fbpx

Kristini kogemuslugu Covid-19 osakonnas töötamisest: õppisin enda aega väärtustama

Noorteinfoportaali Teeviit juulikuu teemaks on suhted, milles keskendume erinevatele suhtele ning nende tervisele. Käesolev intervjuu on tehtud Kristin Koskelaineniga, kes räägib tegemistest Covid-19 osakonnas.

Saame tuttavaks! Minu nimi on Kristin ning olen pärit väikelinnast, Valgast. Hetkel elan Tallinnas ning õpin arhitektuuri eriala Tallinna Tehnikaülikoolis ning kogemusnõustamist Loovruumis. Minu vaba aeg kuulub spordile, enesearengule, oma blogile ning investeerimisele. 

Kuidas sattusid Covid-19 osakonda? 

Minu juurde tuli elama Tartust sõbranna, kes õpib ise Tartus meditsiini ning Marge tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei sooviks tööle tulla. Töö oli Tartus, aga mina töötasin ja toimetasin igapäevaselt Tallinnas. Olin sellest ideest ja mõttest koheselt vaimustatud. Võtsin ise ühendust haigla personaliga ja järgmine päev kohe sain telefonikõne ning sealt see asi lõpuks koorus välja nii, et saingi Covid-19 osakonda tööle. 

Miks ma läksin COVID-osakonda tööle? 

Selle taga on mitmeid põhjuseid. Üks suurimaid nendest oli see, et ma põgenesin iseenda eest. Minu loomus on juba selline aktiivne, ma tahan, et kogu aeg toimuks midagi, et oleksid sisutihedad päevad. Ma tahan elu, mis on üles ehitatud õigetele väärtustele. Teiseks põhjuseks oli see, et praegu on haiglates meeletu suur kriis just töötajate puuduse pärast. Seal leidub nii palju arste, hooldajaid, õdesid, kes töötavad kahel kuni kolmel kohal. Sa vaatad neid inimesi ja Sa näed, kui läbipõlenud nad seesmiselt on. Teha jutti 36 tundi tööd ja tulla uude osakonda tööle praktiliselt magamata – kas see on tervislik? Kas see on see unistuste meditsiinitöötaja elu? Kindlasti mitte. Kolmandaks põhjuseks oli see, et ma saan panustada meie ühiskonda kõige raskemal ajal iseenda kaudu, aidata neid inimesi palatites, kes vaaguvad elu ja surma vahel.

Kas sul oli ka varasem väljaõpe või said selle kohapealt?

Mul varasemat kogemust ei olnud. Kogu väljaõpe oli kohapeal ning selle jaoks pidi iga töötaja läbima vastava koolituse. 

Milline nägi välja sinu tavapärane tööpäev?  Kas sinu tööpäev vastas ootustele, mida endale ette kujutasid? 

Tööpäeva pikkus oli 12 tundi. Kokku olime päevas 9 tundi mustas tsoonis ning 3 tundi puhtas tsoonis. Hommikul alustasime patsientidele toidu kätte jagamisega. Igal patsiendil oli vastav dieet. Igasse palatisse minnes pidime panema kollase kitli selga ja kindad kätte ja enne palatist väljumist pidime nii kitli kui kindad ära viskama. Peale kandikute kokku korjamist puhastasime iga päev palateid. See oli igapäevane tavaline hommikune ring. 

Kindlatel kellaaegadel olid inhalatsioonid, mida arst oli kellelegi välja kirjutanud, mida pidime patsientidele tegema. Kuna väga palju oli vere ja muude analüüside võtmist, jooksime alati labori vahet. Aga selleks oli vaja taas kaitsevarustus ära võtta (prillid, müts, respiraator). Vahel oli vaja patsientidega minna uuringutele ning mõnikord oli inimesi vaja ka pesta.  Toimetusi jagus väga palju. Kes koju said, nende palatid pidime korda tegema, et uus saaks asemele tulla. Aeg kulges väga kiiresti seal. 

Õhtul peale viimast toidukorda, tegime palatid lõplikult puhtaks, viisime prügi välja, vaatasime kas mustas tsoonis on kõik vajalik olemas, et vahetuse lõpus saaks vahetuse üle anda, kus rääkisime patsientide seisunditest, mis tegema peab, millist hoolt keegi vajab, et uus vahetus teaks, mida tegema peab. 

Kuidas sinu tuttavad sellesse suhtusid?

Ma rääkisin oma pereliikmetele seda alles siis, kui see läbi sai. Ma ei tahtnud, et mu pere ekstra muretsema hakkaks ja üle mõtlema selles osas. Ma tahtsin neid lihtsalt säästa. Hiljem rääkides tundsin, et nad olid väga uhked minu üle, nad pole seda öelnud, aga nendest peegeldus see. 

Aga paljud teised tuttavad ning minu Tallinna ülemus ja mentor näitasid mulle väga suurt austust üles. Et sellises olukorras panustan meie ühiskonda oma vabast ajast. 

Mida see kõik sulle õpetas?

Esiteks oma aja väärtustamist. Ma olin kogu see periood iga päev 7 päeva nädalas tööl ja kolm kuud nii järjest. Ma sõitsin iga reede Tallinnast Tartusse ja pühapäeval taas Tartust Tallinna. Mul polnud aega mitte millegi jaoks, kui vaid spordi, enesearengu ja töö jaoks. Nüüd kui kõik on läbi, tunnen, et ma saan rohkem pühenduda nendele toimingutele, mis on minu elus väga-väga olulised. 

Teiseks see, et kuidas hooldada inimesi, millised raskused nendega on, mida peab arvestama. Kindlasti suhtlemist, rääkimist, mida teed, miks teed. Väga oluline on omavaheline kommunikatsioon patsientidega. 

Mul oli võimalus näha, kuidas kateetrit pannakse, teatud haavandeid – nende puhastamist ja sidumist. Sain ka patsiendile ise süsti teha, see oli mega lahe kogemus. Eriti äge oli, kui ekstra intensiivosakonna brigaad tuli kanüüli panema oma varustusega. See vaatepilt oli nagu otse opisaalist. 

Õpetas mind, millised näevad välja öövahetused ning kuidas on teha 24 tunni pikkune vahetus. Õppekohti on väga palju. Kuna minu kokkupuude metsiooniga on olnud null, siis ma olin seal nagu käsn, kes kõike endasse ammutas. 

Milliseid raskusi tuli ette? Kuidas nendest üle said?

Minul raskusi ette ei tulnud. Mina nautisin pigem seda aega ja võtsin sellest oma maksimumi. Kuigi kõige raskem hetk, mis senini on olnud, oli see, et jäin ka ise vahepeal COVID-isse. See oli kuidagi emotsionaalselt raske, et pole võimalik. Mind sildistati koheselt, sa oled COVID-is. Miks Sa palavikuga Tallinna sõidad, hull oled jne. Kas Sa ikka testima lähed ja kogu muu sellega kaasnev.

Milline oli meeldejäävaim hetk?

Neid hetki oli palju. Kuid esimese mõttena tuleb kohe pähe, kuidas üks vanem proua vaatas mulle otse silmadesse ja ütles, et ma näen sinu silmadest, et sa oled väga hea inimene. Paljudega sai elust enesest räägitud väga pikalt, kui vabam moment oli. Enamik inimesi kogu aeg tänasid. Nad ei osanud mitte kuidagi ära tänada. Personalile toodi alati magusat, veini, kooki, puuvilja, kui patsient koju sai. Väikestel asjadel on hindamatu väärtus, kui see tuleb otse siirast südamest. 

Miks otsustasid sellest blogi pidada? 

Ma kirjutan oma blogi vaimselt rasketest teemadest. Ja ma tahtsin lihtsalt tuua inimestele rohkem selgust, mis tegelikult toimub Covid sektoris. 

Mida tahaksid öelda noortele, kes haigust tõsiselt ei võta?

Ma ei hakka kellelegi midagi ütlema. Iga Sinu tõde/arvamus on õige. Mina isiklikult enne minekut ei võtnud seda asja üldse tõsiselt. Mind valdas kahtlus, kas see on ikka olemas. Kuid mu pilt muutus hetkega, kui olin seal osakonnas. Sealt tuli taipamine ja arusaam, mida see kõik tegelikult endast kujutab. Raske on uskuda teisi, kui ise seda ei näe ega koge. 

Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats ning toimetas Mariliis Lulla

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus