Kuhu liigub osalus ja kuidas saab igaüks meist seda muuta?

Stardiplats uuris Margo Loorilt, kuidas on tema arvates olukord osalusega ja kaasa rääkimisega ning kuidas ta näeb osalust tulevikus. Lisaks headele mõtetele jagas Margo ka soovitusi selleks, kuidas saaksid noored veelgi enam otsuste tegemisel kaasa rääkida!

Margo tutvustab ennast nii:

Argumendiõpetus, väitlus, avatud ühiskonna ja sõnavabaduse teemad on olnud minu kirg pikka aega erinevate algatuste ja organisatsioonide raames. Näiteks aitasin valmistada ette Rahvakogu arutelujuhte, olin Arvamusfestivali asutavas grupis, töötasin Eesti Väitlusseltsi tegevjuhina ja Vabaühenduste Liidu EMSL nõukogu esimehena. Täna viin läbi argumenteeritud suhtlemise, otsustamise ja juhtimise koolitusi sotsiaalses ettevõttes SpeakSmart ning juhin kogukondliku e-otsustamise tarkvara CitizenOS loomist.

Kui me räägime inimeste osalusest otsuste tegemisel täna, siis missugune on hetkeolukord? Kas inimesed osalevad?

Väga aktiivselt. Tehnoloogia on osalemise muutnud palju lihtsamaks kui varem. Inimesed loevad blogisid, jälgivad uudiseid, kommenteerivad, toetavat petitsioone ja algatusi. Me räägime maailmas demokraatia kriisidest, kõlakambri efektist, libauudiste probleemist, kuid jätame tihti rääkimata, et need on mündi teine, negatiivne külg. Sama mündi positiivne külg on see, et globaalselt pole nii paljud inimesed kunagi nii palju otsustes kaasa rääkinud. Mõnikord piirdub see osalus Like-nupu vajutuse või üherealise kommentaariga, paljudel juhtudel aga sisaldab endas tunde vabatahtlikku tööd, annetuste tegemist, arutelu ja seda kõik interneti vahendusel. Selline “osalemise laviin” on tabanud nii ühiskondlikke struktuure (nt meedia, valitsus, riigikogu) kui ka inimesi endid nii lühikese aja jooksul, et oskuste ja süsteemide kohanemine pole alati tempos püsinud. Inimesed tahavad osaleda, neil on võimalus osaleda, aga nad alati hästi ei oska veel ja teiselt poolt otsustajad ei oska alati veel ka hästi kaasata.

Keerulisust lisab asjaolu, et elutempo ja info leviku kiirus sotsiaalmeedias keeravad vinti peale. Rain Pakk ütles tabavalt oma Edasi.org artiklis “Arvamusest endast”: “…debatt – asi, mis arvamuste kohtudes parimal juhul sünnib – on üks vastuoluline asi. Nimelt, debatt peab käima kogu aeg ja samas ei saa käia kogu aeg! Peab käima kogu aeg, sest muidu võtavad võimust seisukohad, mis pole debattides sündinud, näiteks sallimatud või totalitaarsed. Ja ei saa käia kogu aeg, sest arvamust tuleb kujundada, see lihtsalt nõuab oma aja. Kui arvamust kogu aeg avaldada siis ei jää kujundamiseks aega.”

Meie ühise elu korraldusel riikides ja maailmas läheb veidi aega, enne kui me nende vastuoludega ja selle kiirusega toime õpime tulema. 10 aastat tagasi polnud enamik inimesi Facebookist veel midagi kuulnud. 5 aastat tagasi oli Facebookil miljard kasutajat. Peame ühiselt otsima, kuidas kaasav otsustamine parimal viisil toimima panna.

Missugused on need otsused, mille juures tahetakse kõige rohkem kaasa rääkida? Ja samuti – mis on need teemad, mis ei ole niivõrd atraktiivsed või milles ei taheta väga kaasa rääkida?

Inimlik on see, et mida rohkem mingi otsus sinu elu mõjutab, seda suurem on su huvi kaasa rääkida. Loomulikult on vahe selles, kas sa ainult arvad, et otsus mõjutab su elu või mõjutab ka tegelikult. Näiteks on inimesed väga aktiivselt osalenud pagulasi puudutavates aruteludes meil ja mujal, kuna kõneisikud on üles puhunud teema olulisuse. Seetõttu tundub inimestele, et pagulastega seotud otsused mõjutavad nende enda elu ja heaolu väga palju ja tahavad aktiivselt kaasa rääkida, kuigi tegelikult on pagulaste arv Eestis kaduvväike ja nendele tehtavad kulutused sisuliselt kellegi igapäevast elu absoluutselt ei mõjuta. Eelmisel aastal toimus meie Citizen OS platvormi kaudu näiteks Uue Eakuse Rahvakogu, kus oli päris aktiivne osalus, sest me kõik saame ükskord vanaks ja tahame ka eakana hästi elada. Kui teema jääb kaugeks või on liiga abstraktne, ei oska või ei taha inimesed kaasa rääkida. Kui osale.ee veebi pandi arvamuste kogumiseks üles eradetektiivinduse seaduse väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamine, siis avaldas selle suhtes kahe kuu jooksul arvamust ainult üks inimene. Turku Ülikooli uuringud on näidanud ka seda, et inimesed osalevad palju aktiivsemalt, kui nad näevad, mis nende osalemise tulemus on, mis nende häälest saab. Seda isegi juhul, kui nende eelistus ei osutu valituks. Kokkuvõttes tahavad inimesed kaasa rääkida teemades, mis nende elu mõjutavad ja kus nad saavad aru, mis nende kaasarääkimise tulemusel muutub.

Kui me räägime tulevikuosalusest, siis Teie arvates – mida see võiks tähendada? Kuhu osalus liigub?

Esiteks tuleb osalust juurde. Inimesed, eriti noored, tahavad rohkem osaleda, on varasemate põlvkondadega võrreldes palju rohkem harjunud, et neil on õigus oma arvamusele, et nende arvamust küsitakse ja võetakse kuulda. Kunagi öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib. Täna on igal noorel võimalik kas sotsiaalmeedia, koolimeedia, noorteühingu, osaluskogu, õpilasesinduse või muu kaasamisvormi kaudu oma seisukoht kuuldavaks teha.
Teiseks hakatakse osalust rohkem usaldama otsustajate poolt. Täna kaasatakse inimesi mõnikord selleks, et päriselt jõuda kõigile sobivama otsuseni, aga mõnikord ka selleks, et seadus nõuab kaasamist ja tegelikku kogemust selle väärtuslikkusest ei ole. Mida paremini õpitakse kaasamist tegema, seda väärtuslikumaks see muutub ning seda vähemaks jääb kaasamist linnukese pärast.
Kolmandaks hakatakse rohkem küsimusi otsustama otse, ilma esindajateta. Keerulisemate sõnadega ütleme, et esindusdemokraatia asendub delegatiivse demokraatiaga. Meie hääl muutub likviidsemaks. Lihtsamalt öeldes saame senisest rohkemad küsimused otsustada ära ise, ilma küla-, linna- või riigi valitsuseta. Kui varem otsustas linnavalitsus, kuidas rannaala planeerida või milline mänguväljak rajada, siis tulevikus otsustavad seda kogukonna liikmed ise ja otse, linnavalitsuse sekkumiseta.

Kuidas on Teie arvates muutunud otsustajate hoiakud inimeste kaasamisel otsuste tegemisel? On see muutunud pigem avatumaks või vastupidi? Äkki on see kogu aeg samasugune olnud?

Vastan ühe näite kaudu. 2013. aastal toimus Eestis Rahvakogu. 500 valijate nimekirjast juhuslikult valitud eestimaalast said kokku ja otsustasid riigijuhtimise ja parteide rahastamisega seotud küsimusi. Üks hääletamisele läinud küsimus oli presidendi otsevalimine Eestis. Keskerakond oli aastaid rääkinud, et rahvas tahab presidenti otse valida. Otsustajad olid kindlad, et rahvakogu seda ettepanekut toetab. Rahvakogusse tulnud inimestele avati põhjalikult kõikide otsuste tagamaad ning selgitati ühte ja teistpidi otsustamise mõjusid ning tagajärgi. Presidendi otsevalimise ettepanek rahvakogus toetust ei saanud ja pärast seda pole keegi Eestis selle ideega avalikult enam esinenud.
Otsustajate toetus sõltub positiivsetest kaasamise ja kaasatud olemise kogemustest. See, kes külas on otsustaja, võib riigis olla kaasatav kodanik ja vastupidi. Kui kogemus puudub, domineerivad hirmud. Äkki rahvas on rumal? Äkki rahvas on vaenulike jõudude poolt manipuleeritud? Mida rohkem on hästi ettevalmistatud ja juhitud ühiselt otsustamise kogemusi, seda avatumad otsustajad kaasamise suhtes on. Seega on meie kõigi ülesanne neid positiivseid kogemusi luua – koolide hoolekogudes, tudengiesindustes, omavalitsustes, riigis, Euroopa Liidus.

Mis oleksid kolm soovitust, mis Te annaksite noortele, et nad veelgi enam saaksid kaasa rääkida otsustamisprotsessides?

  1. Otsige inimlikkust ja koostööd. Alari Rammo kirjutab sellest hästi oma hiljutises arvamusloos. Tsiteerin: “Kui eri huvide esindajad austavad teineteist inimestena, hakkab toimima ka sõnana ammu õõnsaks kulunud koostöö – käime läbi, saame läbi, teeme asju koos, tunnustades siiski üksteise erinevaid huvisid ning rolle, ka jagelemise järel enne magamaminekut ära ja kokku leppides.”
  2. Õppige rahulikult ja argumenteeritult oma mõtteid väljendama. Üksikuid sõnu ja loosungeid on lihtne valesti mõista ja selle pinnalt konflikti minna, korralikult läbimõeldud argumendid viivad läbirääkimistes edasi.
  3. Olge loovad ja katsetage. Teatrietendusega võib mõnikord saavutada kordi suuremat mõju kui kümne koosolekuga. Uus tehnoloogia avab palju uksi. Viige õpilasesinduste töö CitizenOS.com põhiseks. Proovige teha rahvaalgatus.ee kaudu Riigikogule petitsioon. Tehke järgmisel Arvamusfestivalil oma ala või tehke oma festival. Minge AFoorumisse, kus on hulk noori puudutavaid teemasid ja rääkige kaasa. Eesti youtuberid keskenduvad täna peamiselt elustiili teemadele, aga olge teie esimene, kes ehitab oma järgijaskonna mõne sotsiaalse teema ümber. Ja kui linnavalitsus on tühjalt seisnud platsile planeerinud liiga lahjad rularampid, disainige ise paremad ja korraldage aktsioon, kus inimestel on võimalik VR prillidega vaadata, millega te linnavalitsuse plaane täiendaksite. Võimalused on piiramatud.

 

 

Loe veel sarnasel teemal: