Maikeni kogemuslugu: “Per aspera ad astra”

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 18-aastane Maiken.


„Life is like riding a bicycle. To keep your balance, you must keep moving“.

Albert Einstein

Tahan jagada teiega oma lugu, et teised, kes kannatavad sama asja all või teavad kedagi, kes kannatab millegi sarnase all saaks aidata. Ma tean, et ei ole lihtne olla oma probleemide ja muredega üksi. Tahan oma looga näidata, et abi küsimine ei ole häbiasi ja et nende probleemidega on võimalik toime tulla.

Ma võiksin öelda, et minu lugu sai tegelikult alguse juba väga ammu, kuid abi sain ma alles küllaltki hiljuti: natukene rohkem kui pool aastat tagasi. Kõik sai alguse sellest, et inimesed minu ümber hakkasid minu pärast muretsema, sest ma hakkasin ühel hetkel väga omaette hoidma ning olin pidevalt kurb ega suutnud naeratada. Tegelikult olin ma sellises seisus olnud juba pikemat aega, kuid ma olen päris osav varjamaks seda, mida ma tunnen ja läbi elan. Ma olen alati suutnud näida rõõmsameelse ja toredana, kuid lõpuks muutus kõik nii raskeks, et ma ei suutnud seda enam varjata. See kõik oli äärmiselt laastav.

Niisiis diagnoositi mul 2018. aasta alguses sügav depressioon ja tugevad ärevushäired. Pean tunnistama, et peale seda tõsine võitlus alles algas. Kuna ma põen lisaks depressioonile veel üht haigust, siis muutus minu olukord veel raskemaks. Sain juurde  rohtusid ja arste. Tol hetkel tundus kõik nii lootusetu, et ma tundsin, kuidas ma enam ei jaksa. Ma pidin ja pean tegelikult siiani tohutult palju koolist puuduma, mis tekitab endiselt suurt stressi ja masendust. Kuna õpin gümnaasiumis ja see vajab tohutult aega ja pühendumist, siis tundus kõik veel raskem. Ühel hetkel hakkasid ka hinded allamäge minema ja ma ei tulnud enam oma asjadega toime. Kuid ma ei jaga teiega oma lugu sellepärast, et keegi mulle kaasa tunneks.

Tahtsin jagada oma lugu selleks, et teised saaksid panna midagi endale kõrva taha sellest ning ehk leida motivatsiooni enda asjadega toimetulekuks. Eriti vahva oleks, kui minu lugu tõesti aitaks kedagi.

Algus on alati raske

Lugematul hulgal teste, analüüse, haiglas olemist ja rohtusid. Lisaks sellele olin sage külaline psühhiaatri ja psühholoogi juures. Ma usun, et tegelikult teavad väga paljud, mis tunne see on, kui pead meeles pidama, et täna on see arst, homme see ja ülehomme võib-olla juba kolmas. Kuid ega me tegelikult ei käi arstidel niisama, nemad on meie kõige suuremad päästerõngad.  Tegelikult ei saa abi ainult arstidelt, vaid väga oluline ja suur roll on ka meie perekonnal ja lähedastel. Mina leidsin väga palju tuge oma perekonnast, ma tean, et lähedased tahavad mind aidata, kuigi see on raske, sest võib-olla ma ei oska ega suuda neile kõike rääkida. Kuid ma julgustan kõiki rääkima oma perega! Võib olla kindel, et nemad ei lähe kunagi edasi rääkima ja nad aitavad. Sõprade kohta võin ma öelda nii, et kunagi ei tea, millal selg pööratakse ja siis on kõik saladused, mõtted ja tunded edasi räägitud ning siis süveneb kõik veelgi, tean omast kogemusest. Sellepärast pigem usalda oma peret kui sõpru, ükskõik kui lähedane sõber ka poleks, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda.

Mis mind veel aitas?

Aeg-ajalt on igal inimesel vaja aega iseenda jaoks. Alati polegi vaja seda, et keegi oleks kõrval või et oleks kellega rääkida. Vahel ongi hea, kui saab oma mõtetega üksi olla ja teha seda, mis meeldib. Mina leidsin endale n-ö alternatiivi, kuidas ja kuhu oma mõtteid suunata, kui vajan sellist üksi olemise aega. Nimelt, kui tahan olla üksi, siis ma lähen oma koeraga õue jalutama või siis kuulan muusikat ning kirjutan sellest, mis iganes pähe tuleb. Tegelikult on kirjutamine üks hea viis, kuidas end välja elada või siis kui on tunne, et mitte keegi siin maailmas ei mõista mind ega saa aru minust isegi, kui räägin. Just kirjutamine võib olla lahendus. Mina olen suutnud end just kirjutamise abil hoida eemale enesetapumõtetest, mis mind tegelikult on väga kaua piinanud. Kuna stress, ärevushäired, mõtted suremisest ja depressioon käivad hooti ja seda eriti kooliajal, siis on hea, kui saab end kirjutades välja elada. Mina julgen seda soovitada ja ma olen kindel, et see aitab paljusid.

Oma loo lõpetuseks ei oska kuidagi  õigeid sõnu leida. Ma tahaks, et see lugu inspireeriks, aitaks ja toetaks minuga sarnaseid inimesi. Ma julgustan kõiki osalema sellistes projektides nagu korraldas “Stardiplats”, sest mida rohkem jagavad teised oma mõtteid ja kogemusi, seda lihtsam võib olla inimesel, kes vajab samamoodi abi. Isegi mina võin jagada oma kontaktandmeid, kui keegi soovib rääkida. Võin olla inimene, kes alati kuulab ja aitab, kui ei oska ise aidata, siis leian kellegi, kes saaks aidata.

Minu loo pealkiri “Per aspera ad astra” ehk läbi raskuste tähtede poole ütleb, et raskused ongi selleks, et neid ületada. Minule öeldi hiljuti veel üks väga oluline lause “kui ees on takistus, siis mine edasi”, see kõlab võib-olla natukene veidralt, kui takistus on ees, siis loogiliselt peaksid minema tagasi, et teha muudatus oma valikus. See lause on mõeldud just sellisena, et ära kunagi mine tagasi. Alati tuleb minna ainult edasi, ükskõik mis ees ka ei seisaks. Ma ei ole veel terve, kuid teen kõik selleks, et saaksin terveks. Pole oluline kui palju aega selleks kulub. Peatse kohtumiseni ja olge terved ning hoitud!


Maiken on 18-aastane gümnaasiumiõpilane Lääne-Virumaalt ning Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige.

Hoia ENVTLi tegemistel silma peal ka facebookis.

Loe veel sarnasel teemal: