fbpx

Kristini kogemuslugu: kõik algab meist enesest

Detsembrikuu teemaks on keskkond. Selle teema raames tutvustame teile erinevaid aspekte keskkonnast. Täna toome Kristin Siili loo, kes on üks Friday For Future liikumise algataja. 

Enda iseloomustamiseks kasutaksin peamiselt sõnu õpilane ja kliimaaktivist. Ma käin Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11. klassis, aga olen muidu pärit Rakverest. Gümnaasiumi alguses tulin Tallinnasse selleks, et mängida paremal tasemel jalgpalli – see oli minu kirg ja suurim hobi. Nüüdseks aga on sport tagaplaanile jäänud, kuna kooli ja aktivismi kõrvalt jääb selleks vähe aega. Küll aga mängin hobikorras trumme ja muid instrumente ning käin kooris.

Looduslähedus ning huvi keskkonna vastu olid minus olemas juba väiksest peale. Mulle meeldis siis, ja meeldib ka praegu, looduses aega veeta, dokumentaalfilme vaadata ja erinevaid loomaliike tundma õppida. Käisin ka skaudiringis, kus õppisin ise keskkonnasõbralikult käituma (lihtsad asjad nagu prügi mitte maha viskamine ei tule lapsele loomulikult – keegi peab neid õpetama). Koolis puutusin erinevates tundides kokku keskkonnaga seotud probleemidega ja tundsin selle pärast suurt muret, aga globaalne soojenemine ning plastikreostus tundusid olevat liiga suured ja keerulised probleemid, et mina neid lahendada saaks.

Fridays For Future liikumisest kuulsin esimest korda juhuslikult sotsiaalmeedias. Nägin Saksamaal toimunud õpilaste streigist videot ja hakkasin uurima, kuidas siis õpilased niimoodi tundide ajast ära lastakse. Erinevaid artikleid lugedes sain ma aru, et see, mida nad teevad, on tegelikult õige. Kuna valitsused ei tee piisavalt kliimamuutuste pidurdamiseks, siis ohustavad nende tagajärjed just nooremat põlvkonda. Viisin end seega kurssi ÜRO kliimapaneeli raportiga, Pariisi kliimaleppega ja Eesti eesmärkidega kasvuhoonegaase vähendada. Leidsin, et ka meie valitsus ei tee piisavalt, ja kuna FFF liikumist Eestis veel ei leidunud, siis tuli see ise algatada.

Kliimastreikide korraldamisest, sellega seotud suhtlusest meediaga ja erinevatest esinemistest olen viimase üheksa kuu jooksul õppinud tohutult palju. Alates oskustest nagu kuidas kirjutada pressiteadet, mida panna tähele intervjuu andmisel, kuidas suhelda poliitikutega, kuidas sotsiaalmeedias üritust reklaamida ja kuidas pidada kõnet, kuni põhimõttelisemate teadmisteni nagu mitte minna endast välja, kui satud kriitika osaliseks. Fridays For Future Eesti ei ole ainult noored plakatitega Riigikogu ees vehkimas, see on organiseeritud liikumine, mis korraldab lisaks muid üritusi nagu ühine prügikoristamine, metsaistutustalgud ja filmiõhtud. Lisaks käime koolides tegemas ettekandeid, viime läbi töötube jne. Julgen öelda, et kõige selle korraldamine on andnud mulle rohkem teadmisi, kogemusi ja oskusi, kui olen saanud oma kogu eelneva (lühikese) elu jooksul.

FFF liikumisel on kahtlemata olnud nii maailmas kui Eestis märgatav mõju. Kliimamuutuste teemad pole ammu saanud nii palju tähelepanu meedias ja ka poliitikute poolt. Mitmetes riikides ja linnades, näiteks Inglismaa, Uus-Meremaa, Kanada jt, on kuulutatud välja kliima hädaolukord, mis tähendab, et vastavad võimuorganid tunnistavad, et kliimamuutused on kriitiline probleem, millega tuleb viivitamatult tegeleda. Ka Eestis on kliimakriisi rohkem kajastatud, mitmetel üritustel on kliima ja keskkond võetud põhiteemaks, president on seda oma kõnedes maininud ning valitsus on põhimõtteliselt võtnud vastu otsuse muuta Eesti aastaks 2050 kliimaneutraalseks. Tegelikult võib aga kõik selle kokku võtta nii: juttu on rohkem, tegusid endiselt vähe. Isegi riikides, kus on kuulutatud välja hädaolukord, kirjutatakse järgmisel päeval alla otsusele, mis aitab kliimamuutustele kaasa (nt Inglismaal Heathrow lennujaama laiendamine). Niikaua, kuni kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris inimtegevuse tõttu tõuseb, ei saa me olukorraga rahule jääda.

Eestis on reaktsioon kliimastreikidele olnud üldiselt üllatavalt positiivne. Meid on oma tegevuse eest kiitnud nii poliitikud, ministeeriumite liikmed ja juhuslikud möödakäijad, samuti sai FFF liikumine hiljuti presidendilt “Aasta hääle” auhinna vabaühenduste tunnustamisel. Samas on muidugi ka mitmeid kriitikuid, kes kipuvad enamasti olema vanemast generatsioonist, kes soovitavad meil kooli tagasi minna ja ütlevad, et oleme ajupestud. Kuna sõim ja nende inimeste vastuväited ei vasta enamasti tõele, siis üritan end sellest võimalikult vähe häirida lasta. Kui igat haukuvat koera kiviga viskama hakata, siis ei jõuagi kunagi oma eesmärgini.

Miks meil keskkonda üldse kaitsta vaja on, peaks olema iseenesest mõistetav. Inimene on osa loodusest ja vaid üks liik paljudest, me ei saa eksisteerida keskkonnast eraldi. Kõik mis meil on, pärineb algselt loodusest. Me vajame ellujäämiseks puhast vett, õhku ja toitu, mida aga oma tegevusega pidevalt saastame, sest mõtleme vaid lühiajaliseks kasumile, mitte pikaajalisele mõjule meie ja tulevaste põlvkondade eludele.

On noori, kes on väga keskkonnateadlikud ja on neid, keda see üldse ei huvita. Samamoodi on ka vanemate inimestega. Siiski kipuvad noored muutusi kergemini aktsepteerima ja uut infot vastu võtma, seega on keskkonnateadlikku inimest lihtsam kasvatada juba lapsest peale. Põhjus, miks kliimaprotestide eestvedajateks on üle maailma peamiselt koolilapsed, tuleneb ilmselt sellest, et noored mõistavad, et kliimamuutuste tagajärjed mõjutavad just nende elusid kõige rohkem, kuna nad peavad kogu oma ülejäänud elu elama selles maailmas, kus neid tagajärgi üha tugevamalt näha on. Et noored keskkonnateemadest huvituksid, peaks minu arvates koolides ja muudes haridusega tegelevates organisatsioonides keskenduma nende teemade puhul sellele, kuidas mõjutavad need probleemid noort isiklikult. Näiteks plastikust rääkides võiks välja tuua seda, kuidas mikroplast on juba praegu toidu kaudu meie organismis ja miks se halb on, et seda sinna järjest rohkem satub. Samuti peaks keskkonnateemasid käsitlema nii, et need ei tunduks ühe eraldiseisva grupi erihuvina, vaid et need oleks miski, millest iga inimene võib osa saada ja neid arutada.

Kõige tähtsam asi, mida igaüks saab isiklikult ära teha kliima ja keskkonna heaks, on ennast harida ja teemadega kurssi viia. Sotsiaalmeedias levib tohutul hulgal valeinfot, seega ei tasu usaldada ainult artiklite pealkirju, kellegi säutse Twitteris või postitusibFacebookis, eriti kliimamuutuste teemal. Alati tasub info ise üle kontrollida, et olla faktidest teadlik. Kõige lihtsamad harjumused, mida igapäevaselt muuta, on tarbida vähem ehk osta vähem asju, süüa vähem liha ja eelistada kodumaist toodangut, eelistada ühistransporti või jalgratast autoga sõitmiseks ning piirata oma lennureise ja vältida plastikpakendites toodete ostmist. Need väikesed muutused on olulised, kuid olukorras, kus kliimakatastroof süveneb iga kuuga, tuleb teha muutusi kiiremini ja suuremal skaalal. Selleks on vaja survestada poliitikuid, et kliima ja keskkond seataks prioriteediks ja valitsus tegeleks aktiivselt nende probleemide lahendamisega. Seda saab teha näiteks meeleavaldustel osalemise läbi.

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus