Noorteinfoportaali Teeviit augustikuu teemaks on minu elu, milles keskendume iseseisva elu, õppimise ja karjääri teemadele. Käesolev intervjuu on tehtud Maria Palkiga.
Hei, Mina olen Maria, 20 aastane neiu, kes on sirgunud Haapsalus, alljärgnevalt leiad loo minu mõttevälgatusest läbi gümnaaasiumi aja ehk lugu sellest kuidas selgeks sain, kuhu ülikooli mu jalad mind viivad.
Ma olen alati teadnud, et peale gümnaasiumit lähen ma lavakasse ja minust saab näitleja. Õigemini olin ma selles veendunud kuni 10. klassini ja siis hakkas elu mulle ette söötma täiesti uusi asju, mis mu plaanid tohutult segamini ajasid.
Nimelt õppisin gümnaasiumis majanduse klassis ja otsustasin 10.ndas klassikaaslastega õpilasfirmat tegema hakata. Järsult olingi oma firma turundusjuht ja tegelesin planeerimise, reklaami ning brändinguga ja see paelus mind. Peale mida, oli minu jaoks selge, et pärast gümnaasiumit lähen edasi õppima ärindust/ turundust ja näitlemine jääb kellelegi teisele. Kohe peale oma õpilasfirma aja lõppu läbisin noorem mentori koolituse ja 2018. aasta sügisest (11. klassi algusest) käisin õpilasfirmade vilistlasorganisatsiooniga juba ise koolides ettevõtluslaagreid tegemas ning olin ülikooli plaanides aina rohkem kindel.
Ent kui jõudis kätte 11. klass oli mu peas jälle totaalne error, tulevik ärinduses muutus häguseks. Nimelt hakkasime koolis tegema muusikali ning ma jumaldasin seda, kokku andsime 5 etendust, ning need kõik läksid täis teatrisaalile ja iga kord kui lavale astusin tundsin, et olen koju jõudnud. Samal ajal hakkasin tegelema ürituskorraldusega – kooli suurejooneline jõuluball, õpilasfirmaga alustamise hakkatonid ning kooliaasta lõpuks tahtsin ma eelkõige saada näitlejaks, samas ürituskorraldus tundus samuti väga magus teema ja mingisugune hääl kuklas palus ärindust ka veel mitte täiesti maha laita ehk ma ei teadnud absoluutselt, mis peale gümnaasiumit saab.
Peale klassi lõpu sain suve alguses lõpuks 18 ja otsustasin midagi pöörast teha ehk läksin reisile sõbrannaga, kellega sain tuttavaks alles lennujaamas ning 1 sihtkoha asemel lendasime 1.5 kuu jooksul läbi 14 riiki. Ja taaskord elumuutev kogemus, mõttelaad, tulevikuplaanid, silmaring – kõik need olid kõvasti arenenud või tohutu küsimärgi all, sest kõik, mida ma peale gümnaasiumit teha tahtsin oli maailma näha ja reisida.
12. klass oli täiesti omanäoline. Kooliaasta alguses olin juba koolist eemal reisil, tagasi tulles oli väga suur roll loovusel ja selle arendamisel, tegin koolis õppetöö kõrvalt projekte, mis tekitasid minus tohutut soovi oma loovagentuuri luua, oktoobri alguses vormistasin klassivennaga ära oma esimese firma, mille tegelik tegevusvaldkond oli registreerimise hetkel veel pilves selgimistega, ent järsult olin ma kooli kõrvalt ka ettevõtja. Osalesin vabatahtlikuna õpilasfirma vilistlasorganisatsiooni töös ja äkitselt kuulusin ka selle juhatusse, peale mida kutsuti mind Changemakers Academysse mentoriks (kes ei tea mis see täpselt on, siis CA on Eesti suurim noorteettevõtlus programm, kus meeskonnad 2- kuu jooksul peavad kokku panema päris ettevõtte poole aasta turundusplaani ning sellest osa ise ellu viima). Changemakers Academys mentordasin ma ühte meeskonda, kelle ülesandeks oli Toidupangale turundusplaan luua, mis oli ühtlasi ka minu esimene kogemus päris ettevõtte turundusega ja peale seda olin 100% kindel, et näitlejaks ma veel ei saa, sest peale gümnaasiumi lähen ma turundust õppima.
Gümnaasiumi lõpusirgel süvenesin rohkem edasiõppimise võimalustesse, kindel kriteerium minu jaoks oli minna ülikooli, mis võimaldab antud erialal sessioonõpet.
Lühikese googeldamise tulemusel klõpsasin lahti Eesti ettevõtluskõrgkool Mainori turundus eriala kirjelduse, 2 minutit hiljem kandideerisin kooli.
Juuli keskel sisseastumis vestlusel käies küsis erialajuht minult, kas ma tean kui palju Ülemiste citys töötajaid ja ettevõtteid on. Ma olen Haapsalust, mu Tallinna tundmine piirdus seni enam vähem lennujaama ja Ülemiste keskusega, mille põhjal tegin oma peas järelduse, et ehk on Ülemiste City Ülemiste keskuse koondnimetus ja pakkusin välja, et seal võiks töötada umbes 300 inimest. Tuli aga välja, et Ülemiste City on Eesti suurim ärilinnak, kus töötab igapäevaselt umbes 12 000 inimest ja EEK Mainor asub täpselt linnaku ees.
Augusti alguseks sain teada, et olen kooli sisse saanud, kolisin Tallinnasse ning minust sai üliõpilane. Esimesel nädalal koolis oli palju juttu Ülemiste Cityst, karjääri võimalustest seal ning kooli poolsest koostööst linnakuga. Seadsin endale eesmärgiks peale kooli lõppu veidi kuskil kätt harjutada ja siis Ülemiste Citysse ühte toredasse ettevõttesse turundust tegema minna. Ainult, et juba praegu otsisin kooli kõrvalt töökohta ning juhuse tahtel sattusin 3 nädalat hiljem Ülemiste Citysse töövestlusele ning minust sai seal ühes ettevõttes turundusspetsialist.
Ega ma tegelikult siiamaani ei tea, kas õpin õiget asja või saan 2 aasta pärast siiski aru, et näitlemine on tegelikult ikkagi see, mis teha tahan. Aga täna olen ma tohutult õnnelik, et just selles koolis ja sellel erialal õpin ning saan öelda, et teen juba täna oma unistuste tööd linnakus, mida veel aasta tagasi Ülemiste keskuseks pidasin.
Artikkel on avaldatud 2021. aastal
.
