Noore kogemuslugu sotsiaalärevusest ja depressioonist

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Sel korral on lugu sotsiaalärevusest ja depressioonist.

Minu pere koosseis on mõneti erinev. Minu bioloogiliseks pereks on mu ema, tema vanemad ja nüüdseks ka kass (tema on siiski adopteeritud). Ise olen juba 21-aastane, õpin ülikoolis ja käin tööl. Kuigi mind vaadates ei paistnud see tihtilugu välja, oli mul mõningad aastad tagasi sotsiaalärevus ja depressioon.

Leian, et üks põhjustest, miks teised mu raskusi ei märganud, oli see, et ma olin üldiselt kohusetundlik ja heade hinnetega õpilane. Seejuures olin ka väga vaikne ega proovinud välja paista. On ju ometi teada, et mida vähem häält sa teed, seda vähem sind ka märgatakse. Kuigi vahel on see võime kasulikuks tööriistaks, tõi see mulle pikas plaanis palju kahju. Mul oli ja on tegelikult siiamaani raskusi oma tunnete ja mõtete väljendamisel. Kui sotsiaalärevus ütleb seda, et kõik vaatavad sind sellisel juhul imeliku pilguga, siis depressioon hüüab kõrvalt juurde: “Aga tegelikult pole sul niikuinii midagi väärtuslikku öelda!”

Vaimse tervisega tegelemine kui teekond

Esmane kontakt vaimse tervise professionaaliga oma murede tõttu oli minu koolipsühholoog, kelle juurde pöördusin keskkooli ajal. Mis oli see, mis ajendas mind sinna lõpuks minema, ma enam ei mäletagi. Aga väga hea, et läksin. Teda huvitas, mida minul öelda oli ja mida mina tundsin ning tal ei olnud minu eest vastused välja mõeldud, nagu mu perel tihti oli. Tema kabinetist läksin juba psühhiaatri kabinetti ja sealt lisaks ka psühholoogi omasse. Mulle kirjutati välja anti-depressandid ning õnneks hakkas ravi õige pea mõjuma.

Nüüdseks olen depressioonist vaba ning ka sotsiaalärevus on kõvasti madalamaks läinud. See, et midagi on lõppenud, ei tähenda aga, et see ei saa uuesti alata. Pean igapäevaselt pühendama energiat oma vaimsele tervisele. Üks viis, kuidas hoian enda vaimsel tervisel silma peal, on selline äpp nagu Moodpath. Lisaks enda hobidega tegemisele, õues käimisele on väga tähtis on oma tunnetega sina peal olemine, oma emotsionaalse intelligentsuse arendamine. Suur jõud on veel kogukonda panustamisel, kas vabatahtliku töö kaudu, liitudes mõne südamelähedase teemaga tegeleva organisatsiooniga või muul taolisel viisil.

Mida ma kindlasti julgen öelda, on see, et kui sul on mure, siis sellest vaikimine ei aita. Tuleb abi küsida ja ennast ka ise aidata!


Kiiremates küsimustes pöördu või helista:

  • 6314300 psühholoogilise kriisiabi telefon (tööpäeviti kl 9-20)
  • 731 8764 Valvearsti/valveõe telefon  (Psühhiaatriakliiniku erakorraline vastuvõtt Tartus, Raja 31, kabinet B 1002, I korrus)
  • 6142644 registratuur PERH Psühhiaatriapolikliinik, Paldiski mnt 52, Tallinnas
  • 116111 Lasteabi infoliin, nii lastele, noortele ja täiskasvanutele. Tasuta, anonüümne ja 24/7
  • 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) emotsionaalse toe telefon (iga päev kl 19-07)

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus