Kogemuslugu Margitiga: „Juhuslikult, minu elu kõige muutvam kogemus!“

11.12.2021
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Ma sattusin oma esimesele noorsootöötajate õpirändele puhta juhuslikult 2019 aastal. Nimelt olin olnud umbes poolteist aastat noorsootöötaja, kui ühel suvisel tööpäeval minu juhataja rääkis lõunalauas, et tema läheb aasta lõpus Maltale koolitusele. Ma veel viskasin nalja, et kui ta tunneb, et on tööga liiga ülekoormatud, et siis ma võin selle Malta reisi tema õlult võtta. Naersime ja sinna meie vestlus selle kohapealt jäigi. Kuid umbes kolm nädalat hiljem juhataja helistas mulle ja küsis: „Kas tahad ikka veel Maltale minna?“ Mul läksid silmad punni ja naeratus tuli näole, vastasin talle: „Mis küsimus see on?! Muidugi tahan!“

Tol hetkel mul ei olnud õrna aimugi, mis on Erasmus+ ja mida kõike see võimaldab. Nägin lihtsalt head võimalust minna soojale maale. Koolituse osast ma aga nii vaimustuses ei olnud, sest varasemad kogemused olid olnud 5h Powerpointi esitlust. Küll aga olin avatud kõigele, mida õpirändel mulle pakkuda oli.

Malta Prisms oli korraldaja sellele õpirändele, mille nimeks oli „The Road Less Travelled“ ja keskendus migratsiooni teemale. Mul on siiamaani suu ammuli lahti, kui hästi ja läbimõeldud oli kogu koolituse sisu ja selle korralduslik pool, absoluutselt kõigele oli mõeldud! Kõik sessioonid olid nii põnevad ja kaasahaaravad. Palju oli liikumist, omavahelist suhtlemist, meeskonnatööd, kaasamõtlemist ja kultuuri. Ma kohtasin seal inimesi üle terve maailma. Riikidest, mida tavaliselt on kajastatud kui ohtlikena, kuid seal olles ma ei oleks saanud ennast enam turvalisemalt tunda. Ma ei olnud varem kohanud nii soojasid ja positiivseid inimesi. Nad tunnustasid ja julgustasid mind igal sammul.

Ma tulin Maltalt tagasi täiesti teise inimesena…tundsin juba lennujaamas, et äsja kogetu on millegi uue algus. Minus oli tärganud sisemine julgus ja tahe tegutseda, mis varasemalt oli mattunud ebakindluse ja kõhkluste alla. Hakkasin tegema kõike, mida varem ainult imetlesin, aga ise ei julgenud kunagi kätt külge panna. Hakkasin tegelema loomaõiguste aktivismiga, liitusin Loomapäästegrupiga, tööalaselt hakkasin tegema tänavanoorsootööd ja iga nädalaselt Pärnust Tallinnasse sõitma, et vabatahtlikuna aitada koolis mentorlusprogrammi õpilastele läbi viia. Seda kõike tegin oma põhitöö kõrvalt noortekeskuse juhatajana. Eraelu sai ka muidugi 180 kraadise suunamuutuse.

Kuid minu kõige suurem soov oli tegema hakata rahvusvahelist noorsootööd. Polnud õrna aimugi kuidas, aga tahe oli oi kui suur. Teadsin, et tahan õppida Prisms Malta käe all, sest nad on väga inspireerivad oma töös. Minu õnneks nägid ka nemad minus rohkemat, kui minu täielikku pagasi puudumist rahvusvaheliste projektide näol. Niisiis me lõime käed ja hakkasime koostööd tegema erinevates projektides. Nüüdseks on möödas kaks aastat ja saan rõõmuga öelda, et tegelen nüüd ainult rahvusvaheliste projektidega noorsootöö valdkonnas and I absolutely love it!

So, long story short. Alati ei ole oluline kindlat oskust või tööriista koolituselt kaasa saada, vaid mõnikord piisab tundest, mis see kogemus sinus tekitas ja see võib viia veel suurte tegudeni!

Lugu on taasavaldatud Euroopa Noored kodulehelt. Vaata originaalartiklit siit. Artikkel on avaldatud 2021. aastal.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend