Liisa kogemuslugu: Teekond enesearmastuseni

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 24-aastane Liisa.


Üks kõige olulisemaid õppetunde, mille olen elus saanud, on õppida ennast armastama ja hoidma. Minu teekond enese armastamise ja aktsepteerimise juurde alles kestab, kuid olen teinud märkimisväärseid edusamme iseenda paremaks tundma õppimiseks ja enesega toime tulemiseks. Pean ausalt tunnistama, et enne kui ma päriselt aru sain, et enesearmastus on tervislik ja äärmiselt oluline, arvasin, et tegu on lihtsalt ilusa sõnaga, mille taga on peidus isekus. Praegu ma enam nii ei arva ja pean enesearmastust oluliseks.

Ma arvasin üsna pikalt, et enesearmastus tähendab reisi ümber maailma, kus sa saad tõestada teistele ja endale, et sa oled äge (oled niikuinii!), pidevat töös ja rakkes olemist, et teised saaksid kinnitada, et oled tubli, suuri väljaminekuid, et ennast premeerida ja ilmselt kõige suurem eksiarvamus oli see, et enesearmastus tuleb teiste inimeste heakskiidust. Praeguseks olen õppinud, et teiste heakskiit ja head sõnad on küll olulised, kuid veel olulisem on ise ennast märgata ja endale tähelepanu pöörata.

Mina olen tundnud varem, et ma oleks ükskõik, kus mujal, aga mitte iseenda seltskonnas. Kui ma sellele tundele pihta sain, siis sealt edasi said asjad hakata edasi liikuma. Sest ise oled ikka enda jaoks olemas ja enese eest ei põgene. Ma hakkasin uurima, miks ma ei tunne end iseenda seltskonnas hästi ja avastasin, et olin omaks võtnud mingid hoiakud, mis ei peegeldanud minu seisukohti, vaid olid suuresti mõjutatud välisest keskkonnast. Muidugi, ei saa salata, et välisel keskkonnal on siiani suur mõju igaühe elus, aga oluline on suuta enda jaoks eristada olulist ebaolulisest. Ma lõpetasin uskumast, et ma olen kole, sest keegi kunagi ütles mulle niiviisi.  Las teistele jääb nende arvamus, mina võin ennast endana ikkagi hästi tunda. Kuigi praegu võib kõlada see kuidagi lihtsustatult, et tabad halva mõtte ja kohe on muutus käes, siis pean tunnistama, et ei olnud ka minu jaoks alguses lihtne mõtteid ümber pöörata. Ka praegusel hetkel õpin alles, kuidas eristada konstruktiivset tagasisidet lihtsalt solvangutest ja lahmimisest. Pean tunnistama, et ma kardan väga kriitikat ja ei oska alati toime tulla ka sõbralike nõuannete või vajaliku tagasisidega.

Minu jaoks on äärmiselt olulised sel enesearmastuse teel olnud sõbrad ja lähedased. Palju lihtsam on endale kinnitada, et ma olen väärtuslik ja hea inimene, kui keegi teine seda sama usub. Kuigi enesearmastus peaks algama iga inimese enda seest, siis vahel on vaja sel teel ka toetust ja abi. Hea on kui sul on keegi, kellele saad toetuda ning kellega koos kasvada. Kooskasvamise all pean silmas seda, et on hea kui keegi kuulab ära sinu mured, aga veelgi parem on kellegagi jagada oma rõõme ja väikeseid võite.

Millest alustada, et enesearmastusega pihta hakata? Selleks ei ole vaja palju. Esimeste sammudena jälgi, kas sa saad piisavalt und ja puhkust. Pahatihti kiputakse oma baasvajadustest ülesõitma ning sealt tulevad ka muud mured. Jälgi seda, mida sa sööd ja kas sa sööd korralikult. Lisaks eelmainitule on vajalik, et sa liiguksid. Algatuseks piisab ka sellest, et ühistranspordi asemel minna tööle/kooli jala. Kui oma baasvajaduste jälgimine on käpas ja asjad on kontrolli all, siis võib hakata uurima oma mõtteid. Kuidas sina endaga mõttes räägid? Kas sa kasutaksid samu väljendeid ka siis kui keegi kuuleks? Mina olin tihti enese suhtes ülimalt kriitiline, isegi nii kriitiline, et asjad, mida ma enese suhtes muuta ei saa, jäid pidevalt ette. Kui ma taipasin, et sellised mõtted ei ole eriti edasiviivaks jõuks, siis leidsin endast jõudu ja julgust hakata otsima ideid ja mõtteid, mis võiksid mind toetada.

Olen praeguseks leidnud, et varasemad probleemid ja mured, mis liiga tihti esile tulid, on hakanud vaikselt kaduma. Olen suutnud luua häid sõprussuhteid ning (loodetavasti) oskan neid ka paremini hoida. Olen leidnud julgust minna ja teha võõrastele inimestele siiraid komplimente ning sedasi ka nende päeva ehk paremaks teinud. Üritan rohkem mõista teiste käitumist ja motiive. Ja ma arvan, et suur osa sellest, et ka teiste juures head leida, tuleb just sellest, et olen õppinud endaga toime tulema.


Liisa on 24-aastane tartlane. Ta kirjutab, korraldab ja vajadusel teeb kukerpalli. Lisaks sellele on ta Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige. Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.

Loe veel sarnasel teemal: