida oled märganud, millised on ühed levinumad probleemid ja millest on need tingitud? 

Probleeme on palju ja nad avalduvad väga erinevalt, kuid ise olen märganud, et näiteks noorte naiste puhul on tihti keskmes probleemid keha ja toitumisega. Palju olen kohanud ka ärevushäireid ja depressiooni. Seda, millest need on tingitud, on raske öelda, eks igaühel ole oma teekond. Siin oskab paremini vastust anda ehk mõni psühhiaater või kliiniline psühholoog.

Milliseid vaimse tervise nippe jagaksid noortega?

Alati, kui on mure, tuleks kohe otsida inimene, kellele sellest rääkida saab.

Loo kirjutas Kätrin Zupsmann

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus