Kogemuslugu: vaiksest ja vagurast tüdrukust sai draamaõpetaja

Oktoober on vaimse tervise kuu. Toome teieni järjekordse noore kogemusloo, kuidas tagasihoidlikust tüdrukust kasvas aktiivne ja väljakutseid seljatav draamaõpetaja.

Kui ma vaatan tagasi enda algusaegadele koolis ning vaatan oma kunagisele ,,minale“, siis ei ütleks kindlasti, et sellisest vaiksest ja ehk liigagi tagasihoidlikust tüdrukust võiks saada draamaõpetaja, noorsootöötaja või näitleja. Olen enam kui kindel, et tollel ajal ei oleks mitte keegi seda uskunud.

Mõeldes sellele, et algkoolis ma olin selline, kes ei tahtnud olla üldse aktiivne, kartsin suhelda teistega ning kartsin sattuda tähelepanu keskele. Ehkki terve algkooli ma tantsisin rahvatantsu ja esinesin pidevalt, siis ikkagi tundsin ennast esinedes ebamugavalt ja ma parema meelega ei oleks seda teinud. Tänu sellele olin isegi mitu aastat koolikiusamise ohver, kuna tänu minu tagasihoidlikkusele leiti võimalusi minu kiusamiseks. Mulle anti pidevalt mõista, et ma ei saa mitte millegagi hakkama ning ma ei oska mitte midagi ja see tõmbas minu enesehinnangu lõpuks täiesti alla. Kui ma midagi väga ,,täiskasvanulikku“ ütlesin, mida tavaliselt minu suust ei kuuldud, siis leiti jälle norimiseks põhjust ja nii see kestis.

Sammud muutuseni

Esimese sammu muutumiseni tegin siis, kui läksin 10. klassis enda kooli koori ning tänu sellele sain võimaluse osaleda meie kooli muusikalis. See oli esimene kord, kus ma enam ei tundnud ennast nii vastikult ega ebamugavalt ning kus ma päriselt tundsin, et ma olen võimeline tegema midagi suurt. Kui meie kooli muusikalid läbi said selleks aastaks, siis tundsin, et ma olen võimeline minema sama asjaga edasi ja ennast veel rohkem arendada näitlemise poole pealt ning nii kadus ka minu tagasihoidlikkus. Järgnevad aastad leidsin ennast samamoodi kooli muusikalilavadelt ning mida rohkem aastaid läks, seda suuremaid rolle ma saama hakkasin.

Kui kooli lõpetasin, oli mul kõige rohkem kahju sellest, et minu aeg laval sai läbi. Olin enam kui kindel, et rohkem ma sellega ei tegele, kuna lavakas ei toimunud sellel aastal katseid kui lõpetasin gümnaasiumi. Selle eest, et olin kolm aastat muusikalilavadel olnud, sain gümnaasiumi lõpuaktusel isegi kiituskirja ning see oli nö minu hüppelauaks iseendale sisendamaks, et kui see on asi, mis mulle meeldib, siis pean ma sellega jätkama.

Sama aasta sügisel sain sisse Tallinna Ülikooli ning hakkasin õppima Haridusteaduste instituudis noorsootööd. Minu üks suuri unistusi juba ammu enne kooli lõpetamist oli edasi minna ülikooli õppima ja noorsootöö oli see, mis mulle tundus kõige minulikum ning olin õnnelik, et ma sinna erialasse sattusin. Ma olin kohutavalt motiveeritud ning ma ei ole mitte kordagi kahetsenud, et selle eriala valisin.

Teatrimaailm, mis andis viimase tõuke

Samal õppeaastal juhtus minuga veel teinegi väga ootamatu sündmus: liitusin Von Glehni Teatriga, mis on improteater Nõmmel. Kuidas ma sinna sattusin? Facebookis on olemas üks grupp, mille nimi on ,,Pean saama näidelda, muidu suren!“. Seal reklaamiti Von Glehni ning kutsuti 16-26 aastaseid noori improkursustele. Alguses mõtlesin, et lähen lihtsalt proovima, kuid selle tagajärjel olin Von Glehnis kaks hooaega järjest ning nüüd olen võtnud pausi üheks aastaks, et lõpetada ülikool. Kuid samamoodi ei ole ma ühtegi korda kahetsenud, et sinna teatrisse näitlema läksin, kuna tänu sellele olen enda enesekindlust suurendanud märgatavalt ning olen õppinud igast olukorrast välja tulema positiivselt ja loovalt. Teatris näitlemine on mulle andnud tunde, mida ei oska kirjeldada lihtsalt sõnadega. Kui inimesed tulevad Sind vaatama, naeravad ja on õnnelikud pärast seda, kui etendus on läbi ja räägivad emotsioonidest – seda vaadata on lihtsalt kirjeldamatu tunne.

Tulles tagasi mu kooli juurde, siis nii nagu ülikoolis ikka, oli ka minul kohustus teha erinevaid praktikaid ning need tegelikult aitasidki mind selleni, et minust saaks draamaõpetaja.

Kuidas see sai siis võimalikuks? Esimest korda, kui mulle ,,vihjati“ sellisest võimalusest oli ühe minu sõbra kaudu, keda kutsuti Audru Suvekooli laagrisse draamaõpetajaks. Kes ei tea, siis Audru Suvekool on vabahariduslaager, kus lapsel on võimalik valida tegevusi, mida ta teha tahab (draama, laulmine, tantsimine, kokkamine jne). Esimene kord ma keeldusin sellest võimalusest, kuna ma arvasin, et suvel on mul muud teha, kui kuskil nädal aega olla ja lapsi õpetada. Varsti pidin ülikoolis sooritama juhendajapraktika ja otsustasin siiski sellest võimalusest kinni haarata ja minna proovima enda jaoks midagi täiesti uut: õpetada näitlemist. Kuna olin õppinud ühe hooaja näitlemist teatris, siis oli mul ka veidike ideid ja mõtteid, mida teha. Seega otsustasin sõita Audrusse ja väljakutse vastu võtta.

Suvekoolis oli aga selline olukord, kus enamus tööd ja enamus õpetamist pidin ise tegema ning tänu sellele sain pidevalt end korrigeerida ja analüüsida. Ma avaldasin laagri meeskonnale muljet ja mind kutsuti järgmisel aastal tagasi täiskohaga draamaõpetajaks. Tänu praktikale avanes võimalus, mille käigus leidsin kutse, mida tulevikus teha tahan.

Tee seda, mida tõsiselt armastad

Olles paar aastat olnud draamaõpetaja ning noorsootööga seotud, olen õppinud ühe väga olulise asja: tee seda, mida sa tõsiselt armastad! Minul on kaks viimast aastat olnud täielikult mugavustsoonist välja astumine ning väga aktiivne elu, kuid see ongi see, mida mina tõsiselt armastan. Ma ei kujuta enda elu enam teisiti ette, kui sellisena, mis mul praegu on. Minu elu on noored ning nende arendamine. Sinu elu on Sinu elu ja Sina otsustad, kuidas Sa seda elad. Tee seda, mis teeb Sind õnnelikuks!

Vahet ei ole, mis Sinust arvatakse. Vahet ei ole, kes Sa ühe või teise jaoks oled. Kui Sa teed seda, mida Sa armastad, siis ei ole mitte kellegi asi Sind takistada. Kellegi negatiivset arvamust Sa ei tohi kuulata kunagi! Sea endale elus eemärk ning püüdle selleni!

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus