Persoonilugu Anu Paluojaga: keskkond versus loomad

Detsembrikuu teemaks on keskkond. Selle teema raames tutvustame teile erinevaid aspekte keskkonnast. Täna toome Teieni Anu Paluoja loo, kes räägib Loomapäästegrupi tegemistest. 

Tere, olen Anu ja 31.aastane. Täna ma sooviksin Teile natuke rääkida Loomapäästegrupi tegemistest ning sellest, kui oluline on meie tegevus tegelikult keskkonnale.

Kui me räägime keskkonnast, siis võib seda teemat käsitleda väga laialdaselt, kuid võtame näiteks meid ümbritsevad loomad ja linnud. Just see, kuidas meie inimestena mõjutame ümbrust ning erinevaid loomaliike. Oma pideva ehitamisega ja linnade arendusega või metsaraiega, me tegelikult inimestena võtame ära loomadelt kodud ja muudame teadmatult nende elukvaliteeti.

Iga aastaga on järjest rohkem näiteks linnastuvad rebased, keda me näeme juba pea igapäevaselt. Ilmselgelt nad soovivad süüa ja metsade raiega muutub nende kodud ju toiduvaesemaks. Rebane tuleb linna prügikastidesse tuulama või siis inimeste koduhoovidesse koerte kaussidest sööma. Paraku on see loomadele tohutu oht. Nende jaoks on see inimeste keskkond võõras ning paraku inimesed ei ole ka nii sõbralikud. Tihti jäävad nad auto alla või kannavad endaga kärntõve, mis on koduloomadele kui ka inimestele nakkav. Egas rebane süüdi pole, et kõht on tühi. Siin sekkubki olukorda tavaliselt Loomapäästegrupp.

Loomapäästegrupp on MTÜ, kes tegeleb vigastatud ja hädaohus olevate loomade ja lindudega, kõige paremas mõttes oleme loomade kiirabi. Kihutame oma päästebussidega kõnede peale kohale, püüame looma kinni, vajadusel viime kliinikusse, ravime, pakume hoiukodu ja siis saab loom kas tagasi loodusesse või uude koju. Inimesed kardavad metsloomi kuna nad ei tea neist suurt midagi ja siis mõnikord on paanikat rohkem kui vaja. Samas kehtib ütlus, et pigem karta kui kahetseda ja midagi valesti teha.

Ühel päeval püüdsime Tallinna lähistel kinni 4 rebast, kes kõik olid läinud firma territooriumile pesitsema. Iga aasta on kõige populaarsemad suvel siilid ja kajakapojad. Inimesed söödavad siile, sest muidugi nad on nii toredad ja armsad, kuid alati ei anta neile õiget toitu ja siis on jälle probleem ning saame kõne, et siil on mineku peal. Loomulikult sõidame kohale ja aitame.

Loomapäästegrupp üritab igal aastal teha ka teavitustööd, et kuidas käituda ja mida teha ja nii naljakas kui see ka pole siis telefoni teel on nii mõnigi „lennuvõimetu“ lind lendama hakanud.

Kõige rohkem teeb meile igapäevaselt muret koerad ja kassid, kes kuskil autode alla jooksevad või siis on omanike poolt väärkoheldud. Kassikolooniad on muidugi seal juures täiesti omaette teema. Kassikolooniad on väga robustselt öeldes inimese tekitatud keskkonna saaste. Miks ma nii ütlen? Iga loom, kes siia ilma sünnib on osake maailmast ja meid ümbritsevast. Piisab ühest vastutustundetust kassi omanikust, kes ei steriliseeri ära oma kassi ning laseb kassi „ armastatud“ vabaelu peale. Kui see kass on ka veel emane, siis pole väga palju vaja, et ajapikku toimuks katastroofiline paljunemine. Pesakond pesakonna järel jne jne jne. Aasta lõpuks võibki olemas olla juba koloonia ja veel hullem väärarenguga kassid. Kassid on selles mõttes vägevad loomad, et nad saavad looduses kenasti hakkama ja nad on ka väga vajalikud, sest nad aitavad hoida tasakaalus hiirte ja rottide osakaalu . Kurvem pool on see, et kõik need vabalt elavad kassid on kas haiged või saavad haiget.

Hiljuti päästis Loomapäästegrupp ära 21 pealise kassikarja. Kõik paigutati üle Eesti hoiukodudesse, kõik käisid arstil ja kõik olid haiged. Neile uusi kodusi leida on praktiliselt võimatu või siis üliraske. Tehes igapäevaselt lahti Facebooki või mis tahes meedia kanali siis see kubiseb loomade kuulutustest. Ära anda, kui uut koju ei leida siis eutanaasia jne. Inimene on ise kõik selle tekitanud.

Loomapäästegrupp üritab omalt poolt teha kõik endast oleneva, et aidata kõikvõimalike loomi ja linde, siinkohal pole vahet kas on tegu metslooma, linnu või siis tavalise kodukanaga. Me ei poolda loomade tapmist, kuid teatud määral me pooldame loodusliku valikut. Looduslik valik on olnud aegade algusest peale see, et nõrgemad surevad ja tugevamad jäävad ellu ja nii on ka õige, sest see hoiab kogu meid ümbritsevat keskkonda stabiilsena.

Loomapäästegrupp ise on kõigest vabatahtlikest koosnev organisatsioon. Kõik meie reageerijad on pehmelt öeldes hullud. Hullud loomade järgi, sest me armastame loomi ja me tahame aidata neid, kes ei saa rääkida ja ise end kuuldavaks teha. Me tahame, et meid ümbritsev keskkond oleks parem ning inimesed märkaks rohkem seda, mis nende ümber suurel määral toimib. Inimene näe tervet maailma, mitte ainult seda väikest killukest—seda sinu igapäeva elu.

 

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus