fbpx

Laste sagenenud enesetapukatsed panid riigi lõpuks tegutsema. Valmib ennetuskava

Artikli autor Anna Teele Orav

Sellel aastal on üritanud endalt elu võtta mitu korda rohkem lapsi kui varasematel. Suitsiidiennetuskava koostatakse aga tuleva aasta suveni.

Jaanuaris 14, veebruaris 17, märtsis 16, aprillis 16, mais 13, juunis kuus, juulis kaheksa, augustis kümme.

Need on lapsed, kes on proovinud endalt tänavu elu võtta ja jõudnud selle tagajärjel Tallinna lastehaiglasse. Haigla vaimse tervise keskuse juht Anne Kleinberg teab, et varem on enesetapukatsetega jõudnud Tallinna lastehaiglasse umbes 30 last aastas. Tänavu sai see arv esimese kahe kuuga täis.

Selle aasta juulist septembrini oli Tartu ülikooli kliinikumis 11–17-aastasi enesetapukatse teinud patsiente 17, mullu samal ajavahemikul aga 12. „Kasv on 42%,” märkis kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo. Ta lisas, et ka enesetapuplaaniga psühhiaatriakliinikus ravil olnud noorte hulk oli selle aasta suvel suurem. Rohkem on olnud ka tahtlikku enesevigastamist.

Seejuures polnud suvel ühiskonnas märkimisväärseid piiranguid. „Seega võib hinnata, et COVID-19 pandeemia mõju on märkimisväärselt laiem, kui ainuüksi praegu toimivad piirangud või elukorralduse muudatused,” selgitas Reppo suvist suitsiidsust.

Lõpuks tegeletakse ennetusega

12 asutuse ja erialaseltsi koostöös luuakse riiklik suitsiidiennetuskava, mis on osa vaimse tervise rohelisest raamatust, tõenäoliselt valmib see järgmise aasta juunis. Esimene versioon ilmub jaanuaris.

„Kui millegi eest koroonale tänulik olla, siis selle, et vaimse tervise teemad on kerkinud päevakorda,” ütles haridus- ja noorteameti Rajaleidja büroo juhataja Tiina Kütt, kes on üks paljudest ekspertidest kava koostamise juures. „Nüüd saadakse aru, et olukord on tõsine ja midagi tuleb ette võtta.”

Üks osa – juhised koolidele – on esimesel kujul juba valmis. Tiina Küti sõnul on seal juhised ja kriisiplaanid, mis õpetavad koolipersonalile, kuidas ära tunda need lapsed, kellel on parasjagu raske, kuidas nendega rääkida ja mille põhjal otsustada, missugust abi iga laps vajab. Mõne kuu pärast minnakse selle kava alusel koolidesse töötajaid koolitama.

Möödunud kevadel koostas vaimse tervise staap õpetajatele neljasammulise juhendi, kuidas halveneva vaimse tervisega ja muredega lapsi aidata.

Pärnu vaba aja keskuse arendusjuht ja noortetöötaja Karoliine Aus on noortega kokku puutudes märganud, et distantsõppel kaotati eluline kontakt paljude tugiisikutega ja seega tõmbusidki lapsed endasse. „Midagi on lastes muutunud,” ütles Aus. „Sotsiaalne ärevus on suurenenud. Aga õnneks nüüd elurõõm jälle kasvab silmis, kui oleme saanud mõned kuud koos olla.”

Suitsiidiennetuskava on Ausi hinnangul vaja selleks, et neid „tulekahjusid” (just seda sõna kasutatakse tihti praeguse vaimse tervise kriisi kohta) ei tekikski. Seniks aga andis Aus ühe olulise näpunäite, kuidas abi vajavat last ära tunda: kui noore käitumine või välimus on järsku muutunud – näiteks stiil, soeng, meik –, siis tasuks temaga viisakalt rääkida ja uurida, kas kõik on hästi, kust tuli mõte nii teha. „Tuleb märgata lisaks neile noortele, kes ei õpi ega tööta (NEET-noored) ka neid, kes tulevad heast perest ja õpivad hästi. Ka nemad võivad üksinduse ja koormuse alla mattuda.”

Kui lapsel ongi probleem, aga ta ei taha psühholoogi juurde minna, siis on Ausi sõnul hea mõte ka kõigepealt noortetöötaja poole pöörduda, sest neil on kogemusi ja kontakte, et last edasi aidata. Paljud noortetöötajad, ka Karoliine Aus, on läbinud ka vaimse tervise esmaabi koolituse.

Enesetapp pole kellegi süü

Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Käthlin Mikiver, kes ministeeriumis suitsiidiennetuskava koostamist eest veab, märkis, et suitsiide on võimalik ennetada, kuid see kätkeb tervet hulka tegevusi alates lastele ja noortele pakutavatest parimatest võimalikest kasvutingimustest ning lõpetades tõhusa psüühiliste häirete ravi ja jätkutoega. Tegevuskavapõhine ennetus pakub üksikisikutele, peredele ja kogukondadele nii oskusi, et oma vaimset tervist hoida, kui ka juurdepääsu kvaliteetsele teabele, toele ja abile, tõi Mikiver esile.

„Peame suutma ühiskonnas luua turvalise keskkonna, kus on okei oma vaimse tervise muredest ja probleemidest rääkida,” ütles ta. „Oluline on mõistmine, et enesetapp ei ole isiklik nõrkus ega kellegi „süü”. Enesetapp on sageli vaimse tervise ja keskkonnamuutujate tulemus, millest me täielikult ja lõpuni välja alati aru ei saagi. Enesetappu põhjustavad tegurid ja põhjused on keerulised ja neid on palju.”

Maailmas on tehtud uuringuid, mis näitavad, et need, kes kogevad enesetapuga kaasnevat emotsionaalset valu, ei taha tavaliselt surra, sõnas Mikiver. „Nad soovivad lõpetada talumatu hingelise raskuse ja valu, kuid sageli pole piisavalt õigeaegseid ja toetavaid ressursse. Selles seisundis ongi raske teha ratsionaalseid ja elujaatavaid otsuseid.”

LOE TÄISPIKKA ARTIKLIT EESTI PÄEVALEHEST

Kust saada abi?

Lasteabitelefon 116 111

Ohvriabi kriisitelefon 116 006

Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus