Mirjam Reiväli on 15-aastane Pärnumaalt pärit luuletaja, kelle looming on viimastel aastatel pälvinud üha enam tähelepanu. Tema sõnul aitab luuletamine tal toime tulla keeruliste tunnetega ja anda vabama vormi oma mõtetele, mida igapäevane sõnavõtt ei pruugi kanda.
Kirjutamine on Mirjami jaoks ehe eneseväljendus – viis „rääkida“ asjadest, mida ta päriselus ehk sõnades ei suuda või ei julge jagada.
Kuidas jõudsid luuletamiseni ja mis Sind selle tegevuse juures kõige enam kõnetab?
Ma olen luuletusi kirjutanud juba väiksest peale – see tuli kuidagi loomulikult. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks või kuidas see alguse sai, aga juba jõululuuletused tegin ma alati ise. Luuletamise juures meeldib mulle kõige rohkem see, et luulel ei ole piire – ma saan kirjutada nii, nagu tunnen, ilma et keegi seda raamidesse suruks.
Milline on Sinu loomeprotsess – kuidas sünnib üks luuletus?
Tavaliselt sünnib luuletus siis, kui mingi tunne lihtsalt ei mahu enam sisse ära. Ma ei planeeri ette ega sunni midagi välja – pigem on see nagu sisemine vajadus midagi paberile panna. Mõtted tulevad tihti hilja õhtul või siis, kui olen üksinda.
Kuidas on kirjutamine Sind ennast aidanud või toetanud?
Kirjutamine on olnud minu viis „rääkida“ asjadest, millest ma päriselus ei oska või ei julge rääkida. Ma ei näita oma tundeid väga välja, aga paberile neid pannes ei tundu see minu jaoks haletsemise või kurtmisena – pigem puhastumisena. See aitab mul end tühjaks kirjutada ja selgemaks saada.
Mis Sind inspireerib – kas Sul on kindlad teemad, millele ikka ja jälle tagasi pöördud?
Kõige rohkem inspireerib mind see, mida ma ise olen läbi elanud. Kirjutan sageli tunnetest, mis on jäänud hinge – valust, üksindusest ja kaotusest. Need on hetked, mis on mind kujundanud, ja kirjutamine aitab mul nendest mõtetest ja emotsioonidest läbi minna.
Kas oled oma luuletustega või luuletajana osalenud ka konkurssidel ja võistlustel? Kuidas nendel osalemine on läinud ja mida need sulle juurde on andnud?
Olen osalenud näiteks võistlusel „Luuleprõmm“ ja sain seal eripreemia. See kogemus andis mulle julgust edasi kirjutada, sest sain aru, et mu sõnad lähevad inimestele korda. See positiivne tagasiside oli nagu kinnituseks, et ma ei ole oma tunnetega üksi.
Mida sooviksid öelda teistele noortele, kes tunnevad end vahel üksi või ei saa endast aru?
Ma tahaksin öelda, et isegi kui sul on tunne, et mitte keegi ei saa sinust aru – sa ei ole tegelikult üksi. Keegi, kuskil, tunneb samamoodi. Ära karda kirjutada, joonistada, rääkida – leia oma viis, kuidas see tunne endast välja saada.
Millised on sinu unistused või eesmärgid seoses kirjutamise või loominguga tulevikus?
Ma ei taha lihtsalt luuletusi kirjutada ja sahtlisse koguda – ma tahan neid tuua lavale, seintele, tänavatele. Unistan, et üks päev on mu tekstid maalitud linnaruumi seintele – mitte kui reklaamid, vaid kui päris sõnumid päris inimestele.
Tahaksin teha luuleinstallatsioone, kus inimesed saavad siseneda ruumi, mis on ehitatud sõnadest, helidest ja tunnetest. Ja tulevikus võiks olla koolides kohad, kus noored ei pea kirjutama kirjandeid “õige struktuuriga”, vaid saavad lihtsalt kirjutada – oma valudest ja rõõmudest, nii nagu nad tunnevad. Ma tahan, et kirjutamine ei oleks asi, mida hinnatakse punase pastakaga, vaid asi, mis päästab.
Pilt: erakogu