Maria Kristini kogemuslugu: Iga probleem on piisavalt suur, et abi otsida

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 21-aastane Maria Kristin.


Nagu väga paljudel meist, ei ole mul kunagi väga sõbralik suhe oma välimuse või kehaga olnud. Küll oli nina liiga suur, silmad liiga väiksed, sõrmed liiga lühikesed ja number kaalul liiga suur. Välist survet end muuta ei olnud. Mu pere on alati mulle korrutanud, et ma olen ilus laps. Kui mu kehakaal vahel liiga kiiresti kasvas, ei ostetud enam nii palju magusat majja ja soovitati peale sööki jalutama minna, kuid kritiseerivaid sõnu mu kehakaalu kohta ei kuulnud ma mitte kunagi. Igatahes mitte oma pere poolt. Mäesuusatrenn ja kool olid keskkonnad, kus mu kehakaal esimest korda probleemiks muutus. Trenni- ja klassikaaslastele ei olnud pinnuks silmas mitte ainult mu välimus, vaid ka käitumine ja sportlik edu, mis tõi kaasa hukkamõistvaid pilke, tõrjumist ja mõnitamist.

Kogu selle kiusamise tõttu kujunes mul kaheksanda klassi lõpus välja depressioon, mille üheks sümptomiks oli vähene söögiisu. Ma sõin väga harva, tihti olin isegi mitu päeva söömata. See oli aga tahtmatu ja ma arvasin, et see tuleb hoopis kooli- ja tööstressist. Ajapikku hakkas mu kehakaal vähenema, mis valmistas mulle rõõmu. Pere ja sõbrad hakkasid mind kiitma ja mõnda aega tundsin ma end hästi, kuid mitte kauaks. Kiusamise tõttu oli mu minapilt kordades negatiivsemaks muutunud ja ma hakkasin paranoiliselt mõtlema, et olen ikka veel sama suur ja ma võtan vaikselt isegi kaalust juurde, kuigi kaal hoopis kukkus. Aasta hiljem tuli aeg uude gümnaasiumisse minna. Suvi enne gümnaasiumisse minekut proovisin ma palju trenni teha ja väga vähe süüa, et alla võtta ja uutele klassikaaslastele meeldida. See aga vallandas kontrollimatu magusasöömise, kuna mu keha vajas kaloreid ja kaal hakkas uuesti tõusma. Peale suurt söögikogust proovisin ma toitu kas välja oksendada, trenni teha või järgmistel päevadel vähem süüa kui tavaliselt. Ma hakkasin oma kaloreid jälgima. Seadsin endale kalorilimiidi ja olin uhke, kui sõin sellest numbrist vähem. Kuid väheste kalorite tõttu sõin aga tihti üle ja nõiaring hakkas otsast peale. Selline käitumine kestis kuni üheteistkümnenda klassini, kui hakkasin oma depressiooni tõttu psühholoogi juures käima. Seal sain ma esimest korda aru, et mu suhe toiduga ei ole normaalne. Psühholoogi juures hakkasin oma suhet toiduga parandama ja sain aru, et stressirohketel aegadel tekib mul vajadus oma toitumist kontrollida. Ma mõtlesin, et kui ma ei suuda sündmusi ega keskkonda enda ümber kontrollida, siis vähemalt suudan kontrollida oma kehakaalu ja söömist. Sellisel viisil sain ka tähelepanu probleemidelt ja stressilt millelegi muule pöörata. Kalorite lugemine andis võimaluse välismaailma eest põgeneda sinna, kus ma tundsin end hästi ja varjatuna.

Kuigi kaheteistkümnendaks klassiks oli tänu psühholoogile mu suhe toiduga paranenud, tulevad vanad harjumused ikka ja jälle tagasi. Vahel läheb mitu päeva mööda nii, et ainukeseks toiduks on vaid paar õuna. Alles aasta aega tagasi kehtestasin ma endale stressi tõttu uuesti kalorilimiidi, lootes, et see teeb mu enesetunde paremaks. Ma tundsin viha ja piinlikkust, kui sõin sellest rohkem. Õnneks oskasin aastaid tagasi õpitud nippide ja analüüsimisega end nõiaringist taas välja tuua.

Nüüd oskan ma oma sümptomeid paremini lugeda ja isegi siis, kui ma pean end tihti sunniviisiliselt kööki tirima, tean ma, et minul endal on parem, kui mu kõht on täis. Mu suhe toiduga jääb aga pikemaks ajaks imelikuks: sean endale ikka üsna rangeid piiranguid toiduainete ja kellaaegade osas. See-eest annan ma iga päev endast parima, et võrreldes eelmise päevaga parem olla ja enda eest rohkem hoolt kanda.

Kui ma vaatan endast pilte, mis sellel pimedal ajal tehtud olid, siis olin ma palju peenem kui ma tollel momendil arvasin end olevat. Ma nägin end kordades suuremana kui ma tegelikult olin. Ma arvasin, et mu mure ei ole piisavalt suur ja et see on isegi normaalne. Paljud naised tahavad ju alla võtta ja söövad seetõttu vähe ning kuna ma ei keelanud endal ebatervislike toitude söömist täielikult ära (peaasi, et pärast kaloririkkaid päevi vähendan oma kalorilimiiti mõneks ajaks), ei näinud ma oma käitumises mingit probleemi. Tähtis on aga teada, et iga väiksena tunduv probleem on piisavalt suur, et abi otsida. Igaühel väljenduvad probleemid erinevalt. Kuigi ma olen paljust üle saanud ja mu suhe toiduga on paranenud, on mul veel pikk tee ees, aga ma tean, et see kõik on seda väärt. Meie kõigi tervis ja heaolu on kõige tähtsamad asjad ja need peaksid alati esikohal olema. Kalorite vähendamisega ei saavutata kontrolli elu üle, teatud toitude keelamisega ei saavutata õnne ja oma (toidu)soovide eiramine tekitab ainult veel rohkem stressi. Inimene peab sööma, et energiat saada ja ellu jääda. Toit võib olla meie sõber või vaenlane ja ma annan endast kõik, et temaga uuesti sõbraks saada.


Maria Kristin on 21-aastane. Ta omandab hetkel kõrgharidust Saksamaal ning lisaks sellele on ta Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige. Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.

Loe veel sarnasel teemal: