Lilian Källo kogemuslugu: katseta kõike, mis pähe tuleb ilma eelarvamusteta ja usalda oma kõhutunnet

Noorteinfoportaali Teeviit oktoobri teemaks on vaimne tervis. Peamiselt keskendume vaimse tervise häiretele ning erinevatele sõltuvustele. Seekord on artikli teemaks nutisõltuvus.

Olen Lilian Källo, 17 aastat vana ja õpin Gustav Adolfi gümnaasiumis 11. klassis. Peamised hobid on mul tantsimine, kitarri õppimine, aga lisaks sellele veel mitmed pisihobid nagu näiteks kokkamine, youtube videote tegemine jpm. Olen Rae noortevolikogu liige, arendan õpilasfirmat ja elan kahes kodus.

Lemmiksaade? 

Otseselt telekat ei vaata, aga pigem veedan aega netflixis filme ja sarju vaadates. Nendest üks huvitavamaid oli minu jaoks The Good Place sari.

Lemmikraamat? 

Ma pole ausalt öeldes leidnud veel sellist raamatut, mis minu jaoks vaieldamatu lemmik oleks. Olen viimasel ajal proovinud rohkem lugeda ja lemmikraamatuid avastada, aga siiamaani pole ükski minu silmis lemmiku tasemele veel tõusnud. Võib-olla on mul liiga kõrged ootused?

Parim viis nädalavahetuse veetmiseks? 

Kindlasti minu ideaalse nädalavahetuse sisse kuuluks välja magamine, puhkamine koolinädalast, looduses käimine, kokkamine, kitarri harjutamine, tantsimine, pere ja sõpradega aja veetmine ning mõni spontaanne plaan.

Kuidas oled jõudnud tänaseni? 

Ma usun, et peamine asi, mis mind siiani on aidanud, on mu püüdlikkus ja arenemishimu. Mul on vajadus pidevalt edasi liikuda ja ennast paremaks muuta. Lisaks meeldib mulle pidevalt uusi asju nii enda kui maailma juures avastada. Kuid ma pole küll alati sellise mõtteviisiga olnud. 

Milline teekond on Sul olnud? 

Kunagi 6. klassis otsustasin lihtsalt niisama hetkeemotsioonist osaleda ühel keskkonna teemalisel konkursil. Pidin selleks natuke pingutama ja tegema midagi, mis oli mu tavalisest käitumisest hoopis teistmoodi: astuma välja oma mugavustsoonist, ning sealt sai alguse impulsiivsete otsuste tegemine, avastamaks uusi asju. Kuu aega hiljem olin registreerinud end enesearengu seminarile üksinda (!) ja sealt sai ka mu õpihimu jumpstardi. Kuigi usun, et selline sündmuste jada on olnud ainult kasulik mu isiksuse arengule, läksin ma oma edasipüüdlusega liiale ja mu loomus hakkas üha rohkem esile tungima perfektsionism. See küll oli minus mingil määral juba lapsest saati, aga hakkas ajaga süvenema. Hiljem kujunes perfektsionismist söömishäire. Esialgu oli plaan lihtsalt “tervislikuks hakata”. Hakkasin kasutama kalorite lugemis äppi, ise olles täielik võhik õige toitumise osas. Ma uskusin, et nii palju kui inimene päevas sööb, peab ta trenni tehes ära kulutama. Ma ei süüdista end selles. Olin siis üsna noor ja uskusin sinisilmselt interneti “kuldseid vastuseid”. Kaotasin väga lühikese ajaga kuuendiku oma kehakaalust ja pälvisin nii mentaalsed kui füüsilised häired sellest tulenevalt. Kasvavale organismile on seesugune muutus väga ohtlik; siiani, ka kolm aastat hiljem, pole mu organism täielikult taastunud sellest šokist. Ma ei suutnud mõelda muust kui oma keha “paksusest”, toidust ja trennist. Mind küll kordagi kliinikusse ei pandud, kuna ma polnud otseselt alakaaluline ja kartsin kontrolli käest andmist rohkem kui surma, aga see-eest käisin pidevalt mööda arstikabinette ja andsin lõputult palju vereproove ja EKG-sid. Mu pulss oli nii madal, et mu vanemad ei lubanud mul talvel koeraga pikemalt jalutama minna, sest kartsid, et kukun kokku. Paranemisteekond selles aspektis on olnud pikk ning selle algus oli minu jaoks kõige tumedam periood ning see pole kindlasti lõplik. Usun, et see pole asi millest on võimalik sajaprotsendiliselt terveks saada arvestades meie ühiskonna norme (peenike ja vormis = edu). Söömishäirest tekkis mul hiljem omakorda ka ärevushäire. Käin siiani regulaarselt terapeudi vastuvõttudel ja tegelen oma mentaalse tervisega igapäevaselt. Mul on usku, et isegi, kui tee on käänuline, liigun alati edasi ja ülespoole. Kui olin absoluutselt kõik, mis võis potentsiaalselt mind oma tumedast august välja tuua, läbi proovinud, seda juba mitu aastat, ja ei näinud enam valgust tunneli lõpus, pakuti mulle abiks ravimeid. Algul olin kategooriliselt vastu, sest ma kartsin, et need teevad mu paksuks või muudavad tuimaks. Nüüdseks on mulle antidepressandid välja kirjutatud  ja tunnen, et olen saanud tõuke paranemise suunas. Lisaks olen pühendanud oma elu selle suunas, mis mind päriselt huvitab, motiveerib ja paelub.

Oled teinud kindlasti palju valikuid. Mis Sind aitas? 

Perfektsionismi mõttemaailmas, eriti veel söömishäire kõrvalmõjudega, on valikute tegemine täielik põrgupiin. Tuleb teha ju “kõige õigem” valik, isegi kui tegemist on kõige tühisema otsusega üldse nagu näiteks millised sokid jalga panna. Perfektset valikut ega perfektsust kui sellist ei eksisteeri. Oleme sellest teraapias korduvalt rääkinud ning hiljuti kuulsin kuskilt valikute tegemise kohta hiilgavat meetodit. Võta münt. Otsusta milline valik on kull ja milline kiri. Viska münti. Kui ei taha münti visata, siis see tähendab, et tead juba valikut. See on kõige lihtsam ja mõttevabam viis valikute tegemiseks. Kaalukamate valikute osas usun, et tuleb peamiselt intuitsiooni usaldada, kuid seda siiski realistlikus võtmes.

Mis Sind elus inspireerib? 

Mind inspireerivad: positiivsed inimesed ja keskkond, pühendumus, ausus ja tõelisus, loodus, looming, hetkeemotsioon ja spontaansus, kohalolek, uued kogemused, lahkus ja teiste aitamine. Need on küll üsna abstraktsed mõisted, aga inspiratsioon ise ongi abstraktne.  

Tänasel päeval on palju erinevaid võimalusi noortele.  Üks soovitus noortele, kuidas leida elus oma „kirg“? 

Katseta kõike, mis pähe tuleb ilma eelarvamusteta (!) ja usalda oma kõhutunnet.

Kuidas saada üle raskustest? 

Tuleb endale aega anda, aga samas tuleb ka pingutada. Asjad et muutu, kui sa ise midagi ei muuda. Tuleb proovida ühtpidi. Kui ei õnnestu siis teistpidi. Kui nii ka ei saa, siis hoopis kolmandat moodi, kuni ratas uuesti veerema hakkab. Vahel esineb ka tagasilangusi, aga elu polegi ühtlaselt tõusva sirge graafik. See on käänuline. Lisaks on väga oluline leida endale sobiv ja paranemist soodustav keskkond. Alati ei saa kõigega ise hakkama ja tuleb abi küsida. See on kõige tõhusam meetod arenemiseks.

Kuidas ületada elus ettejuhtuvaid raskusi? 

Neid tuleb aktsepteerida. Raskuste ületamine on ainus viis arenemiseks. Miks kõik üldse raskusi ja ebameeldivusi pelgavad? Iga probleem, millega olen pidanud vastastikku seisma on mind pikas perspektiivis elus tohutult palju aidanud. Vingumine, virisemine ja enesehaletsus ei vii absoluutselt mitte kuhugi. 

Kas tänasel päeval on noorel raske alustada iseseisvat elu? Mida peaks teadma? 

See pole ilmtingimata raske. Pigem justkui uus eluetapp. Uutmoodi mõtlemine ja tegutsemine. Ma usun, et tänapäeval on võrreldes varasema ajaga pigem rohkem võimalusi iseseisva elu alustamise sujuvamaks kulgemiseks. Kuna pole veel täielikult iseseisev, ei oska ma võib-olla kõige paremat nõu anda, aga tuleb lihtsalt hirmud unustada ja jälgida ning uurida kuidas see toimib. Tuleb küsida ja suhelda inimestega, kes oskavad nõu anda. Elu ei tohiks liiga tõsiselt võtta. A-la-ti on olemas väljapääs, kui miski läheb viltu. Eksimused on jällegi arengu aluseks.

Mis teemad köidavad noori hetkel? Miks? 

Ma ei usu, et on ühte kindlat teemat, mis kõiki noori köidab. Näiteks olen tähele pannud, kuidas tõuseb aina enam üleilmastumise ja infokülluse tõttu huvi kõikjal mujal maailmas toimuva vastu. Mina, näiteks, aga tunnen, et kuna teave on alati subjektiivne ning selles ei saa kunagi 100% kindel olla ning seda on kogu aeg ülekoormavalt palju, on minu ümbruses ja peas toimuvale keskendumine mulle palju meelepärasem. Võib-olla olen lihtsalt aeglane info tarbimises, aga minu jaoks on näiteks sise- ja välisuudiste pidev jälgimine ning sealhulgas lakkamatu interneti-info tarbimine ülekoormav.

Kõige ekstreemsem asi, mida oled elus teinud? 

Mul pole ühte kindlat suurejoonelist teistest esile tungivat kogemust olnud. Pigem on minul tavaks panna end igapäevaselt proovile. Vahel kui tajun, et ei julge või ei taha midagi teha, otsustan, et täpselt seda ma teengi. Näiteks üks kord läksin pärast kontserdit esinejaga omaalgatuslikult rääkima, sest mulle väga meeldis ta esinemine ja tahtsin tema kohta rohkem teada. Ärevushäirega inimesena oli see minu jaoks päris suur saavutus. Sõna “ekstreemne” mulle eriti ei meeldi, kuna inimesed kipuvad seda tõlgendama hulljulguseks või pisikese negatiivse varjundiga omaduseks. Ma eelistaks aga sõna “julge”.

Noored on hukas? / Võidab see, kel on rohkem infot? 

Kuigi kardan vahel, et kuna interneti ja tehnikavidinate laviin jõuab iga aastaga aina nooremate inimesteni, võib juhtuda, et noorema põlvkonna inimesed ei oska enam iseendaga, päriseluga ja probleemide lahendamisega toime tulla. Virtuaalse ja reaalse maailma vaheline piir hägustub pidevalt. Iseendalgi kaob vahel reaalsustaju. Siiski ma usun inimkonda ning selle võimesse toime tulema ja kohanema igas olukorras. Kindlasti arvan, et info üleküllus pole mingi privileeg. Jah, meil on tänapäeval juurdepääs igasugusele teabele palju lihtsam kui varem, aga sellega kaasneb ka tohutu hulk valeinfot. Kunagi ei saa 100% kindel olla selles, mida internetist leiad. Kui “rohkema info” hulgast suure osa moodustavad subjektiivsed arvamused ja fake news, siis kas sellel on üldse väärtust? Ilmselgelt on tore olla tark, aga see, kui palju teavet keegi tarbib, ei määra tema intelligentsustaset. Isiklikult olen arvamusel, et liiga palju infot on sama halb, kui täielik infosulg. Mina pigem lausa piiraks oma ebavajalikku teabe tarbimist näiteks sotsiaalmeediast.

Milliseid vaimse tervise nippe jagaksid noortega? 

  • Vaimsete probleemidega kipuvad inimesed oma mõtetega üksi jäämist vältima. See toimib sama moodi nagu prokrastinatsioon. Seda võib küll edasi lükata, aga ega see niimoodi kuhugi ei kao ja lõppude lõpuks tuleb ikka sellega silmitsi seista. Seetõttu tuleb leida viis oma mõtetes selgusele jõudmiseks. Olgu see siis usaldatud inimesega suheldes või ennast tühjaks kirjutades.
  • Kirjutage oma mõtteid paberile, kui tundub, et neid on liiga palju juhtunud. Või kuidas iganes kellelegi ennast väljendada meeldib: mõnele sobib kunst, mõnele muusika…
  • Märgake asju, mis muudavad teid õnnelikumaks ja lisage neid rohkem oma ellu. Kui miski enam õnnelikkust ei paku tuleb avastada uusi asju. 
  • Every once in a while hetkeks aja maha võtmine ja mõttetegevuse katkestamine, mis iganes see teie jaoks tähendab. Minul töötab vahel mediteerimine, uute asjade katsetamine, voodis/õues lebades muusika, podcasti või vaikuse kuulamine. 
  • Inimestega, kellega tunned end mugavalt, suhtlemine. Olgu see siis mõni internetikeskkond, internetisõber, või näost-näkku kohtumine. Kindlasti soovitaksin ka psühholoogi või terapeudi poole pöördumist, kui iseendaga toimetulek üle jõu käivaks osutub. Mõistan, et vaimsete probleemidega on enese avamine keeruline, aga vahel on võõrale lihtsam oma muredest rääkida, kui lähedasele. Mure enda sees hoides võib see väljakannatamatuks paisuda.
  • Füüsiline aktiivsus on oluline aspekt tundmaks ennast ka mentaalselt hästi. Ka oma toas muusika taustal freestyle’mine on füüsiline aktiivsus. Katsetades leiab igaüks omale sobiva.
  • Vahel tuleb lihtsalt öelda laiskusele ja enesehaletsusele “ei”, ning asjadega pihta hakata. Rasket lumepalli veeretades on selle veerema saamine alati kõige keerulisem, aga hiljem juba kergem.

Küsis Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus