Noore teekond: kuidas sai minust ÜRO noordelegaat?

Kätlin Kuldmaa on noor, keda on alati huvitanud erinevad kultuurid, teistmoodi ühiskonnad ja inimesed. Ta on olnud ja on siiani aktiivne noor – ta tegeleb tantsimisega, talle meeldib korraldada projekte ning tegeleb eneseharimisega. Kätlin on lähtunud oma valikutes sellest, mis teda õnnelikuks teeb, mistõttu on ta saanud oma kogemuste pagasisse väga palju erinevaid kogemusi. Ja just saadud kogemused on need, mis on Kätlinist teinud Eesti esimese ÜRO noordelegaadi. Stardiplats uuris Kätlinilt tema teekonna kohta.

Räägi, kuidas sai Sinust Eesti esimene ÜRO noordelegaat?

Mul on alati olnud palju huvisid ning  teatud mõttes on minu jaoks olnud keeruline valida, millele täpselt peaksin keskenduma. Ma saan alati hakkama erinevate ülesannetega, kuid pigem on küsimus olnud, mis mind ennast tiksuma paneb. Teatud mõttes olen otsustanud valikute tegemist edasi lükata ning selle tulemusel on mul olnud õnn koguda oma pagasisse küllaltki erinevaid kogemusi. Mind on alati huvitanud erinevad kultuurid, teistsugused ühiskonnad ning inimesed. Sõbranna on öelnud, et tal on hea meel, et tal on selline sõbranna nagu mina – keegi, kes reisib  ja elab kohtades, kuhu tema ei plaani kunagi minna. Kuid tänu minule on ka temal võimalus kuulda, kuidas siis elu sellistes paikades on.

Gümnaasiumis ei olnud ma just parim õpilane, kuid mulle meeldis korraldada erinevaid üritusi – tegin seda nii koolis kui ka oma kodukohas. Õppisin ära, kuidas kirjutada projekte ning oma ideede jaoks rahastust leida. Selline mittemillestki millegi loomine oli minu jaoks väga võimestav, kuigi omamoodi oli mul kahju, et seda kuidagi akadeemiliselt mõõta ei saanud ning õpetajad ei hinnanud seda väga kõrgelt kui ma tundides vahel silma looja lasin. Siiamaani lähtun rohkem sellest, mis mind õnnelikuks teeb, kui sellest, milline võiks üks edukas karjäär välja näha. Oma vaistu usaldamine on minu jaoks ära tasunud. Teismelisena unistasin Sri Lankal elevantide orbudekodus vabatahtlikuna töötamisest. Plaan oli kohe pärast keskkooli lõppu tormata elevante päästma. Hetkel on mul siiralt hea meel, et ma päris kohe  laia maailma hulkuma ei tõtanud.  Kui keskkooli lõpp kätte jõudis töötasin tantsutreenerina Keilas ja Paldiskis ning ei tahtnud kuidagi oma gruppe tol hetkel hüljata ning otsustasin Eestisse jääda.

Kui alates 2013. aastast kaotati eestikeelsel kõrgharidusel õppetasu, leidsin, et kui ma juba paigale jään võin tasapisi asuda ka haridust omandama.  Maailmapäästmise ja avastamise soov aga ei kadunud kuhugi. Oma praktika ülikooliajal tegin näiteks arheoloogilistel kaevamistel Siberis Mongoolia piiri lähistel. Sobiv võimalus vabatahtliku töö proovimiseks saabus pärast bakalauruse lõpetamist – läksin õpetajaks suvekooli Palestiinas. Võõras kultuuriruumis täiesti nullist alustamine oli küll raske, kuid tegin seal juures midagi, mida olin juba teinud aastaid – õpetasin lastele tantsu. See aitas mul kohaneda ning viis mind kokku inimestega, kellel olid sarnased huvid. Õppisin ka seda, et inimesed elavad oma elu edasi isegi pidevalt konfliktiolukorras viibides. Palestiinlaste vastupanu ja pidev positiivsus olid minu jaoks suureks inspiratsiooniks. Eestisse naastes jätkasin oma õpinguid magistrantuuris ning kasutasin võimalust ka Erasmus+ toel  ühe semestri Aserbaidžaanis, Bakuus õppida. Tänu rahvusvahelisele kogemusele ning aktiivsusele noortevaldkonnas valiti mind sellel aastal Eesti esimeseks ÜRO noordelegaadiks ehk ma sain võimaluse esindada Eesti noori ka rahvusvahelisel tasandil.

Mida Sa oled nendest kogemustest õppinud?

Erinevad kogemused on mind õpetanud iseennast väga hästi tundma ning tean, et õnneks piisab tegelikult päris vähesest. Nähes, milliste vahenditega inimesed eri maailma paigus suudavad hakkama saada on pannud mind mõistma, et oleme Eestis ikka väga priviligeeritud. Tänaseks päevaks tean, mis on minu tugevused ning kuidas reageerin erinevates olukordades. Mind motiveerib teiste inimestega suhtlemine ning ka minu töö peaks olema tugevalt suhtlemisega seotud. Hetkel ongi jäänud veel üks semester magistriõpingute lõpetamiseni, kuid juba sügisest asun tööle ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana ning õpetaja töö ongi väga suures osas suhtlemine! Julgustan kõiki noori erinevates võimalustest kinni haarama! Sa ei tea, mis sulle meeldib või milles sa andekas oled enne kui ei proovi. Akadeemilised tulemused ei ole ainuke viis edu mõõtmiseks ning näiteks kohanemist ja suhtlemist saab õppida just läbi erinevate kogemuste.

 

Kasutatud foto: Kätlin Kuldmaa (erakogu)