Liina kogemuslugu: Kuidas endast hoolida?

Oktoober on vaimse tervise kuu ning seetõttu koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome selle kuu jooksul teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 24-aastane Liina.


Kaks aastat tagasi põlesin ma läbi, püüdsin endalt elu võta ja kogesin rasket depressiivset episoodi – nende kogemuste tagajärgedega võitlen ma siiani igapäevaselt. Samas olen ma saanud õppetunni, kuhu võib hoolimatus enese vastu välja viia. Minu allakäigu spiraali üks algpõhjus oli soov olla edukas, olla “tubli” üliõpilane ja “tubli” praktikant, “tubli” inimene – ja seda iga hinna eest. Seesama kogemus näitas mulle väga valusalt, kui tähtis enda eest hoolitsemine on ja just sellepärast tahan ma seda mõtet jagada. Otsustasin enesehoidmise päevikut pidada ja jagan teiega paari sissekannet.

Väiksemad ja suuremad abinõud

Viimase kahe aasta jooksul olen ma kasutanud erinevaid suuremaid ja väiksemaid abinõusid. Üks suurematest on olnud haiglasse pöördumine, kui tundsin et ei saa üksi hakkama ja psühholoogi juures käimine, et õppida jälle endast hoolima. Lisaks olen kasutanud erinevaid väiksemaid abinõusid: jooga tegemine, looduses olemine, sõpradega suhtlemine ja nendega koos aega veetmine, hea uni, õhtuti kolme asja üleskirjutamine, mille üle sellel päeval õnnelik või tänulik olen, hingamisharjutused, aja planeerimine ja iseenda aja väärtustamine, prioriteetide seadmine, mediteerimine, hommikusöögiks (ja üldiselt söömiseks) aega võtmine, tervisele tähelepanu pööramine, vabal ajal üritustel osalemine ja enda huvidega tegelemine on vaid mõned võimalustest. Osad neist nippidest võivad mõnele tunduda nagu igapäevased tegevused, minu jaoks on nad aga erilise tähendusega. Miks? Sest nii öelda igapäevaelu tegevused on just need, mis minul kipuvad kiirel ja pingelisel ajal ära kaduma. Just kiiretel aegadel on enese eest hoolitsemine aga eriti tähtis. Rutiin ja sotsiaalelu aitab säilitada tasakaalu ning vähendada läbipõlemise riski.


25. september 2018: Freakonomics Radio Podcast “How to Be Happy”, TEDx Talk “How to manage your mental health” jms.

Ma olen kuulanud, vaadanud ja lugenud palju esitlusi ja artikleid, et õppida, kuidas muuta enda tegutsemist, töötamist, mõtlemist, elu, inimsuhteid jne paremaks, tervislikumaks ja tõhusamaks. Kuid teooriale ei tohiks liiga suurt väärtust panna. Ma võin kuulata kui palju tahes häid nõuandeid, kui ma neid ei rakenda, siis ei muutu minu elus midagi. Enesehoidmist võiksin alustada sellest, et hoian end tagasi ennast pidevalt tõhusamaks ja paremaks muutmise tungist.

Täna tegin tund aega joogat.


26. september 2018: Päeva märksõna = Naermine 🙂

Naermisele, ükskõik kas see on esile kutsutud või loomulik, reageerib meie keha endorfiinide väljastamisega. Ehk tuleks ennast regulaarselt naerma ajada?

Täna tegin tund aega joogat, mediteerisin õhtul 10 minutit ja valmistasin järgmiseks päevaks hommikusöögi ette, et ennetada tühja kõhuga kodust lahkumist.


2. oktoober 2018: Tasakaalustumine

Pühapäeva õhtuks oli vaja ülikooli essee ära anda, seetõttu jäi hea ja piisav uni nädalavahetusel täiesti prioriteetidest välja, rääkimata muudest enesehoidmise tegevustest. Esmaspäev läks praktiliselt magamise peale. Täna suutsin jälle leida tasakaalu ning tegin ka tund aega joogat.


5. oktoober 2018: Arusaam, et olen leidnud endale sobiva spordiala

Vaatasin TEDx Talk-i, pealkirjaga “How to manage your mental health”, milles Leon Taylor esitleb palju tuntud mõtet ja teadmisi, et füüsilisel tegevusel on positiivne mõju vaimsele tervisele, sealhulgas võimekusele stressiga toime tulla. Lihtsustatult öeldes, tehke sporti selleks et oma vaimset tervist hoida. Leon Taylor toob aga samuti välja, et selle juures on tähtis leida endale mitte ainult sobiv sport, vaid tegevus, mis meis positiivseid emotsioone tekitab.

Kooliajal oli minu peamiseks spordiks välja kujunenud tantsimine, milles ma tundsin siiralt rõõmu, ka kui mõnikord oli trennis raske. Ülikooli minnes lõpetasin elukohavahetuse tõttu tantsutrennis käimise ning minu üldine füüsiline aktiivsus langes märkimisväärselt.

Olen püüdnud kogu ülikooli jooksul olla füüsiliselt aktiivsem – sõita igal võimalusel rattaga, teha aeg-ajalt joogaharjutusi, liitudes jõusaaliga, minnes ujuma ja isegi jooksmisega proovisin sõbruneda (kuigi mulle ei ole jooksmine kunagi eriti meeldinud. Proovisin tekitada harjumust ja isegi luua süsteemi, mis survestaks mind trennis käima – ma ju maksan jõusaali liikmeks olemise eest ning selleks, et see majanduslikult end ära tasuks, peaksin ma käima teatud arv kordi kuus trennis (siin tuleb ilmselt välja, et ma olen õppinud majandust).

Magistriõpinguid alustades leidsin uue survestamismeetodi – nimelt saab TalTechis võtta liikumisharrastuse kursust, mille läbimise üheks tingimuseks on teatud arvu trennides osalemine. Pärast esimest kuud saan öelda, et hetkel on see päris hea viis, mis sunnib mind regulaarselt trennis käima.

Ma arvan, et põhjus, miks see töötab ei ole mitte survestamine, vaid see, et olen TalTech pakutavate sportimisvõimaluste seast leidnud endale sobiva tegevuse, mis tekitab minus neidsamu positiivseid emotsioone, millest Leon Taylor oma kõnes rääkis.

Võiks arvata, et läksin tagasi tantsima, sest see ju tekitas minus kunagi positiivseid emotsioone. Kui ma umbes kaks aastat tagasi proovisin tantsimisega uuesti algust teha samas trennis, kus vanasti käisin, olid emotsioonid vastupidised. Hakkasin ennast hoopis survestama, et jõuda tagasi samale tasemele, kus olin varem. Samal ajal hakkasin jälle joogatrennis käima. Seal rõhutati, et jooga ei ole võistlus, kus peaks ennast teistega võrdlema. Igaüks jõuab nii kaugele ja teeb nii hästi, kui ta parasjagu saab.

See rõhuasetus töötab just iseenda survestamisele vastu ja on sellega minu jaoks pinnaseks positiivsete emotsioonide tekele.

Ma olin selle positiivsete emotsioonide aspekti endale sobiva tegevuse leidmisel täiesti ära unustanud ja nüüd ülikooli sportimisvõimalusi vaadates rõõmustasin selle üle, et jooga on ka valikus, sest see on varasemalt olnud mulle mõnus tegevus enda tasakaalustamiseks.

Pärast Leon Taylori kõne kuulamist märkasin, et jooga on see füüsiline tegevus, mis tekitab minus positiivseid emotsioone automaatselt, ehk see on see tegevus mis mulle hetkel sobib.


7. oktoober 2018: Sotsiaalelu versus sotsiaalne isolatsioon

Vahel on lihtsalt aegu, kui on palju tegemist ja olen seetõttu stressis, näiteks kui on tulemas mõni tähtaeg või eksam, mille jaoks on vaja õppida või mõni töö valmis teha. Sellistel hetkedel on mul kalduvus üksi olla, sest ma peaksin ju kogu aeg õppima või töötama. Eile läksin ma teadlikult vastupidist teed. Sain õhtul kokku tuttavatega ning läksin vaatama ühte stand-up etendust. Elu peab ikka nautima ka.


17. oktoober 2018: Paus aktiivsest enesehoidmisest või paus enesekontrollist?

Kümme päeva on möödunud sellest, kui ma viimati kirjutasin enesehoidmisest. See ei tähenda, et ma selle aja jooksul üldse ei tegelenud enesehoidmisega, aga näitab siiski, et mul oli vähem aega või jaksu sellele keskenduda. See on täiesti okei. Elujõgi ei voola alati samas tempos ja alati ei ole samad prioriteedid. Sunniviisiline enese eest hoolitsemine läheks minu arvates enesehoidmise põhimõtetega vastuollu. Vahel on vaja rohkem energiat ja aega selleks, et tööprojektid, vabatahtlik tegevus või õppetöö edeneks. Minu jaoks on lihtsalt tähtis, et nendel aegadel ei kaoks enda eest hoolitsemine täiesti ära ning et hiljem oleks võimalik elujõe voolu jälle aeglustada.


25. oktoober 2018: Vähem on rohkem

Nädalavahetuse veetsin Tartus. Osalesin ühel seminaril ning puudusin seetõttu reedeõhtusest loengust. Mõtlesin algselt, et sõidan Tallinnasse tagasi, sest ma ei tahtnud loengust puududa, kuid otsustasin siiski seda mitte teha. Minu soov oli osaleda nii loengus kui ka seminaril, kuid sain aru, et mu energiavarud on piiratud ja edasi-tagasi sõitmisele kuluv aeg pole seda väärt. Vahel peab otsustama, millele tähelepanu pöörata.


Enesehoidmise nippe on mul terve pikk nimekiri, kuid kõiki neid korraga kasutada ei saa. On tegevusi, mis aitavad ja toetavad paremini ühel perioodil ja teisel perioodil ei ole neid nii väga vaja. Kevadel näiteks kirjutasin pea igal õhtul üles kolm asja, mille üle sellel päeval õnnelik või tänulik olin, aga hetkel ma seda ei tee.

Igal meetodil on oma aeg ja mina olen enda jaoks aru saanud, et enesehoidmine ei tähenda, et mul on 10 meetodit ja ma kasutan kõiki korraga. Enesehoidmine tähendab minu jaoks toetavate tegevuste répertoire’i, mille seast saan valida hetkel kõige sobivama.


Liina on 24-aastane noor Tallinnast. Ta õpib TalTechis magistriõppes ning lisaks sellele on ta Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liige. Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.

Loe veel sarnasel teemal: